KRIITIKA - Andres Maimik, Omadele võõras, võõrastele võõras. – Eesti Päevaleht 13.05.2009

Ühel malbel laupäeval tormab mulle vanalinnas vastu kunstniketandem Marco Laimre ja Reimo Võsa-Tangsoo. Millest selline rutt, sabas sinine jutt?

Tuleb välja, et tüübid saabuvad politseijaoskonnast, kuhu on tassitud terve pesakond kunstnikke. Kogukas Laimre vehib erutunult seletuskirjaga ja räpib tavapärasest kaks oktavit kõrgema häälega, luider Reimo aga muheleb eesti radikaalse kunsti isafiguuri soolo peale omaette.

Enne arreteerimist viibinud nad Tõnismäel, kuhu püstitatud eesotsas Kristina Normaniga pronkssõdurit meenutav kullatud objekt. „Kõvasti äkšnit sai,” kiitleb Marco tiiskandihäälel: „Kogu industri oli kohal – pollarid, našistid, kunstnikud, isegi mõni rahvuslane liputas sääl.” Kord lükkas tuul kergest materjalist kuju ümber, siis tõstsid našid selle püsti, siis lükkas politsei kuju ümber, siis tõstsid kunstnikud selle püsti. Laimre dokumenteeris sündmust Venezia biennaali tarvis, arreteeriti seepeale ning pandi jaoskonnas seletuskirja kirjutama avalikus kohas alkoholi tarvitamise ettekäändel. Laimre seletuskirjas seisis, et nad olid eelmisel õhtul Anders Härmi raamatu esitlusel likööriga veits liialdanud ja kuna Tõnismäe aktsioonis mineraalvesi lõppes, siis tuli lonksata õlut. Tahtnuks küsida, mis oli kogu asja eesmärk, ent dünaamiline duo tormles juba järgmisele objektile.

Järgmistel päevadel on vabariigi kvaliteetväljaannete kommentaarirubriigid paksult pahaseid seisukohavõtte täis. Vana hea kunstiviha saavutab sünergia klassikalise venevihaga ning tõuseb enneolematu kõrguseni. Tagasihoidlikumad hääled nõuavad kunstiakadeemia riikliku toetamise peatamist ning käremeelsemad projekti algataja surnuksvägistamist punaarmee poolt. Järsku hanguvad mu peas küsimused selle kunstiakti esteetilisest, eetilisest ja kontseptuaalsest eesmärgipärasusest ning juba olen tingimusteta kunstnike poolt. Omasid pekstakse!

Harmoonia või kaos

Juba aastatuhandeid on ootused kunstile diametraalselt jagunenud. Vanakreeka teatris ruulisid tragöödiad, mis näitavad üksik-indiviidile koha kätte kõrgemate jõududele hirmuvallas. Sama-aegselt kujunesid välja jumalate autoriteeti kahtluse alla seadvad komöödiad, milles õilsate Apolloni ja Ateena asemel mööbeldab hoopis kiimaline päss Dionysos. Keskajal vastandub kirikumüs-teeriumile jumalavallatu kar-neval ning renessansis leiame Michelangelo harmooniataotlusele alternatiivi pakkumas Hieronymos Boschi sadistlikud visioonid.

Ajal, kui avaldati esimene eestikeelne piibel, oli markii de Sade oma peateosed loonud. Ometi on apollonlikku kunstiparadigmat peetud ülemaks kui dionüüsilist kunsti. Kui esimene taotleb harmooniat, siis teine tekitab kaost, kui esimene süstib usku kõrgematesse väärtustesse, siis teine lõhub usku absoluutsesse tõesse, kui esimene loeb moraali, siis teine pilab ühiskondlikke kõlblusprintsiipe. Kui esimene tekitab katarsist, siis teine külvab hinges segadust. Kusjuures äärmused vajavad teineteist: Dionysos ei rokiks ilma Apollonita, blasfeemia ei käivituks ilma jumalata, punki poleks ilma Inglise kuningannata. Mäss vajab absoluutset autoriteeti ja autoriteet vajab mässajat.

Alles 19. sajandi lõpus hägustusid kõrge ja madala kunsti piirid. Nagu praegu ihaldab raevunud patrioot pronkssõduri reinkarnatsiooni korraldanud kunstniku verd, nõudis korralik Pariisi kodanlane Edouard Manet’ Olympia taolise rüveda frivoolsuse teisaldamist kaunite kunstide näituselt. Tänapäeval aga ostab sama kodanlane impressioniste kokku kui kullast kindlamat kapitalimahutust.

Kunsti häiriv ja lõhkuv, autoriteete kummutav ning ebamugavaid küsimusi tõstatav roll on saanud sama enesestmõistetavaks, nagu kunagi oli enesest-mõistetav kunsti jumalat ülistav iseloom. Tänapäeval maksab ühiskond kobisemata kinni temavastase kriitika. Isegi äärmuslik kunst on väljakannatatav, kuni ta ei ohusta kellegi elu ja materiaalseid väärtusi.

Erutav monumentaalkunst

Mis olukord on aga Eestis? Siin erutab hulki institutsionaalne monumentaalkunst, olgu ta siis vabadussamba vormis, tselluloidlindil või telesarja näol. Riiklikult eelisarendatakse teoseid, mille ülesanne on kinnistada autoriteeti ja usku inimesest suurematesse väärtustesse. See osa kunstist, mis kummutab autoriteeti või lihtsalt häirib, on lükatud tillukesse nišši. Poliitiline kunst pole represseeritud, nagu totalitaarühiskonnas, kuid selle mõju kunstiringkonnast väljapoole on minimaalne. Tegemist pole niivõrd riigi kultuuripoliitikaga, kuivõrd ühiskondliku tellimusega. Nüüdiskunsti toetatakse, aga jaopärast. Nad seal oma galeriikestes võivad isekeskis purki sittuda, peaasi, et see ei riivaks korraliku kodaniku silma.

Kui aga juhtub, et mõni „purkisittuja” julgeb oma orvakesest välja tulla, tungida sootsiumisse või lausa võtta koht sisse monumentaalkunsti territooriumil, siis on sireenid huilgamas. Üks mu hea tuttav skulptor tegi kunagi ettepaneku, et kui õige osaleks välisminni ette projekteeritava vastupanuvõitleja monumendi konkursil ning esitaks sinna kavandi, kus vastupanuvõitlejate monumendi asemel oleks taastatud Lenini kuju, ainult ilma postamendita, väiksem kui elusuuruses.

Idee oli mu meelest suurepärane, aga praegust situatsiooni arvestades teostamatu. Nüüd tehti see ära. Respect! Eesti poliitiline kunst pole enam endine. Me võime ju noomida, et kamoon, vennad, see, mis te tegite, on sotsiaalselt ebaküps aktsioon poliitiliselt ebastabiilsel ajal, et miks te ei mõtle tagajärgedele, et mis oleks siis, kui... Aga samas, maitseküsimusi kõrvale jättes täitis see sada protsenti eesmärki, mida vähemalt mina poliitiliselt kunstilt ootan – ta tungis ellu sisse ja mõjutas seda, ta pani ennast märkama ja endast kõnelema, ta lõi paradoksi ja šokeeris, ta tõstatas ebamugavaid küsimusi. Ja mis kõige olulisem: see on kunst, mis ei mahu nišitoote nišši, kus teda nii väga tahetakse näha.

„Eto ne naše, eto vaše!”

Loomulikult arvestasid kunstnikud kõigi tagajärgedega: allergiliste reaktsioonide, ebasoosingu ja väärteomenetlusega. Kuldsõ-dur on ainult jäämäe tipp, mängu eesmärk on ikkagi uurida sotsiaalset reaktsiooni, proovida taluvuspiire, lahti konstrueerida pühadust ja demonteerida demoniseeringuid. Aga peamiselt mängitakse mängu enda pärast. Täiskasvanute „Agu Sihvka annab aru”. Sel põhjusel ei saa pidada seda ainult poliitiliseks kunstiks, vaid pigem eufooriliseks kunstiks. Saturnaalia pärisosaks on ikkagi nauding keeldudest üleastumise pärast. Lapsemeelne joovastus, millest kõneles õhetus Marco Laimre palgel. Kuld-sõdur ei ole provokatsioon ainu-üksi seepärast, et ta on demokraatlikult kõigi vastu. Ta on Anarhist Anarhistovitš isiklikult.

Selle kahtlase mängulisuse tabas ära ka poliitiliselt aktiivne element, kes ei võta oma tegevust kui mängu. Marco Laimre sõnul arenes kuldsõduri ümber umbes selline dialoog: Naši: „Eto ne naše, eto vaše!” Eesti politsei: „Eto ne naše, eto vaše!” Naši: „Eto vaša provokatsia.” Politsei: „Eto vaša provokatsia.” „Eto ne naši, eto vaši”, „net, eto vaši”... Jne.