KRIITIKA - Ants Juske, Kiwa tolmutas Dvigatelis õisi. – Eesti Päevaleht 2.04.2001

On palju arutatud, mida tähendab tänapäeva maailmas kunstimuuseum ja kunstinäitus: ühed pakuvad, et see on uue aja kirik, teised jälle, et kaubamaja. Ennast subkultuurseks pidav kunst peab selleks kunstipühamuks hoopis tehast.

Vist ei jõuagi üles lugeda kunstitempleid, mis on kerkinud vanade tööstushoonete varemetele. Mäletan, kuidas käisime Ando Keskkülaga vaatamas Rotermanni soolaladu, mis oli vene ajal haisev juurviljaladu, kus lendasid nahkhiired ja roomasid õudsad elukad. Nüüd on see hoone Eesti esinduslikumaid kunstisaale.

Omaette rituaal oli minna ka Kiwa kureeritud näitusele mahajäetud Dvigateli hiigelkompleksis. Eksisin totaalselt ära, kõmpisin mööda lõputuid pimedaid koridore ja otsisin välgumihkli tule valgel mõnda avatud väljapääsu.

Kunstielamuseks sellest rituaalist piisanuks: üks asi on panna pühapäeval ülikond selga, rivistada naine ja lapsed üles ning minna Kadrioru lossi, hoopis kõditavam rituaal on aga enne näituseelamust ületada tühermaal raudteid, mütata poris ja lasta pättidel suitsu pommida.

Kiwa esitles oma multimeediaprojekti totaalse keskkonnana, kus võiks kasutada sünesteesia mõistet, st eri meeli (heli, lõhn, valgus) ärritavat nähtust. Metabor – sõna, mida ei leia võõrsõnade leksikonistki, tähistab Kiwa järgi õietolmu, mis on kogutud trifiidide välult ja “Kolmanda planeedi saladuse” peegellilledelt.

Teades Kiwa huvi 1960. aastate hipiliikumise, Andy Warholi ja psühhedeelilise kunsti vastu, ei pane ma ta “ämbiendiüritust” imeks. Sümpaatne on seegi, et Kiwa ei tõmba mingeid põlvkondlikke vahesid – näituse üks põhiesinejaid oli grandmasteriks tituleeritud kohaliku kineetilise kunsti isa Kaarel Kurismaa.

Kiwa on noore kunsti vaieldamatu liider ja kuigi ta on vahel liialt kinni otsestes lääne subkultuursetes eeskujudes, on ta siinset kultuuri rikastanud mitmete absurdi piiril kõndivate näituste ja muidugi ka sellega kaasas-käiva leksikaga. Kunsti piiridest ei taha ta mõistagi midagi teada.