PRESSITEADE - Elnara Taidre, kuraatoritekst isiknäitusele Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space’is 9.03.–7.04.2007

Labürint ja igavese tagasituleku teed: Tõnis Vindi ja Ki wa ühisnäitus

Labürinti võiks esile tuua kui erilist motiivi nii Tõnis Vindi kui Ki wa töödes, kuid lisaks võimaldab labürint kasutada ennast ka metafoorina, et kirjeldada ja iseloomustada nende kahe autori kunstipraktikaid tervikuna. Labürindi sümboolikat on uurinud või kasutanud oma töödes kontseptuaalsel tasandil ka teised Eesti kunstnikud (Kaljo Põllu, Peeter Maria Laurits), ent Tõnis Vindi ja Ki wa ühendamise põhjuseks oli mõlema (kunsti)tegevuse kõikehaarav interdistsiplinaarsus. Tõnis Vindi graafikas läbimängitud märgiteooria ning Ki wa tekstide, helikunsti ja totaalse keskkonna idee kokkuviimine lubaks luua veelgi täiuslikuma sünteesi. Labürint seostub tavateadvuses millegi obskuursega, kuid käesoleva näituse eesmärgiks on leida seoseid selle märgi teiste, sügavamate tähendustega, pakkudes tõlgendust mitmekülgsele kunstiproduktsioonile ning demonstreerides selle sisemise loogika järjekindlust.

Labürint on keeruline tähenduste kogum, kuid enamik tõlgendusvõimalusi tuleb siinkohal tähelepanuta jätta, et põhiprobleemist mitte kõrvale kalduda. Labürint on iseloomulik kujund-metafoor postmodernistlikus ikonograafias: Jorge Luis Borgese teosest pärit Babüloni raamatukogu struktuurse labürindi kõrvale, mis sisaldab mingil määral väljapääsu võimalust (siin hakkavad kunagi samad raamatud korduma samas korras), tuleb Umberto Eco lõputult hargnev ja mitmeid valikuvõimalusi pakkuv risoom, kus pole keskpunkti ega perifeeriat ning iga tee võib kunagi ristuda teisega. Postmodernistlikust labürindist pole võimalik pääseda otsides lahendust selle sees, seda peab mõistma väljaspoolt.[1] Selline struktuur meenutab pigem Borgese kontseptsiooni hargnevate teede aiast, kus erinevad sündmused, kohad ja tegelased võivad ristuda või hoopis eksisteerida paralleelselt. Võrdluse kaudu labürindiga on samuti võimalik kirjeldada tehnoloogilist võrku, mis on tänaseks katnud maailma, Interneti ja arvutimängude sünnitatud virtuaalset reaalsust ning samas ka hüperteksti fenomeni.

Ühendades endas nii struktureeritud, korrapärast mudelit kui ka kaasajale omast olemise absurdi, kaose tunnet ning võimalike maailmade ideed, on labürint oluline kui sise- ja välismaailma representatsioon. Teiselt poolt pakub huvi labürindi rituaalne aspekt, mis toetub struktuuri keskpunkti kui (kõige) alguse semantikale. Praktiliseks eesmärgiks saab labürindi kui takistuse läbimine ja keskkohta jõudmine. Initsiatsiooni rituaalides tähistas see võimalust tulla tagasi kaotatud “Vaimu” juurde[2], samal põhimõttel teostati sümboolset palverännakut Pühale maale katedraali põrandale väljalaotud labürindil. Kui initsiatsioon suhestub rohkem uude eluetappi astumise ja uute teadmiste saamisega (see toimub läbi sümboolse surma, võimaldades ühineda transtsendentse valguse ja tarkusega), siis palverännaku eesmärk oli puhastumine – kokkupuute kaudu algusaegadest pärit reliikviatega. Mõlema toimingu põhiprintsiibiks on tagasituleku kontseptsioon.

“Igavese tagasituleku” mõistet kasutatakse siin mitte niivõrd seoses Friedrich Nietzsche elufilosoofia fundamentaalse kontseptiga, vaid lähtuvalt Mircea Eliade antropoloogiale ja religiooni ajaloole rajanevast kontseptsioonist[3], mis keskendub erinevatele mütoloogilistele süsteemidele omasele universaalsele motiivile. Viimaseks on ettekujutus ennemuistsest Kuldsest ajastust, selle nostalgiline ihalemine ja veendumus, et mütoloogilise reaalsuse tsüklilisuses on võimalik algse õnnistatud aja uus saabumine: Arkaadia või kaotatud Paradiisi tagasi-igatsus, kuninga Arthuri või eesti kontekstis Kalevi(poja) tagasituleku ootused.

Tõnis Vindi kunst on lahutamatult seotud tema uurimustega, baseerudes tema teooriatel ornamendi- ja märgisüsteemidest, saanuna inspiratsiooni Ida kunstist ja filosoofiast. Tema loomingut tervikuna oleks võimalik defineerida kui mastaapset projekti, mis hõlmab kunsti (või õigemini visuaalset kultuuri), tekste ja uurimistööd. Oma töödes ühendab Tõnis Vint teadust ja kunsti esteetilis-intellektuaalseks Gesamtkunstwerk´iks, konstrueerides sünteetilise, mõnes mõttes sünkretistliku kunstiruumi. Kõikides kultuurides huvitavad teda omavahel sarnased arhe-kujundid, mis võiksid olla ammusest ajast säilinud ühise arusaama ja tähistamisviisi elemendid. Tõnis Vindi projekti iseloomustab metaentsüklopedistlik püüdlus luua kõikehaarav süsteem kõikvõimalike visuaalsete märkide ja nende universaalse tähenduse identifitseerimiseks.[4]

Umberto Eco toob ideaalse keele otsingute käsitluses[5] esile samu võtmetähendusega märgisüsteeme, mida on uurinud ka Tõnis Vint – “Muutuste raamatut” (Yijing), kabalat, alkeemiat – ja nende poole pöördumist erinevatel ajastutel. Seega toimib siin müüt paabeli-eelsest ühisest keelest, mida rääkis Aadam Paradiisis ning rääkisid ka õnnistatud muinasaja inimesed kuni nad muutusid liiga uhketeks. Paljude keelte tekkimise semiootiline katastroof sarnaneb Paradiisist väljaajamise ja Uputuse mehhaaniliste karistustega, mis viivad inimest aina kaugemale taevasest aiast. See muudabki nii köitvaks keelte paljususe ületamise katsed: universaalse ühise keele leidmine viiks inimkonda tagasi oma Kuldse ajastu harmoonilisele terviklikkusele.

Selleks universaalseks keeleks on Tõnis Vindi jaoks kõigepealt ornament, kusjuures tema käsitlusviisi iseloomustab järjepidevus ja uurimusobjekti totaalsus, mis haarab kõike ja ei keskendu vaid eesti mustritele. Toetudes oma uuringutele, loob ta universaalsetest märkidest ja arhetüüpsetest kujunditest moodustuvaid kompositsioone, mille süsteemid ja koodid osutuvad kohati tõepoolest tähenduste labürindiks – aga vaid seetõttu, et oleme neid algteadmisi kunagi kaotanud või unustanud.

Tõnis Vindi töödes leiame ka labürindi otseseid kujutisi, mida ta kasutab oma märgiteooria “illustreerimiseks”. Autor ei tegele niivõrd uute vormide loomisega, vaid kogub ja uurib erinevaid olemasolevaid labürinte. Tööl “Z 16” sarjast “Mütoloogiline graafika” (1978-1993) näeme naist, kes viib nööri otsas mütoloogilist olendit, Maailamadu. Viimase tihedalt kokkurullinud kehakuju moodustab omapärase ornamentaalse labürindi, millel leidub paralleele nii keltide väljatöötatud ornamendivormidega kui ka skandinaavia zoomorfsete ehete või kivisse raiutud madude-labürintidega. Tervikliku, suletud (sageli ümmarguse) kuju võtnud madu esineb sageli eri rahvaste kujundisüsteemides maailma (universumi) kujundina, tähistades lõputut maailmakõiksust.

1998. aasta seeria “Saturn 1-9”, mis valmis Prahas toimunud labürindi-teemalise näituse jaoks, visualiseerib labürindi toimimisloogikat. Tõnis Vint on kasutanud hiina numeroloogilise sümbolismi meetodit, mis on kõige sügavamalt väljendunud “Muutuste raamatus” (Yijing), ning võtnud aluseks Lo Shu, üheksast väikesest ruudust koosneva maagilise ruudu (vt leht nr 1 seeriast), kus iga kolme järjestikuse arvu summa on 15 ja kõik diametraalselt asuvad arvud annavad kokkuliidetuna 10. Kunstnik asendas väikeseid ruudukesi skemaatiliste erineval moel täidetud labürintidega, luues suure ruudu väljade kombinatsioonide abil erinevaid (energia) liikumise (ja peegeldumise) võimalusi.

Keskaegsete katedraalide põrandal väljalaotud labürintidele (Amiens, Reims) või pargikujunduslikele hekklabürintidele (Heinrich IV, 1589-1616) omistab Tõnis Vint võime luua erilist energiavälja, mis mõjutab seesviibijat ja tema alateadvust, luues erilise keskendumise tunde. Labürint on võrreldav mandalaga: mõlemad tähistavad teekonda, mida tuleb läbida meditatiivse rituaali kaudu – vahetult või visuaalselt. Erilise tähelepanu all on siin labürindi keskpunktile orienteeritud struktuur. Rituaalset viibimist labürindi keskpaigas tõlgendab Tõnis Vint kui müstilist samastumist algse loomisakti ja teadmisega[6], seega on rõhutatult tsentraalse ülesehitusega labürint tema jaoks maailma metafoor, maailmakorra skeem.

Vihjed labürindile kui universumi mudelile, milliseks on Borges mõelnud oma Babüloni raamatukogu, esinevad Ki wa tekstides ja maalis “Marianne Ravi” (2003)[7]. Viimase kompositsioonis asub labürindi kuju kõrval liblika motiiv, mis tähistab nii hinge kui taassündi, haakudes seega labürindi kui sümboolse tagasituleku tähenduse aspektiga. Need kaks kujundit, mis tähistavad teatud tõlgendustasandil sarnast mõtet, täidavad kõnealusel pildil semantilise topelduse rolli ning muudavad tagasituleku sümboolika veelgi tugevamaks selle variatiivse korduse kaudu.

Samas Ki wa käsitlus ideest kui igast suunast hargnevast labürindist[8], meenutades deleuze-guattarilikku risoomi, seostub pigem Umberto Eco kontseptsiooniga piiritust labürindist: niimoodi hargneb näiteks Ki wa korraldatud Olematute Bändide Festivali fiktiivne tegelaskond, kuhu lisanduvad pidevalt uued nimed varem esindamata valdkondadest koos vastava loomingu ja imagoloogiaga. Üsna tähendusliku kokkusattumusena mõjub fakt, et hopi indiaanlastel (Arizona), kelle kultuuris on üsna hästi säilinud labürindiga seonduvad rituaalid ja sümbolid, kannab maa-alune pühamu, mille ülesehitus pidi vastama labürindi sümboolsele loogikale, kiva nime[9], laiendades veelgi Ki wa nime-ekspansiooni (Kiwanoid, kiwanoia jne) tähenduste välja.

Teisel tasandil toimib aga Ki wa ürgheli kontseptsioon: ta kirjutab maagilise ringi keskel viibivast proto-helist, mille kinnipüüdmist taotleb utoopiline multimeedia projekt “Metabor” oma (tehno)šamanistlike toimingute abil. Maagilise ringi toime põhineb Tõnis Vindi kirjeldatud tsentraalstruktuuri keskpunktist tulenevale mõjule, olles seega semantiliselt ja ikonograafiliselt lähedane labürindile, ja sisaldades endas esialgset harmooniat.

Ürghelile sarnaneb Ki wa omamütoloogiline mõiste “friik null”, mida ta samuti oma tekstides arendab. See on pettemaailm, mis sünnib maailmarepresentatsioonist[10], seega on tal loomisakti ning ka taotletava absoluutse alguse seisundi potentsiaal. Kuna Ki wa paradiisiks on “suurim võimalike maailmade olemasolu per kuupsentimeeter”[11], võiks friik null (või ürgheli) asuda Ki wa risomorfse labürindi keskel, millest lõputult hargnevad ta leiutatud illusoorsed ja imaginaarsed ilmad. Sarnane struktuur ongi maalil-diagrammil, mis kujutab friik nulli toimimise alkeemiat, haakudes oma skemaatilis-universalistliku lähenemise poolest inimeste igavese püüdega luua kõikehaaravat (oma)(maailma)mudelit. Diagramme kasutasid näiteks hiliskeskajal ja renessansi perioodil hermetistid, kes üritasid kodeerida kogu universumit selle seaduste ja seostega maagiat ja loogikat ühendavatesse skeemidesse.[12]

Üsna lähedasena maagilisele ringile ja labürindile võib käsitleda ka spiraali, mis on  tsentraalkujund Ki wa maalide “Solar Plexus” (2003) ja “Fever” (2000) kompositsioonides. Neis leidub samuti viiteid seosele maagilise ringi ja ürgheliga – esimese töö tegelane saab end helide (ringi) sisse üleni peita, teisele tööle lisab värviline spiraal haldjate võlumaailma müstilist atmosfääri. Teiselt poolt ei ole juhuslik see asjaolu, et endasse tüdrukut peitav heliring tekib just ta naba kohale, tuues taas esile keskpunkti motiivi – mitmete rahvaste traditsioonis nimetatakse naba “Universumi keskpunktiks”, lisaks tähistab see koht erilist sidet, mis käesolevas teoses saab transtsendentse iseloomu.

Ki wa töid võiks iseloomustada kui igavest tagasitulekut: kõik nad on läbi imbunud viidetest kaotatud Paradiisile, mis väljendub “eskapistlikus igatsuses tüdrukute (kujutletava) idüllilise maailma järele”[13]. Lolita kujund on Ki wa jaoks oluline mitte ainult kui popkultuuri seksikamaid võtmetegelasi, kellega on tore vahel samastuda, ta räägib ka väikestele tüdrukutele omasest “virgiinsest alternatiivtajust”[14] ja selle ilmutuslikust aspektist, mis on võimeline taastama kaotatud süütuse ja terviklikkuse.

Ennemuistset ideaalset aega on võimalik saada ajutiselt tagasi läbi teatud rituaalsete toimingute, mille põhiline mehhanism on sakraalse esiaja taastamine: tunnetamine ja selle reaalne läbielamine. Ki wa labürintides on nii apelleerimist postmodernistlikule teadmiste metafoorsele käsitlusele kui ka vahetu, isikliku rituaali elemente. Seevastu jäävad Tõnis Vindi tööd mitte niivõrd mängulisteks ja hüpoteetilisteks, vaid tõsiselt uurimuslikeks, tema eesmärk pole illusoorne ja ajutine tagasitulek, vaid reaalne rekonstruktsioon. Autor viidab märgi tähendusele ainult pärast põhjalikku uurimist ja järelproovimist, üritades välistada subjektiivsest ja mingil määral ka intuitiivsest lähenemisest tingitud potentsiaalseid eksimisvõimalusi. Samas on neis kahes meetodis üsna palju ühist, nad täiendavad teatud viisil teineteist, luues uusi ristimiskohti hargnevate tähenduste labürindis.

Elnara Taidre, kuraator

 

[1]     А. Грицанов. Лабиринт. – Постмодернизм. Энциклопедия. Составители и научные редакторы А. А. Грицанов, М. А. Можейко. Интерпрессервис, Книжный дом; Минск, 2001, lk. 199-200.

[2]     J. E. Cirlot. A Dictionary of Symbols. Routledge, London and New York, 2005 (reprint), lk. 173-175.

[3]     Vaata näiteks Миpчa Элиaдe. Mифы, сновидения, мистерии. Рефл-бук, Вaклер, Киев/Москва, 1996, lk. 62-78; teise Eliade raamatu pealkiri on näiteks  “Müüt igavesest tagasitulekust. Arhetüübid ja kordused”.

[4]     Vaata näiteks: film “Liervarde vöö”; Ehituskunst 33/34, 2002: Tõnis Vint eri

[5]     Umberto Eco. The Search for the Perfect Language. Fontana Press, London, 1997.

[6]     Tõnis Vint. Centrum. – Ehituskunst 2000, nr 28/29, lk. 85.

[7]     Täpsemalt on see Reimsi katedraali labürint, nn Chemin de Jerusalem, “Jeruusalemma tee”. Kuid kunstniku kavatsus ei seisne antud juhul topograafiliste viidete andmises, vaid piisavalt “atherüüpse” labürindi kuju leidmises.

[8]     Intervjuu Ki waga. 28. juuli 2006, Tartu. Käsikiri autori valduses.

[9]     Jaan Kaplinski. Ikka labürintornamendist. – Eesti Maaparandajate Seltsi toimetised 2000, nr 4, lk. 71-72.

[10]    Kirjavahetus Ki waga. 1. august 2006. Käsikiri autori valduses.

[11]    Ki wa. Egotripp läbi subkultuuride. – Kunst.ee : Blur, 2002, nr. 3 (leheküljed nummerdamata).

[12]   Kaie Kotov. Marko Mäetamme “kujutiste grammatika”. – Kunstiteaduslikke uurimusi 2004, nr 1[13]. Eesti Kunstiteadlaste ühing, Tallinn 2004, lk. 112.

[13]    Mari Laaniste. Kevadine disko Linnagaleriis. – Postimees, 16. mai 2000, lk. 14.

[14]    Ki wa. Freak null: näituse pressiteade. – www.kunstihoone.ee (Linnagalerii >> Eelmised näitused)