KRIITIKA - chaneld:or, Tähenduste rõhutatud puuduolek. – Artishok 21.01.2010 [http://artishok.blogspot.com/2010/01/tahenduste-rohutatud-puuduolek.html]

Kiwa „Wildlife documentaries“ Draakoni galeriis 11.01.-23.01.2010.

Tekst: chaneld:or

„Wildlife documentaries“- see kõlab ametlikult ja usaldusväärselt, umbes nii nagu mõni Animal Planet`i saade või loodusfotograaf Sven Začek`i näitus välismaal. Viimasel juhul oleks galeriiseintel tõenäoliselt fotod saaki tabanud jäälinnust, händkakust, hundipesakonnast metsas, jne. „Wildlife documentaries“ autoriks on aga Kiwa, kes oma pressitekstis teatas, et talle meeldib metsik loodus, seal reisimine ja selle salvestamine, aga ta ei ole see, kes teeks loodusfotode/videote/helide näituse.

Näitusel on eksponeeritud mustvalged tekstimaalid, kus jookseb äratuntavatest keelemärkidest koosnev arusaamatu kood. Kontseptsioonis on autor selgitanud, et koodi moodustab teatud arvutiprogrammi tõlgendus reaalselt eksisteerivatest looduspiltidest, videotest ja helisalvestistest. Selliseid tõlgendusi võib näha näiteks siis, kui avada tekstitöötlusprogrammiga mõni pildifail. Nii võib tavaline passipilt muutuda pikaks tekstiks, mille sissejuhatus on selline: „Ų˙į˙žExifMM“. Kiwa nimetab seda protsessi funktsionaalseks valeinterpretatsiooniks, mille tulemusel tekib arusaamatu tekstiräga, mis on niisama mõistetamatu nagu metsik loodus, mida sellegipoolest võib uurida ja imetleda. Tõepoolest – naudinguprintsiip on näitusel vägagi kohal. Tekstiräga tekitab tekstinaudingut, mida kiwalikult krüptiline steriilsus teadlikult võimendab, ja mida kinnitavad oma fotodega näitusel kaasa löövad Toomas Volkmann, Alan Proosa ja Toomas Thetloff. Volkmanni fotol on Kiwa tekstimaaliga seotud elitaarne ja dekadentlik erootiline vihje, Proosa fotol immitseb tekstirägast välja poeetikat, kultuslikku melanhooliat, Thetloff loob oma fotoga aga korda ja kehtestab võimu – kaost külvav tekstiräga on lihtsalt üks pilt seinal. Need kolm teost justkui võtavad enda peale kõik näitusega kaasnevad ihad, selleks, et vaataja neisse liigselt ei takerduks.

Funktsionaalne valeinterpretatsioon – kas ei väljenda see mõiste mitte teadlikku valetamist olukorras, kus tõde on aimatav? Aga mis on valetamine? See on lihtsalt üks tõlgendusviis, mille mõõdupuuks on tõde. Ja see on omakorda mudeli vastavus originaalile, nagu kõneles Tartu vabamõtleja Jaan Lüsi möödunud sügisel Vaal Galeriis Kiwa kuraatorinäituse „Hall signaal“ avamisel. Küsimus on selles, kuidas selle mõõdupuuga ümber käia! Kas otsida mooduleid ja imperatiive kultuuriloost, leides näiteks panmetaforismi või kaotatud metanarratiivi, mille ekspluateerimine näib Eesti kaasaegse kunsti puhul paiguti kohustusliku hea maitse hulka kuuluvat. Kahtlemata on see olnud vajalik püssirohi kunstimaailma võimupositsioonide ja ühiskondliku mõttemaastiku ümberkujundamiseks. Kuid „Wildlife documentaries“ puhul on tegemist millegi muuga, mistõttu ei tohiks end väga segada lasta Kiwa varasemast loomingust ega üldse stiiliajaloost – mõnikord on kunstiteosest olulisem see, millele kunstiteos viitab.

Selle näituse puhul näivad kunstiteosed viitavat usalduse küsimusele väga fundamentaalses võtmes. Fookuses ei ole mitte lõuendil eksponeeritud koodid, vaid maalidele lisatud selgitused selle kohta, mis need koodid tegelikult tähendavad. Kohati väljendab seda tegelikkust ainult vorm- näiteks installatsioon-gloobus, millel on maakaardi asemel seesama mustvalge kood, mis maalidelgi. Kiwa teravnurksust võibki seekord kasutada infoühiskonna vastu, kus igal sekundil paisatakse maailma nö arusaadavas keeles ja kõrgele tõeväärtusele apelleerivat informatsiooni. Näiteks on maailmas praegu majanduskriis, seagripp tõstab varsti jälle pead, teadlased kutsuvad kunstlikult esile Suure Paugu, jne. See on jooksev informatsioon, mis tugineb vankumatutele tõdedele inimese ja maailma olemuse ning ülesehituse kohta. Need tõed toimivad rahulikult edasi, kuigi mingi osa kultuuriteooriast kuulutas nad juba ammu muinasjuttudele sarnanevateks lugudeks ja metanarratiiv lasti põhja juba kolmkümmend aastat tagasi. Aga keel polegi võimeline muud peale lugude moodustama, see on tähenduslikkuse lõks, millest teadlikult konstrueeritud koodide kaudu välja ei murra – iga uus keeleliselt määratletud konstruktsioon, olgu ta nii alternatiivne kui tahes, on järjekordne kood-mõistatus. Eespool tsiteeritud Jaan Lüsi sõnul aitab keele vastu matemaatika, küllap siis selle keeleliselt väljendamatu osa. Küllap aitabki keelelõksude vastu kõik see, mis keeleteadvusest väljapoole jääb. Näiteks seesama väljendamatu metsik loodus, millega Kiwa tegeleb. Nüüd on aga küsimus selles, kumb on rohkem tähenduslikkuse lõksus – kas Kiwa või näiteks loodusfotograaf Sven Začek? Viimase puhul tundub lõksuteooria olevat kunstlikult genereeritud ja täiesti üleliigne dramaatika – nii mõnigi paradokside käes vaevleja võiks mõista, et mõnikord on jäälind lihtsalt jäälind, ja ongi kõik. Seesama jäälind ongi pääsetee meie keelesüsteemist – temaga kohtudes ei pea me mõtlema Charles Darwin`ile ja Carl Von Linné`le. Tõtt-öelda ei pea me tema kohta isegi „jäälind“ ütlema, vaid me võime wittgensteinlikult vaikida. Teadupoolest austab seda vaikust ka Kiwa.

Kontseptsiooni kohaselt püüdis Kiwa funktsionaalse valeinterpretatsiooni meetodil tekitada kaose, milles tähenduslikkus lõpeb. On küsitav, kas ja kuidas see kaos tekkis, samuti ei saa olla kindel, et kaos ja eespool mainitud vaikus on üks ja sama asi. Ühest küljest on Kiwa tekstimaalides olemas lausa karjuv, ülevõimendatud tähenduslikkus. Selle külje kasuks räägivad kunsti metafoori olemasolu, tugeva kontseptualiseerituse fakt, tööde visuaalsus ja teatud esteetilise imperatiivi järgimine ning Volkmanni, Proosa, Thetloffi tööde kohalolu. Teisest küljest on tegemist tähenduslikkuse karjuva puuduolekuga, mida kohtab ka varasemates Kiwa teostes – näiteks „Tähestikus ilma A`ta“, milles ei ole väljendatud ilma A`ta tähestikku, vaid hoopis sellist, kus A asemel on tühi koht ehk A rõhutatud puuduolek. Tekib küsimus, kas tähenduse puuduolek on hoopis rõhutatud tähendus? Selgust võib otsida 2004. a suvel Rael Artel Gallery`s teostatud Andreas W kuraatoriprojektist „Puudumise kohalolu“. Katkend Andreas W näitusekontseptsioonist – „…ja just puudumine on see, mis ilmub nagu ületeravustatud intensiivsus, räägib pikalt, segaselt ja arusaamatult“ – meenutab Kiwa tekstiräga, mis on tähendusetu ja ülevõimendatult tähenduslik ühekorraga. Kiwa tegeleb justkui puudumise kartograafiaga (nt alternatiivkartograafiline võte gloobusel), tühikumustrite genereerimisega. Samas loovad need mustrid uut kultuuriteksti ja on küsitav, kas nende abil on võimalik ületada dualistlik barjäär sümboolse kultuuri ja looduse vahel.

Piisaks vaid ühest jäälinnu nokalöögist, et saata tagasi kultuurikihtide vahele see tekstiräga, mis püüab end tähenduslikkusest lahti rebida. Nii võiks ka Kiwa teosed muutuda kultuuriliseks makulatuuriks, kui selle tekstiräga hulgast ei immitseks üht teatavat eluvett, mille moodustab inimlik intuitsioon. Nõnda näiteks ilmutab end ühel maalil koodi vahelt värviline katkend Johann Köleri maalist „Truu valvur“. Seda ei pannud sinna arvutiprogramm, vaid orgaaniline inimene, mis sest, et katkend on oma kontekstist masinliku toorusega välja rebitud, sümboolse kultuuri survel ikoonistatud ja julmalt ülejäänud märkide hulka arvatud. Valiku tegi siin loodus, võimalik, et iha kaasabil. See annab Volkmanni, Proosa ja Thetloffi kaasatusele järjekordse varjundi. Kiwa andis siin mõista, et juhul, kui ta peaks jäälinnu nokalöögile alla jääma, ja kui tema näituse puhul on tõesti tegemist kõigest kultuuriga, võib leiduda keegi, kes kasutab seda kultuuri oma pesamaterjalina või pildina seinal. Kunsti paradigma ei suuda end lahti rebida keelest niikaua, kui pole lõplikult vabanetud niigi hõredaks õõnestatud kunsti metafoorist. Seni on tähenduse puuduolek sümboolse kultuuri hulka kuuluv nähtus.

Posted by ARTISHOK at 6:05 PM
Labels: ARTIKLID, jooksev kriitika

 

4 comments:

cd ütles...

    suur tänu huvitava arvustuse eest.

    tõepoolest, 'rõhutatud puuduolek', mida kirjeldad on ise suure tähendusloomelise potentsiaaliga.

    õigupoolest see, millest artiklis räägid, seda võiks käsitleda ka kui märkide ja tähenduste mudeli (iga märk tähendab midagi) liivakella kombel teistpidi keeramist. võiks öelda, et Kiwa looming toob just tähenduslikkuse paistesse. tema teoste kaudu saame rohkem teadlikuks tähendusloome protsessist vaadates näiliselt tähendusetuid märke. ehk et tähendused looduvad igaljuhul ja see, mil moel me neid märgitseme on suhteliselt juhuslik. näiteks see, et lääne inimestena peame kahemõõtmelist fotot reaalsuse peegliks on samaväärne austraalia aborigeenide maailmakujutusviisiga nende kunstis (pealtvaates, kartograafiline) - abstraktne, joonte ja täppide abil loodud kujutis kui reaalsuse kujutus.

    tähenduste loome/teke ei järgne märkidele, vaid märgid haakuvad juba olemas olevate tähendustega. loomulikult ei ole see protsess ühesuunaline. aga Kiwa märgimaalide puhul toimib minu meelest just see tähendusest märgi suunas liikumine, mitte märgi kaudu tähenduse otsimine.

    cheers,
carl
9:07 PM

 

Indrek ütles...

    Ma ei saa mõningate sisuliste väidetega päris jäägitult nõustuda, või siis vähemalt nõuaks mõningate aspektide täpsustamist. Nii näiteks kirjutab Chanell: „Kontseptsiooni kohaselt püüdis Kiwa funktsionaalse valeinterpretatsiooni meetodil tekitada kaose, milles tähenduslikkus lõpeb.“
Kiwa pressi teksti kohaselt on aga „funktsionaalse valeinterpretatsiooni“ näol tegemist vigase tõlkega. Vigane on see tõlge loomulikult puht inimlikust seisukohast. Probleem ja küsimus on selles kuidas loodust kirjeldada ja kuivõrd see tõlgendus siis loodust ikkagi peegeldab. Kiwa teosed aktualiseerivad ennekõike selle kui vähe me loodusest keeleliselt edasi anda suudame, läbi selle, et esitab loodust inimesele tuttavate kirjamärkide kaudu mis on samas kombineeritud vaid masinale mõistetavat tähendust kandvasse jadasse.
Tuleb esile kaks asjaolu:
1. Puht tehniline nihe: masin või programm ei tõlgenda mitte loodust vaid foto- või helisalvestust (!) loodusest – aga see selleks, see on puht tehniline möödalaskmine kontseptsiooni lahenduses, mis ei mõjuta sisu. 2. Aga sisulist uba omab asjaolu, et Kiwa on pannud masina midagi tõlkima, sellega on masinast lähtuvale koodile juba omistatud tõenäoline tähendus. Me teame, et tegemist looduse tõlgendusega. Kiwa maalid kujutavad loodust. Mingit tähendusetuse taotlust ma siin ei näe, tegemist on tõlgenduse kui sellise õõnestamisega. Ehk nagu cd ülal juba argumenteeris küsimuseks on tähenduse ja märgi vahelised suhted.
Tähendusetusest saab rääkida ja see on üldse võimalik vaid suletud, eneseküllastes süsteemides, mis loovad uue maailma ega tegele enese välise tõlgendamisega.
10:31 AM

 

chanel ütles...

    Kiwa: ""funktsionaalse valeinterpretatsiooni" meetodiga, kus tõlge seisneb vaid masinlikus operatsioonis (tegelikult täpsustõlkes) pääseme me pigem kaosesse." Tähendusetuse taotlus on siin olemas.

    Kaos ei ole mitte absoluutne korratus, vaid kordade, vormide, jõudude, (tähenduste?) mida pole võimalik üksteisest eristada, üleküllus (e.grosz)- selle kaosedefinitsiooni järgi vastab tekstiräga kaosele aga tähendused seal ei lõpe, vaid on ülevõimendatud. Loodusega sarnast olukorda nii ei saavuta, keele piiridest nõnda ei välju. Nendele püüdlustele Kiwa maalid osutavad küll.

    Tähenduse ja märgi vahelised suhted on usalduse küsimus.
8:59 PM

 

Indrek ütles...

    Minu kriitika tulenes ennekõike sellest, et kui loo lugemise ajal sügeles tekst minu peas, mis intellektuaalse gümnastika huvides kavatses Kiwale tähendusettuse saavutamise püüdes läbikukkumist ette heita viidates just puudujääkidele metotoogias (tegemist on tõlgetega, mitte sõltumatute entiteetitega), siis Kiwa pressi teksti ülelugemine mulle selleks jälle alust ei andnud, kuivõrd ma ei leidnud sealt taolist probleemipüstitust. Ennekõike mõjus näitus, nii hea/ halva pildi kui ma distantsilt sellest sain ikkagi mänguna, ütleme siis ilukirjandusliku mitte teadusliku tekstina, mida konkreetses sisulises küsimuses väga keeruline kritiseerida. Ja nii juhtuski, et peas ihalev tekst transformeerus metakriitikaks aga tema uus roll ja algne siht läksid omavahel natuke sassi. Nii et ma pean vabandama ja paluma mu eelmist kommentaari lugeda kui kommentaari, mitte kui kriitikat, mille ivaks jääb kahtlus, kas Kiwa ikkagi tahis kujutada tähendusetut? Kui viimane peaks vastama tõele, on minu kriitika Kiwa metotoloogia suhtes siiski asjakohane. Tähendusetus on võimalik vaid nö. suletud semiosfääris, mille piirid on passiivsed, st ei toimu info vahetust süsteemi suhtes välisega, see on otsene vastand situatsioon tõlkele.
12:04 AM