KRIITIKA - Mari Laaniste, Idaeuroopa kunstist euroopa kunstiks. – Sirp, 5.09.2004:

Kai Kaljo. Luuser / Loser. Video, 1997. Kunstnik esitleb end nähtamatule publikule inglise keeles: “Tere, minu nimi on Kai Kaljo. Ma olen eesti kunstnik. Ma kaalun 92 kilo. Ma olen 37 aastat vana, aga elan ikka koos emaga. Ma töötan õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias 80 dollari eest kuus. Arvan, et tähtsaim asi kunstnikuks olemise juures on vabadus. Ma olen väga õnnelik.” Jutt on tõsi, ent iga lauset saadab publiku reaktsioonina vali naer ameerika telekomöödiate stiilis.

Idaeurooplus on joon, mida eestlased enese iseloomustamisel kuigi meelsasti ei rõhuta. Mõiste tundub kõlavat kuidagi halvamaiguliselt ja üheülbastavalt ning arvatakse siinmail peegeldavat pigem lääne-eurooplaste võhiklikku üldistust kui asjade tegelikku seisu. Eesti domineeriv rahvuslik omamüüt räägib ju hoopis meie algupärasest ja põhimõttelisest kuulumisest “päris” Euroopasse. Samas ei saa eitada, et idaeurooplus, mitmetest fenomenidest koosnev kompleksne nähtus, on viimase mõneteistkümne aasta jooksul kujundanud nii eestlaste identiteeti kui meie imidžit mujal (eeskätt Lääne-Euroopas) ning selle pained on jäädvustunud tähelepanuväärsete teostena meie lähimineviku kunstipärandis.

Idaeurooplased taasteadvustusid läänemaailmale 1980. aastate teisel poolel külma sõja lõpu kergenduslaines – seetõttu pea eufooriliselt positiivses toonis. Avastati, et kommunismist vabastatud rahvad paistavad senise ähvardavuse asemel päris sõbralikud ja inimnäolised. Pingelanguse üle juubeldava romantilise idaeurooplaste käsitluse on selle arhetüüpsel kujul ajaloo tarvis jäädvustanud üks saksa rockbänd ajastu üleekspluateerituimas ballaadis (mille nime siinkohal kiuste korrata ei tahaks).

Tagasivaates tundub hetk, mil asjad Lääne poolt vaadates nii paistsid, olevat väga lühike ja piinlikult naiivne. Ettekujutus muutus, kui seni objektina vaadeldud idaeurooplased end subjektidena teostama hakkasid. Põranda alt pääsenud dissidentlus osutus nii massiliseks, et selle heroism ja uudisväärtus hajusid ruttu. Osa läände jõudvatest idaeurooplastest omakorda lõid oma tegevusega hoopis uue mulje: idaeurooplased kui arusaamatud, potentsiaalselt ohtlikud odavad inimesed, kui puruvaesed illegaalid või kriminaalid, kes tulevad ja tahavad läänlaselt midagi saada. (See argitasandi mainekujund idaeurooplase, sealhulgas eestlase kohta on läänes jälgitav juba rohkem kui kümnendi jooksul ning taastoodab end kahjuks pidevalt – ning liitumine ELiga tõenäoliselt pigem hoogustab seda protsessi, kuna uued võimalused avanevad teadupärast kõigile ehk siis mitte ainult korralikele inimestele.)

“Ida-Euroopa kui meie uue sõbra” 1990ndate alguses asendanud arusaam “Ida-Euroopa kui probleem” on sundinud Läänt kümnendi jooksul välja töötama eluvaldkonniti kihtideks jaotuvad suhestumise taktikad. Nende riikide võtmine Euroopa Liitu märgib üldpoliitilisel tasandil pikaajalistest pragmaatilistest kaalutlustest lähtuvalt valitud positiivse hõlmamise taktika kulminatsiooni. Ning vaatamata sellele, et näiteks eestlased end peaaegu kogu Lääne-Euroopas üha pättide ja kaabakatena tõestavad (kui Euroopa kaart ette võtta ja seda vastavate lipikutega täitma hakata, koguneb tähiseid masendavalt palju), on arvamusküsitlused enamikus sealsetes riikides näidanud, et inimesed on siiski Ida-Euroopa riikide liitu kaasamise poolt. Suuremat osa eestlastest tõukab EL poole iha kuuluda “ametlikult” n.-ö. valgete inimeste sekka ning meie õnneks kaldutakse seal arvama, et meist võib veel asja saada. Kui aga Eesti integreerumine Euroopa Liitu peaks tähendama idaeuroopluse kui kunstiprobleemi ajalukku jäämist, võib sellest olla isegi natuke kahju.

Kunstitasandil on Lääne idaeurooplastega suhestumise protsess arenenud kirjeldatud üldtasandiga üsna paralleelselt. Perestroika-kunsti võeti alguses vastu sellise innuga, et konjunktuursuse ära tabanud postsovetlike kunstitootjate massilisus lämmatas kiiresti igasuguse huvi; sellegipoolest peale tungivat idakunsti ignoreerida aga enam ei õnnestunud. Ida-Euroopa kunstiga suhestumise ning selle määratlemise vajadusest lähtusid mitmed 1990ndate Lääne-Euroopa mastaapsed kunstiüritused. Vähesegi eneseväärikuse ja kriitikameelega õnnistatud idapoolsetel osalejatel oli küllalt põhjusi mitte rahul olla. Toonasest kohati mitte just ülearu respekteerivast suhtumisest räägitakse legende, ent olulisem ja tunduvalt frustreerivam oli Lääne kunstisüsteemi püüd lahterdada ida-eurooplaste kunsti millekski põhimõtteliselt eraldi seisvaks päritolu kui täiesti kunstivälise kriteeriumi alusel. Õnneks on see aeg möödas (ning selle minevikkuaitamise eest on Ida-Euroopa kunst palju tänu võlgu George Sorosi rajatud kunstikeskustele), kujutlus ühtselt postsovetlikust Ida-Euroopast on murenenud ning Eesti kunst seostab end nüüd omal valikul ja üsna edukalt pigem Läänemeremaade ja Skandinaaviaga. Geopoliitiline taust pole enam esimene tunnus, millest Lääne vaatleja eesti kunstniku loomingu lahtimõtestamist alustab.

Samas ei maksa salata, et eesti lähimineviku kunstis leidub spetsiifilisest idaeuroopalikust ängist, heaoluühiskonnast vaatlemise kaugusel eksisteerimise ning enese alaväärsena käsitletuse painest kantud teoseid. Olmelist rusuvust jäädvustas hiilgava tabavusega Jaan Toomik installatsioonis “16. mai – 31. mai 1992” (rahvalikult tuntud ka kui legendaarne “sitt purgis”), dokumenteerides nimetatud vahemiku jooksul oma ajastuomaselt kesist menüüd ning selle otseseid tulemusi. Kai Kaljo 1997. aasta video “Luuser” aga võtab idaeuroopluse olemuse kokku lausa geniaalsuse piiril ning selle tähendust ei saa hinnata vähemaks kui Emil Tode “Piiririigi” oma eesti kirjandusloos.

Kogu ülalpoolne jutt on kantud tundest, et idaeuroopluse tähtteosed eesti kunstis on punkt, mida tõelisesse Euroopasse sulandumise tungis silmanurgast jälgida. Kui need mõistetamatuks muutuvad, on integreerumine jõudnud niikaugele, et oleme kaotanud oma senise identiteedi.