KRIITIKA - Jüri Arrak, Pronkssõduri koopiast ja kunstist. – Eesti Päevaleht 14.05.20

Pronkssõdurist on palju kirjutatud ja intervjuus (Kultuur ja Elu 1/1996) ütlesin, et selle peaks viima sõjaväekalmistule ja sinna saaks Teises maailmasõjas langenute mälestamiseks lilli viia.

Seda ei tehtud ja Tallinna kesklinnas asuv pronkssõdur muutus eestlastele okupatsiooni sümboliks. Seda ei võinud enam Tõnismäele jätta ning kuju hilinenud teisaldamine põhjustaski 2007. aasta aprillimässu.

Selle artikli põhjuseks on aga pronkssõduri kuju plastkoopia toomine samasse kohta, kus pronkssõdur enne teisaldamist asus. Kunstnik Kristina Normani arvates tegutses ta vaid poeetilistel eesmärkidel nagu erapooletu antropoloog, et vaadata, millised on inimeste reaktsioonid toimuvale. Arvan, et neid reaktsioone oleks võinud ka ette aimata ja kui asi on seda laadi uurimistöös, siis on tegemist teiste teadusharude, mitte kunstiga.

Kristina Norman kirjutab ("Mis keelt räägib kuldsõdur?", EPL 12.5), et ta pole rikkunud ühtegi seadust ning et Eesti põhiseaduse järgi on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud infot sõnas, trükis, pildis või muul viisil.

Väga kena, aga mis siis, kui need tegevused kahjustavad Eesti iseseisvust? Ja kui see "kunstiline akt" on soola raputamine haavale, sest inimesed on juba harjunud sõjaväekalmistule pronkssõduri ette lilli viima ja sõjaohvreid just seal mälestama.
Mis siis, et ühtegi kirjutatud seadust poleks nagu rikutud. Meenutage, et pronksiöö järel olid kohe kohal Venemaa poliitikud, kes nõudsid Eesti valitsuse vahetust! Järgnevatel päevadel terroriseeriti Eesti suursaatkonda Moskvas ja siiani on Vene poliitikutelt kostnud meie suunas ähvardusi.

Ka kunstil on piirid

Seda kõike arvestades on imelik, et nüüd tuuakse välja pronkssõduri koopia, mis peaks kunstiteosena esindama Eestit Venezia kunstibiennaalil.

Euroopa riikides on Teise maailmasõja aegse okupatsiooniga erinevaid kogemusi ja arvatavasti kogu see kunstiprojekt kasutatakse ära ka meie iseseisvuse vastaste poolt.

Loodan, et autor tahab teha kunsti ja magistritööd, kuid selle juures peab peale isikliku kasu ja kuulsuse arvestama ka Eesti olukorraga. Meil on läbi ajaloo olnud ainult 40 aastat iseseisvust ja sedagi kahes jaos. Kõik kodanikud, olenemata rahvusest, peaksid enne, kui midagi ette võtavad, sellele mõtlema.

Kunst ei ole päris piirideta tegevus ja ta ei saa omastada teiste elukutsete töömeetodeid. Kunst on läbi inimkonna ajaloo tegelenud vaimsete probleemidega ja lihtsustatult võiks öelda, et vaimsed probleemid inimhinges ongi need "piirid", mida kunstnik oma töid tehes ei peaks lõhkuma. Kujutavat kunsti kimbutab hädaoht, et kõikelubavuse korral ta lahustub teistes loominguvaldkondades ja deformeerub eikellegimaal peetavaks reegliteta mänguks, kus sõnaosavus ja provotseeriv tegutsemine võib olla kasulikum ja mõjuvam kui lõpptulemus. Kunstnik peab oma südames ise oma loomingu piire teadma, sest vorme ja väljendusvahendeid muutes on vaja tunnetada "kunsti piire", sest kõike ei saa riigi seadustega kehtestada.

Kui inimene austab ja armastab oma riiki, ei mõnita ta selle lippu, vappi ega hümni. Täpselt nii nagu normaalses peres lapsed ei mõnita oma ema ja isa.