KRIITIKA - Kaarel Kressa, Kristina Norman: pronkssõduril ja võidusambal pole suurt erinevust. – Eesti Päevaleht 26.01.2011

Mõni aasta tagasi kuldsõduriga palju poleemikat tekitanud Kristina Normani värskeim teos on dokumentaalfilm Vabadussõja võidusambast.

– Kas Vabadussõja võidusamba loo jutustamine oli teie jaoks loogiline jätk pronkssõduri loo „dekonstrueerimisele”? Või mis teid seda tegema ajendas?

Praegu mängivad monumendid Eestis väga tähtsat rolli, ütleksin, et elamegi monumendisaagade ajastul. Siit ka minu huvi monumentide vastu, seda nii kulturoloogilisest, antropoloogilisest kui ka poliitilisest vaatepunktist. On huvitav, kuidas füüsilised objektid laetakse tähendustega, kuidas need tähendused aja kulgedes muutuvad, kuidas lisanduvad uued. On märkimisväärne, et pronkssõduril ja Vabadussõja võidusambal pole olemuslikult suurt erinevust, mõlemad on oma ajastu valitseva poliitilise tahte ja ajalookirjutuse kehtestamise instrumendid.

– Mida kostate neile, kes ütlevad, et Normani ainus eesmärk on eesti rahvuslasi ärritada? On neil vähemalt natuke õigus?

Vaatlen rahvuslust nii kunstniku kui ka dokumentalistina distantsilt ega lase sel endale naha alla pugeda. Ärrituda või mitte on iga inimese enda teha.

– Tundub, et materjali ülesvõtmist alustasite juba enne, kui plaan dokfilm teha välja kujunes. Kui sõbralikult sujus koostöö filmis üles astuvate tegelastega?

Juba esimene võte sai tehtud ikkagi filmi tarvis. See oli 18. augustil 2007, kui Laidoneri muuseumis kuulutati välja monumendi ideekonkursi võitjad. Meediasse aga lekkis võidukavand veel enne seda sündmust ja kohe sattusid nii monumendi kavand kui ka selle inseneridest autorid tugeva kriitika alla. Osaliselt selle pärast olid autorid huvitatud meie kaamera ees olemisest, et nad saaksid oma mõtteid ja tundeid vabas vormis jagada. Erinevalt meedia kaameratest, mis neid alati kriitilisse raami paigutasid. Ja teine põhjus, miks koostöö sujus, oli see, et monumendi autorid tundsid, et nemad teevad ajalugu. Mina tundsin seda ka.