KRIITIKA - Andreas Trossek, Kiwa nihe on pseudosaagim. – Eesti Ekspress 9.04.2008

Kiwa isiknäitus "High On Nothing" ArtDepoo galeriis, kuni 16. aprillini.

Vahepeal käis ringi kõlakas, et Kiwa on üldse visuaalsetest staatilistest kunstidest loobunud. Osa meist juba mõtlesid, et nii, ongi kõik: oleme ta lõplikult kaotanud helikunstile, elektroonilistele müravoogudele (0lematute Bändide Festival - kirjapildis 0-iga, mitte O-ga), poststrukturalistlikule eksperimentaalkirjutusele ("Roboti tee on nihe; Salatühik", "Tekstilääts - kangelasema toitepiim"). Selge valearvestus. Kiwa sisenes Eesti kunstiellu Andy Warholi piraatkoopiana ja temasugune "lollipoppar" juba teab, et kord kuulsaks saanuna saab show'st lahkuda vaid jalad ees.

Kui Yves Klein suutis patenteerida omanimelise sinise värvitooni, siis võiks Kiwa Eesti kontekstis patenteerida mõiste "noorkunstnik" kasutusõiguse ja küsida kopika iga vastava kriitikuteksti pealt. Kiwa on suutnud olla piisavalt ebajärjekindel kunstnikutüüp, et ta katsetav ja ennastuuendav avalik kuvand ajaproovile vastu paneks. Samas on ta 2000. aastatel olnud ka äärmiselt krüptiline tegelane, tekitamaks trotsi neis, kes peavad kunsti funktsiooniks värskendada tapeedivalikut või sobida vast ostetud diivanikattega. Vastasmärgilist trotsi ilmneb näituse pressitekstist: "ArtDepoosse pole mõtet ronida neil, kes ei ole kunagi Marcel ­Duchampiga pihku itsitanud [-], On Kawaraga päevi lugenud või Martin Creediga tähestikku laulnud." Või neil, kes ei käinud hiljuti Tallinna Linnagaleriis, kuhu Margus Tamm oli projekteerinud alles Gloria restorani siseõues lohutult lõppenud ruumiinstallatsiooni "See oli parim pidu. Ja ma ei käinud seal". Või neil, kes pole kunagi John Cage'iga vaikust kuulanud või Kaarel Kurismaa häälitsevaid-liigutavaid popobjekte kaifinud (hiljutine näitus Soosoo disainigaleriis).

Kiwa uudisnäitust võiks nimetada tekstikeskseks argikontseptualismiks. Üldiselt ei saa eitada, et ta varasem mikro-superstaari atitüüd on veidi taandunud. Vähem "glämmi" ja rohkem zen-budistlikku nulltasandit. Näiteks. Kui Kiwa printer teatab värvi lõppemisest, hakkab ta printima musta ruutu, kuni saab kätte täiesti valge lehe (Nothing personal, Malevitš). Või kui Kiwa tahab reprodutseerida mingit populaar­kultuuri kuuluvat kujutist, kasutab ta ASCII arvutigraafikat tootvat konverterit, tehes pildi, mis on ühtlasi tekst. Tekst võib küll olla lõpuni relatiivne ja tegelikult loetamatu, aga pilt ja imago jäävad ühemõtteliseks (Nothing personal, Derrida).