KRIITIKA - Kadri Veermäe. Laura Tootsi äge terav pilk - Postimees, 08.03.2012

Hollandi kunstnik Erik Kessels korraldas eelmisel aastal näituse, kus sai näha 24 tunni jooksul Flickrisse, Facebooki ja Google’isse postitatud fotode väljatrükke. Vaatepilt oli muljetavaldav – tohutute hunnikute kaupa pilte, mis täitsid galerii põrandad, trepid ja küündisid lae poole, külastajad pidid aga sellest infomerest kuidagi läbi sumpama.

Laura Tootsi "Desire Path" on justkui eelneva antipood – kunstnik näitab vähe, kuid väga valitult. Füüsilisel kujul eksisteeriv foto on praeguseks hetkeks juba marginaalseks muutunud, lihtne võimalus pikslid tindiks muuta ei too aga kaasa rariteedi staatust. Eriline pole mitte praegu tehtud foto väljatrükk, vaid hetk, kui foto tegemine ise pidi olema palju läbimõeldum ja seetõttu suurema väärtusega.

Toots on selle täpselt ära tabanud, ja lisades veel personaalse lähenemisnurga nii materjalivalikus kui selle eksponeerimise viisis, on tulemuseks näitus, mis galeriist lahkudes jääb pähe tiksuma. Üsna erakordne on ka teatav positiivne programm – kunstnikul pole minevikus kaevamise eesmärgiks kas või skandinaavia filmikunstis üsna levinud allasurutud võikuste väljatirimine, vaid olnu näitamine isikupärase kiiksu kaudu.

Head asja huvitavalt näidata on tihti aga palju keerulisem, seda enam, et osaliselt on eksponeeritav ka tõeline albumitüütuste tipp – pulma- ja reisifotod. Toots suunab vaatajat asju nägema nii, nagu tema seda soovib: laulatusjäädvustused on paspartuuga kinni kaetud, jättes vabaks vaid sarnased detailid, puhkusefotol olev ilm saab aga paremaks viltpliiatsi abil.

Üks huvitavamaid pilte "Võrdne elegants" kujutab arvatavasti oskamatu lapsekäe katsetusi ilumaailmas – ärarikutud otsaga huulepulka, mis näitusesaalis kõrgub nagu mingi arusaamatu minisammas. Sinna juurde sobib hästi näitusega kaasnevast kunstnikuraamatust pärit foto, mille peal on vanahärra, kel jalas ise pealeõmmeldud triipudega Adidase dressid.

Jaburate detailide märkamist ja rõhutamist oskab Toots hästi, samas ei tähenda see, nagu oleks kogu näitus vaid selline – tegemist on põhjaliku, kordamineva ja hästi läbi mõeldud tervikuga.