KRIITIKA - Krisitiina Davidjants, Kristina Norman: „Meil ei ole kombeks ühiskondlikke probleeme avalikult läbi vaielda”. – Postimees 04.02.2011

Krisitiina Davidjants: Monumentide ja mälu temaatika on sulle alati hingelähedane olnud. Kas oma dokis „Et meeldiks kõigile” tahtsid lihtsalt jäädvustada ühe uue monumendi püstitamist või oli sul juba endal arvamus selle monumendi kohta?

Kristina Norman: Minu jaoks on see temaatika loomulikult sügavam kui ainult see, kuidas Vabadussõja ausammas ehitatakse. Minu jaoks oli oluline, millises kontekstis kogu protsess toimub. Tahtsin luua omamoodi ajastu portreed. Ja muidugi huvitab mind monumentide kui selliste olemus – nende religioosne tuum. Nägin intriigi püstitajate soovis ehitada linnaruumis objekt, mis oleks algusest peale püha. Mis puudutab samba esteetilist külge, siis ausalt öeldes on see mulle kogu aeg teisejärguline olnud. Meie linnaruumi on tekkinud ka teisi objekte, mille esteetilise väärtuse üle võib vaielda, kuid mille ehituse puhul on esile tulnud samad sümptomid: poliitilise tahte jõuline läbisurumine, kunstiekspertide ja muinsuskaitsjate protest. Nagu juhtus näiteks Sakala keskusega, millest sai Solarise kaubanduskeskus. Näen kunstnikuna siin rohkem mõtteainest, kui ainuüksi esteetilised probleemid suudavad pakkuda.

– Millal kaamera esimest korda sisse lülitasid?

Esimene võte sai tehtud augustis 2007, kui Laidoneri muuseumis kuulutati välja monumendikonkursi tulemused. Sealt sai alguse meie suhe filmi peakangelaste Raineri ja Andriga. Kohe alguses oli tunda, et teema on skandaalne. Meedia peksis poisse põhjalikult veel enne, kui asi sai ametlikuks.

– Oled oma peategelastesse empaatiaga suhtunud, ehk tingis seda ka sündmuste käik ise.

Loo arenedes hakkasid välja kujunema väga värvikad suhted tegelaste vahel. Igal karakteril oli täita oma kindel roll. Näiteks hakkasin nägema, kuidas Raineril on rohkem idealisti roll, Andril aga realisti roll. Kaitseministril sattus endal olema eelmise valitsuse otsuse elluviija roll, aga ka väejuhi roll. Ta teadis väga täpselt, kuidas käsklusi sõnastada, et mehed tankis töö naeratades ära teeksid. Mis puudutab minu empaatiat, siis on see loomulik. Film on ikkagi inimestest, seda enam et nendega sai palju aega koos veedetud.

– Aga kas sa tunnetasid Raineri ja Andri muutumist reaalajas?

Tunnetasin küll. Näiteks nägin, kui kiiresti nad õppisid meediaga suhtlema. See oli mulle ka aktuaalne, sest selle filmi tegemine langes ajaliselt kokku minu Veneetsia-projektiga, mis oli minu jaoks üpris raske aeg. Siiani elu tähtsaima ja vastutusrikkaima näituse ettevalmistamine ning meediatormiga hakkamasaamine oli üsna piiripealne kogemus. Vaatasin Raineri ja Andri pealt, et kuidas küll nendel nahk nii kiiresti paksuks kasvas. Alguses oli nad väga haavatavad, aga tundus, et see läks neil kiiresti mööda. Just see etapp, mis minu jaoks väga raske oli.

– Teie elu jooksis justkui paralleelselt?

Mingis mõttes jah. Analüüsisin enda kogemuse kaudu nende kogemust ja see oli väga huvitav, kuivõrd erinevad me tegelikult oleme. On imetlusväärne, kui inimene suudab ennast kokku võtta ja ajada oma asja. Leida olulised tugipunktid ja filtreerida välja enese jaoks tähtsaima, olgugi et meedia arvab teisiti.

– Sinu vanavanemad on sündinud eesti külades Venemaal ja Kasahstanis, ise käisid sa vene keskkoolis, kuid oma kunstihariduse oled saanud eestikeelsetes koolides. Kas sa tunnetad, et vaatad mõningaid meie elu aspekte vähemalt osaliselt n-ö väljastpoolt?

Jah, ma ei taju ei pronkssõduri ega ka Vabadussõja võidusamba suhtes seda loomulikku seost, mis paneks mind kriitikavabalt kõike nende kahe monumendiga kaasnevat vastu võtma. Tundma, et ma vaatan neid asju seestpoolt. See muidugi ei välista, et ma saan aru emotsioonidest, mis inimestel võivad olla seotud nende sümbolitega. Kunstnikuna püüad ju ikka vaadata asjadele võimalikult avatud pilguga. Nii ei tundu paljud asjad nii üheselt mõistetavatena.

– Aga mida sa siis väljastpoolt vaadates näed?

Erinevaid kultuuriilminguid. Ma arvan, et nii üksikisiku kui ka ühiskonna kultuursust saabki mõõta selle järgi, kas ta oskab näha kultuuri ka väljaspool seda kultuuri, kuhu ta ise kuulub. Mis just on torganud nende monumendikonfliktide juures väga selgelt silma, kui just pronkssõdurist rääkida, on see, kuidas paljud n-ö peavoolukultuuri esindajad ei ole nõus tunnistama, et pronkssõduri juures toimunu on ka ühe kultuurilise identiteedi väljendus. Mind näiteks huvitas rituaalsus, mis Tõnismäel toimus, kõik need lõikelillede maasse torkamised, laulmised, miks ka mitte viinaviskamised, mis käivad ka mälestamisrituaalide juurde. Kõige huvitavam on see, kuidas monumendi juures läbi viidavad toimingud on Nõukogude ajast muutunud. Riiklikud, ametlikud rituaalid on asendunud väikekogukondlike omakeskis kokkulepitud rituaalidega. Ma usun, et ka tõsiusklikel eestlastel oleks Tõnismäel toimuvat lihtsam sallida olnud, kui nad oleksid vaadanud minu pilguga. Ka Võidusamba juures olles olen märganud tekkimas sarnast rahvalikku, isetekkelist rituaalsust. Mõnel antropoloogil saab kunagi olema huvitav seda analüüsida.

– Minul isiklikult on kahju, et me tahame kiirelt kustutada kõik lähimineviku jäljed, mis meis võib-olla ebameeldivaid emotsioone tekitavad. Sellega teeme igapäevast linnapilti ning kultuurkihti aina õhemaks ja õhemaks. Me tahame kõik hästi kiirelt ära kustutada, aga ajalugu väliste atribuutide kaotamisega ju ei muuda.

Aga siin ongi mitmeid mehhanisme, mis toodavad sellist käitumist, masinlikku probleemide lahendamist. Alustame Peeter I ausambast, olgu tema esimene näide. Saime oma vabariigi – ära! Samamoodi nagu need vihatud punased, kes tulid ja võtsid maha kõik eestiaegsed monumendid. Saime taas oma riigi ja käitusime nagu punased kunagi. Ma ei räägi siin Lenini sadadest ilmetutest kujudest, vaid kunstilise väärtusega monumentidest. Täna ei taheta tunnistada, et Nõukogude ajal elati elu, osaleti nõukogude kultuuris, ükskõik kas „kaasajooksiku” või „dissidendina”. Enamik meie tänapäeva poliitikuid on saanud hariduse sellel ajastul ja võib-olla eneselegi teadvustamata viljeleb ka nüüd nõukogulikku poliitilist kultuuri. Värvid on vahetunud, aga sisu on sarnane. Meil ei ole kombeks ühiskondlikke probleeme avalikult läbi vaielda, tihti jäetakse olulised huvigrupid poliitiliste otsuste tegemisel mängust välja. Nii oli kodakondsuseta inimestega Aljoša puhul, nii oli kunstiekspertide- ja loomeorganisatsioonidega Võidusamba puhul.

– Lõpetuseks ikkagi paar sõna sinu Kuldsõduri saagast. Miks sa seda tegid, mida see sulle tähendas, kuidas sa seda kõike nüüd distantsilt vaadatuna näed?

Olen algusest peale olnud kriitiline selle suhtes, kuidas pronkssõdur Tõnismäelt ära viidi. Ka paljud minu vene tuttavad olid põhimõtteliselt nõus selle kuju teisaldamisega. Mis hinge ei mahtunud, oli just viis, kuidas seda tehti. Kõigele lisaks mängis meie poliitiline ladvik ise kõik kaardid Venemaa propagandamasinale kätte. Ometi on just Vene propaganda see, millega meie riigis rahvast hirmutatakse. Kuldsõdurit tehes oli minu jaoks fookuses kultuuri küsimus. Kas seadusega kaitstud eesti rahvuskultuuri – tantsu- ja laulupidude kultuuri kõrval on mõnel teisel kultuuril õigus eksisteerida või olla üldse kultuurina defineeritud? Või pühitakse kõik, mis sinimustvalgelt ei lehvi, avalikust ruumist minema? Panin Kuldsõduri osalema Tõnismäekultuuris, millega soovisingi seal toimuva nähtavaks teha. Vaatamata sellele, et pronkssõdur on sellest paigast minema viidud, on probleem endiselt lahendamata, ühiskondlikku alateadvusse surutud. Kuldsõdur tõi selle selgelt nähtavale. Võitluses ühe monumendiga tekitati ühiskonnas veel sügavam lõhe kui see, mis monumendikonflikti algselt põhjustas. Valitsevad poliitikud lõid kiilu, mis lõhestab tänaseni ühiskonda mitte ainult piki etnilist liini, vaid piki ükskõik millist teisitimõtlemise liini.