KRIITIKA - Mario Laul. Ratsionaalne müstika. – Sirp 18.04.2013

Kiwa näitus „Sisene nimetusse” („enter the untitled”) Vaala galeriis kuni 4. V.

Umbes viis aastat tagasi avas Kiwa ArtDepoo galeriis isikunäituse „Pilves ei millestki” („High on Nothing”) eimillestki. Avamisele eelnenud intervjuus ütles kunstnik, et näitus oleks täitnud oma eesmärgi ka siis, kui kõik eksponeeritud tööd oleksid jäänud teostamata ning tühja galeriisse oleksid jõudnud üksnes teoste kirjeldused. Läks teisiti.

Nüüd, viis aastat hiljem, jätkab Kiwa tollal alustatud metakunstilisi katsetusi keele ja reaalsuse äärealadel. Ka seekordse „Sisene nimetusse” väljapanekul Vaalas ei leia me eest tühja galeriid. Ehkki selline vormistus oleks jätkuvalt õigustatud, tuleb tõdeda, et õnneks. Seda ennekõike silmas pidades juba mõnda aega kestnud nüüdiskunsti retseptsiooniprobleeme puudutavaid ning pehmelt öeldes väsitavaks saanud heietusi, mida tühi galerii ilmselt paratamatult toidaks.

Kiwa nüüdseks juba aastatepikkuse uurimise all on väli, mille mõtteline algus on seal, kus me ükskõik millisel põhjusel seisame silmitsi tühjuse, olematuse, lünga ideega. Teemavalikut iseloomustab kahtlemata suur nõudlikkus, mida mõneti pehmendab Kiwale omane kalkuleeritud, terviklik ja puhas teostus. Kunstniku enda sõnul on tööde algideed enamasti intuitiivsed, ehkki paratamatult determineeritud individuaalsest praktikast ja ajaloost. Kiwa intuitsioon väärib oma tabavuses siinkohal eraldi esiletõstmist, kuivõrd väga konkreetselt ja ühemõtteliselt oma kandvat ideed artikuleerivates töödes on kunstnik nii varem kui ka seekord suutnud mõttelise elementaartasandini tuua teoreetilise probleemistiku, mille esmasekski lahtiharutamiseks tuleb näha vaeva.

Domineeriv valitud filmikaadri (selected film stills) formaat koosneb kunstniku kogutud ligi kahesajast filmikaadrist, mille subtiitrites esineb ingliskeelne sõna „nothing”. Kaadrid on täielikult lahti rebitud oma päritolufilmist ja algsest kontekstist ning kordavad kõikvõimalikes variatsioonides eimillegi mantrat, tuletades vaatajale meelde, kuivõrd tihe ning tavaline külaline on meie igapäevases kõnepruugis tühjuse, puudumise, olematuse-olemusetuse idee. Ühtlasi võib antud tööd näha kaudselt viitavat sellele, et eimiski uurimine ei saa möödunud sajandi niinimetatud lingvistilise pöörde valguses piirduda pelgalt ontoloogilise või tunnetusliku probleemipüstitusega, vaid kätkeb endas ka keelelis-tekstuaalset aspekti. Galerii keskel asetsevale kivisambale toetatud glossolaalia-teemalisel maalil on kujutatud valge-musta-hallikirjut müra, mis meenutab sageduse kaotanud teleri pilti. Näituse avamisel esitletud kataloogis toodud fotol on maalil kujutatud ka kiri „[speaking in tongues]” (keeltes rääkimine). Keeltes rääkimise idee on autor laenanud Neal Stephensoni ulmelisest novellist „Lumevaring” („Snow Crash”), kus sumeri keelt esitletakse kui baaskoodi, milles on programmeeritud inimaju. Toodust lähtub arusaam glossolaaliast kui sakraalsest algkeelest, millest lähtuvad kõik teised keeled ning mille näol on tegemist näiliselt organiseeritud, kuid sisuliselt tähendusetu müraga – algsituatsiooniga, kus kõik tähendused on võimalikud, kuid üksnes potentsiaalselt. Kunstnik on niisiis kujutanud olukorda, kus on olemas küll keelele omane struktureeritus, kuid puudub veel loogiline ja mõtestatud sisu. Edasiarendusena võib mõelda „Lumevaringus” kirjeldatud olukorrale, kus inimesed on otseselt mõjutatud informatsioonist, mida nad tegelikult ei mõista. Keel on kood, kus tehniline ja sisuline olemus seisavad eraldi (vrd John Searle’i niinimetatud Hiina ruumi argument).

Esmapilgul eristub teistest töödest näituse nimiteos, viiest lõuendist koosnev „Sisene nimetusse”, millel näeme laialiplahvatava või kokkusurutud ruumi kujundit. Kunstniku enda tööle antud kommentaar võimaldab selle suhestamist glossolaalia-teemalise maaliga: „… jõu pidurdusjälg enne vormi, stoppkaader enne saamist, kehastumist, materialiseerumist”. Tegemist on olematuse ja olemise piirisituatsiooniga, olukorraga, kus tähenduspotentsiaal on realiseerumas.

Näituse sees on avatud veel teinegi näitus. Taas on võimalik külastada miniatuurgaleriid Loop, kus on oma koha leidnud ambient-heliinstallatsioon „Ruumi kogemus” („spatial experience”). Loobi rangelt piiratud ruumi mahutatud kõlarite ette on asetatud väikene roosa tool. Tegemist on viitega ühele Kiwa varasemale tööle „Roosa semikoolon” („pink semicolon”, kirjavahemärgile, millele autori sõnul „ei eelne ega järgne lauset ehk ruum, mis jääb proportsiooninihke tõttu tajumatuks”. Ka näitust saatvad teadaanded olematutele lendudele haakuvad varasema loominguga. Eriti eredalt meenub siinkohal heliinstallatsioon „Lõpmatu hulk kunstiteoseid” („infinitenumber of artworks”), kus monotoonne robotihääl nimetab ja loob nimetamisakti kaudu üha uusi kunstiteoseid, lõpmatult.

Üht-teist jätan siinkohal näitusekülastajale ka avastamisrõõmuks. Abiks tasub seejuures võtta juba mainitud näituse avamisel esitletud kontseptkataloog, mille autoriteks on kujundaja Tuuli Aule, fotograaf Toomas Thetloff ning kunstiteadlased Anders Härm ja Hanno Soans. Kui Härm ja Soans käsitlevad Kiwa „nothing’oloogilisi” teoseid peamiselt psühho- ja skisoanalüütilises võtmes, siis võrdluseks tasub uurida, kuidas suhestuvad need tööd tänapäeva lingvistika, neuroteaduste ja füüsikaga. Kui pikka aega pidas filosoofia ja teadus tühjust, eimiskit, olematust võimatuks ning sellest rääkimist mõttetuks, siis täna näikse liigutavat iroonilisel kombel vastupidises suunas.Kõige mõtestamise juures võib olulisimaks osutuda nimelt see, mida varem on tähistanud terminiga „eimiski”. Tunnistades täielikult oma pädevuse kitsast piiratust kvantfüüsika teadusliku problemaatika sisulisemal mõistmisel, parafraseeriksin lõpetuseks Ameerika feministliku teoreetiku Karen Baradi poleemilisi mõtteavaldusi: „Kui me teadusele tuginedes saame väita, et vaakumi energia ei ole kindlasti mitte null, siis pole see kindlasti mitte ka tühi. Tühjus ei ole mittemiski (kusjuures ta pole ka otseselt miski), vaid on võib-olla de facto kõige oleva allikas, üsk, mis sünnitab kõik. Sünd ja surm ei ole üksnes elava maailma eesõigus. Ka mitteelav võib tekkida ja kaduda ...”.*