KRIITIKA - Elnara Taidre, Kaduva individuaalkunstniku ülistuseks. – KUNST.EE 2009, nr 1–2

Elnara Taidre  räägib Kiwa kureeritud noore kunsti näitusest Vaal galeriis

Kiwa kureeritud näituse “N0 Wave” pealkirja võib lugeda kahel viisil: “mitte-laine” ja “laine number null”. Mõistete tähendus ei kattu täielikult, rõhutades seeläbi kõnealuses projektis olulist kahemõttelisust, mitmekihilisust. Null ja tühjus on kuraatori üks lemmikteemasid: ta on leiutanud omamütoloogilise mõiste “freak zero” ning keskendunud tühjuse kategooriale niisamuti isiknäitusel “High on Nothing” (2008, ArtDepoo). Kogudes noorte autorite töid, käsitleb Kiwa neidki nulli (tühjuse) troobi kaudu, tuues välja kord negatiivse, kord positiivse aspekti, muutes antinoomiat oksüümoroniks.

Näitusel ühisteema puudub, seda pole eelnevalt välja kuulutatud ega tagantjärele sõnastatud. Muidugi, tegu on noortenäitusega, kuid see on pigem alapealkiri kui teema – formaat, mis seostub teatud stereotüüpidega (uued tulijad, värsked ideed, eksperimendid jne) ja mitte kontseptualiseeritud nähtus. Uue tendentsi määratlemise vältimine (kuigi definitsioon on võimalik ka eituses) mõjub katsena viia miinimumini “kuraatori diktatuur”. Ainus välja pakutud ühine tähistaja – noorte kunstnike tugev individuaalsus, kuulumatus sõpruskonda või koolkonda või “lainesse” – iseloomustab pigem autorite isiksusi kui nende kunsti ning ei ole nende kunstimeetodi põhiomadus ega programmiline eesmärk.

Barthol Lo Mejori võiks siiski seostada Kiwa sõpruskonnaga, kuid oma põlvkonnas on ta pigem erandlik. Isikliku subkultuuri “popdada” looja tutvustab nüüd kunstipublikule nn emokontseptualismi (sealjuures peaks kontseptualism välistama emotsiooni ning mõiste justkui tühistab ennast). Bartholi fotoseeria esteetika ründab roosa värviga (riietus, joonistatud küüned ja veenilõikuste stilisatsioon), viidates kombinatsioonis Derrida raamatuga emotsionaalsusele ja intellektuaalsusele. Traagilis-absurdse noodi toovad sisse kiri “Vereplekk Derrida positsioonidel”, veritsevate kaisukarude pildid ning surm pähe kukkunud diskokuuli tõttu.

Leene Nola heliinstallatsioon “On The Hook”, esmapilgul puhtesteetiline valge kuubi teos, muutub vaataja suhtes provotseerivaks kui akvaariumikala hakkab jagama kuldkalakese tüüpilisi lubadusi täita oma vabastaja soove. Samas on see efektne töö eetiliselt küsitav: kuigi ma ei poolda loomakaitsjate hüsteerilisi väljaastumisi, võiks üheks kuuks tekitada kalale parema elukeskkonna kui vaid veega täidetud väike akvaarium. Aga võib-olla olengi ise lasknud end konksu otsa püüda...

Jevgeni Zolotko mastaapses töös paistab silma isegi mitte saatetekstis rõhutatud “tunnelilõpu valguse” sümboolika, vaid mõjukas konstruktsioon ise – üsna klassikaliste sammaste vahel rippuv deformeeritud torulõik. Antiikarhitektuuri orderi reministsents vastandub tehnika ja mõistuse abil loodud korrapära kehastusena biomorfsele torule. Vastandeid ühendab hall värv, mis sulandab omakorda musta ja valget, ning kogu teos mõjub veidra kaasaegse templina.

Ott Pilipenko interaktiivne “Surmatantsumasin” on tantsumasina loogikast inspireeritud tehnikaime: ekraanile ilmuvad nooled näitavad “hauaplaate”, kuhu hüpata, taustaks Walt Disney lühianimafilm “The Sceleton Dance” (1929). Stiilipuhtust lisab renessansliku ornamendiga tekstiil ja ažuursed metallist hauaristid. Surmatantsu, mida ikonograafia järgi esitavad surnud ise, on võimalik tantsida siin ka elavatel, tundes end ühteaegu (enamasti kaotava) arvutimängu tegelase ja elu mööduvuse allegooriana. Huvitavalt ja tehniliselt keeruliselt on teostatud ka Regina Kuningase kineetiline installatsioon, kus diskokuuliga valgustatud pimedas ruumis pöörlevad kaks suurt mängunuppu. Kui avamisel oli liikumapanevaks jõuks ennastohverdavalt kunstnik ise, siis argipäevadeks jäi see funktsioon liikumistundliku mehhanismi hoolde. Lihtsad elemendid annavad koos atraktiivse, vaataja suhtes empaatilise tulemuse.

Näituse tegemisse kaasatud ressursid on võimalikult eklektilised ja mitmetasandilised: näituse kujundaja on multitalent Katrin Parbus, omaette teos on Risto Kalmre tüpograafilised mängud näituse brošüüril. Opium Flirdi kontsert ja rühmituse Suicide Blonde performance avamisel muutsid üldmulje veelgi kaootilisemaks. Samuti on raske kuhugi paigutada tööd-seinakirja “We Don’t Need Another Zero”, mille autor – anonüümne kollektiiv Various Artists – ja verbaalne sõnum moodustavad koos nonsensi. Kiri on paigutatud galerii teisele korrusele, seega see lause kerkib ekspositsiooni kohale – üleolevalt, metakriitikana, olles nii kunsti- ja kultuuriajalooline parafraas kui kommentaar näituse probleemipüstitusele. 

Metatasandiga tegeleb ka Lea Tui heliinstallatsioon. Valik tsitaate noort kunsti käsitlevatest Ants Juske artiklitest on lindistatud piduliku häälega loetuna ning hakkavad kõlama galerii erinevates nurkades sõltuvalt külastaja liikumisest; jälitav kriitiku hääl tungib ka installatsioonide jaoks ehitatud privaatboksidesse. Kontekstist eraldatud laused kõlavad klišeelikult ja irooniliselt, toimides – nagu ka näitus ise – üleskutsena vabaneda klišeedest ja stereotüüpidest.

7.05.–9.06.2009
Vaal galeriis