INTERVJUU - Laura Kuusk. Kuidas tuua lehmasõnnik Kosovost Euroopa Liitu? – Sirp 05.12.2013

Oma Euroopa nüüdiskunsti institutsioonides saadud kogemusi jagab Laura Toots.

Laura Toots (sünd 1986) on kunstnik ja EKA fotoosakonna külalisdotsent-projektijuht. Ta töötas 2013. aastal (kaheksa kuud) Brüsseli nüüdiskunsti keskuses Wiels ja pärast seda kuu aega Amsterdamis Euroopa biennaali „Manifesta” fondi kontoris praktikandina.

Sa oled sel aastal saanud Euroopas mitmete rahvusvaheliste kunstiinstitutsioonide juures hinnalisi töökogemusi, mida oleks hea ka avalikult jagada. Kuidas sattusid kaheksaks kuuks Wielsi nüüdiskunsti keskusesse praktikale, assisteerima kuraator Elena Filipovici? Wielsis olin Leonardo da Vinci elukestva õppe praktikastipendiumi tõttu, kandideerisin sinna EKA lõpetajana. Praktika planeerimisel hakkasin mõtlema Euroopa kaasaegse kunsti institutsioonide peale ning põhjustele, miks mõni neist on väljapaistvam ja rahvusvahelisem. Kus on piisavalt väike meeskond, ent ambitsioonikas programm, nii et ka mulle vastutusrikkaid ülesandeid antaks? Ning milline neist tegutseb ka keskkonnas, mis on (kunsti mõttes) praegu nii tähelepanuväärne, et seal oleks oluline elada. Brüsseli kunstiväli osutus veel suuremaks ja tihedamaks, kui olin esialgu arvanud. Peale oluliste näituste on Wielsis tihe sotsiaal- ja haridusprogramm ning üheksakohaline rahvusvaheline residentuuriprogramm. See kõik ärgitas mind järele uurima, kuidas selline institutsioon tegelikult töötab.

Mis motiveeris sind töötama kuraatori assistendina? Sinnamaani olid pigem ise kunsti teinud kui kureerinud? Praktikale minema motiveeris mind soov käsitleda kunsti teisest aspektist, kui seda on kunstnikutöö. Tahtsin sügavuti tegeleda ka teiste kunsti puudutavate aspektidega: sellest peale, kui kunstnik on nõus näitusel osalema, kuni selleni, kui teos on tagasi saadetud kas kogusse, galeriisse või kunstniku stuudiosse.

Kuraatori assistendina nägin näituste ettevalmistusprotsessi lähedalt. Pidin kas ühe teose või kogu näituse kohta saabunud uue teabe puhul sellele reageerima, ikka koos Wielsi töötajatega – kas teave puudutas siis pressi, tehnilisi lahendusi, rahastamisküsimusi, logistikat –, et kunstnikuga kaasa mõelda ning pakkuda tekkinud probleemidele kiireid lahendusi või neid ennetada.

Miks tahtsid praktikale minna just Elena Filipovici juurde? Niipea kui olin Wielsi kasuks otsus-
tanud, hakkasin uurima Filipovici tausta. Leidsin internetist California kunstikolledži lõpuõpingute loengusarja (Graduate Studies Lecture Series) raames tema peetud loengu videosalvestise Félix González-Torrese retrospektiivnäituse tegemisest. Selle materjali vaatamisel hämmastas mind see, kuidas ta kuraatorina suhestub kunstniku ning tema kunstiga ja teeb seda nii laiahaardeliselt, aga seejuures ka põhjalikult. Olin temasse professionaalses mõttes armunud.

Millised olid su ülesanded ning milline oli töörütm? Oma kaheksakuulise täiskohaga praktika ajal assisteerisin Filipovici kahe järjestikuse näituse tegemisel. Esimene oli selle aasta juunist augustini toimunud rahvusvaheline grupinäitus „Film kui skulptuur” („Film as Sculpture”) ning teine septembris avatud ning järgmise aasta jaanuarini kestev Petrit Halilaj isikunäitus.

Minu peamiseks ülesandeks oli suhtlemine kunstnikega, nende ateljeede ja galeriidega, et lahendada teoseid puudutavaid küsimusi. Kunstnik suhtles Wielsi tiimiga minu kaudu. Minu ülesanne oli otsida tehnilisi ja ka rahalisi lahendusi, koostada ja kujundada pressitekstid, vormistada laenudokumendid, uuendada pidevalt galeriiplaane, koostada installatsioonitiimile detailsed teoste ehitamise ning ülesseadmise juhised, koostada tööde nimekirjad, teha eelarve ja järjepidevalt kõike kontrollida.

Mitmete kokkulangevuste tõttu tegi Filipovic Wielsis sel aastal kaks näitust järjest, mis on seal ühe kuraatori puhul väga erandlik ning töömahukas nähtus. Wielsis on kokku kolm kuraatorit, teised kaks vastutavad ka muude valdkondade eest: Dirk Snauwaert on Wielsi direktor ning kolmas kuraator, Devrim Bayar residentuuriprogrammi juht.

Minu töö tegi huvitavaks asjaolu, et Filipovic on Brüsselis umbes nädala jagu kuus. Ta elab ja töötab peamiselt Berliinis. Meie suhtlesime põhiliselt e-kirjade teel. Seega oli mul praktikandina palju iseseisvust ja vastutust.

Kui suur oli meeskond ning kuidas olid jaotatud ülesanded? Wielsi põhitiimis on 14 täiskohaga põhitöötajat, neile lisandub hooajaline meeskond näituste installeerimiseks ja ehitustöödeks, tööl on seal veel näitusesaalide ja kohviku personal. Igal tiimiliikmel on oma vastutusvaldkond ja kindlad tööülesanded, mis tegi suhtluse üsna lihtsaks, kuna oli teada, kelle poole tuleb mingis küsimuses pöörduda.

Lisaks minule, praktikandile, võeti kevadel tööle esimene põhikohaga kuraatoriassistent (assistant curator), kelle ülesanne oli assisteerida Filipovici ja Snauwaerti. Kuraatoriassistendi asi oli aidata Filipovici pikemaajaliste projektide juures, Snauwaerti igapäevatöös. Suuremahuliste näituste avamise eel pidin aitama ka teisi Wielsi töötajaid.

Kas Wielsi töö- ja eelarvemaht on võrreldav mõne Eesti kultuuriinstitutsiooni omaga? Kui, siis ainult 2011. aasta festivali „Tallinna Fotokuu” raames Kumus toimunud Adam Budaki kureeritud näitusega „Teisele poole (Vaata mulle otsa: mu nimi on Oleks Võinud Olla; samuti kutsutakse mind Ei Enam, Liiga Hilja, Hüvasti)”, milleks tuli palju töid maailma eri paigust Tallinnasse ja tagasi transportida, ka kutsuti kohale mitmed kunstnikud kas installeerimiseks ja/või avamiseks ja ümarlauaks. Kui tagantjärele mõelda, võis selle näituse tegemise juures kuluda suurem osa eelarvest kindlustusele ja tööde transpordile.

Mõeldes aga Wielsis toimunud grupinäituse „Film kui skulptuur” peale, ei oleks Eesti institutsioonid saanud kindlasti teha selliseid väljaminekuid, nagu kulus Wielsis ainuüksi Elad Lassry installatsiooni ehitamiseks. Rosa Barba töö „Valge muuseum” („White Museum”), mis kasutab 35-millimeetrist filmiprojektorit, näitamine läks maksma 4000 eurot, seda sai teha vaid tänu heldele eratoetusele. Sealsed eelarved saavadki olla suuremad avalike ja eratoetuste ühistoi-
mimise tõttu.

Kas Wielsis makstakse osalevatele kunstnikele töötasu?Grupinäitustel juba enne seda tehtud tööde eksponeerimise puhul ei ole töötasu. Kui midagi tehakse spetsiaalselt Wielsile, olgu see siis teos või kunstniku isikunäitus, siis Wiels aitab. Isikunäituste puhul käivad kunstnikud näitusepaika Wielsi kulul vaatamas, samuti on neile mõeldud ka reisi- ja majutuskulud ning päevaraha installeerimise ja avamise ajal. Petrit Halilaj näituse ettevalmistamisel oli kunstnikul abiks oma Itaalia tiim, ka selle kulutuse kattis Wiels.

Kui kunstnik teeb spetsiaalselt Wielsile uue näituse, siis kuidas vormistatakse sel juhul tema suhe institutsiooniga? Minu praktika ajal kunstnikuga töö-lepingut ei sõlmitud. Tööde laenamiseks täidetakse laenutamisleping, mis sõlmitakse Wielsi ja teose omaniku või haldaja vahel.

Too mõni näide keerukatest otsustest, mida pidid tegema, vahest Koso-vo kunstniku Petrit Halilaj näituse organiseerimisprotsessist.Selle näituse planeerimisel oli suurim probleem transport, selle keerukuse tõttu tuli muuta näituse sisu ja vormi. Esialgse plaani kohaselt oleks tulnud tuua Priština endisest loodusloomuuseumist kõdunenud loomatopised Brüsselisse. Euroopa Liitu ei oleks saanud siseneda mürgiste jäänukitega, seetõttu tuli viia ennast kurssi transpordi- ja tolliseadustega. Näituseidee muutmise järel tegi kunstnik koos oma meeskonnaga muuseumieksponaatide fotode järgi uued loomad, kasutades selleks savi, mulda, heina ja Kosovo lehmade väljaheidet. Sellest tekkis järgmine probleem: kuidas importida lehmasõnnikut Euroopa Liitu? Loomaskulptuurid tulid lõpuks Brüsselisse valmiskujul, mitte eraldi koostisainetena.

Kas näituseks oli vaja kindlasti just Kosovo lehmade sõnnikut?Just, Halilaj loomingus on autobiograafilisus ja oma maa, sealhulgas ka päris pinnas oluline. Näiteks tõi ta 2011. aastal Baseli kunstimessile kuus tonni mulda oma kodumaalt, täpsemalt oma perekonnale kuuluvalt maalapilt.

Kas Wielsi kogemus on rikastanud sind kui kunstnikku või huvitud aina rohkem kuraatoritööst?Olen end pidanud heaks organisaatoriks, tahtsin seda ka Wielsis praktikal olles rakendada. Kuraatoritööst olen jätkuvalt huvitatud, ent ei tea veel, kas ja millal kuraatorina tegutsema hakkan. Kindlasti olen sellise kogemuse tõttu parem kunstnik. Oskan kunstnikuna probleeme ennetada ning nõuda institutsioonilt kõrget töötaset.

Praktika jooksul nägin, et paljud kunstnikud kasutavad kindlate tehnikarendifirmade ja filmilaborite teenuseid. Nüüd tean ka ise, kelle poole millises küsimuses pöörduda ning mille peale töö eksponeerimise juures veel mõelda tuleb.

Kas näitusemeistrid, ülespanijad vajavad samuti eraldi väljaõpet?Kindlasti. Eestis võib head näitusetehnikud ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga see ei ole võrreldav selle tööga ja tehniliste teadmistega, mida nägin Wielsis. Seal on tehnilisteks lahendusteks arvestatav eelarve ning kindlate ülesannetega töötajad, kiirel ajal on lisameeskond suuremateks ehitustöödeks, registripidaja tööde pakkimise ja märgistamise juures, konservaator, kes töid kontrollib ja üles pildistab jne ... Kui vastavat funktsiooni täitvat inimest ei ole institutsioonis, siis leitakse sponsorluse korras lisaeelarve, et palgata see inimene väljastpoolt.

Minu unistus on viia kokku Wielsi kolleegid Eesti omadega, et nad saaksid vahetada kogemusi. Hea oleks saata mõned Eesti näituste tehnikud Wielsi, et nad näeksid, kuidas ning milliste vahenditega tehakse sama tööd seal, kuidas käib kogu tehniline kommunikatsioon. Näiteks anda Wielsile pingelisel näituse ülespaneku perioodil kolm praktikanti appi. Siia ei ole mõtet Wielsi tehnikuid õpetama tuua, kuna nad töötavad kindlasti tõhusamini oma keskkonnas ja tuttavate vahenditega.

Ka Elena Filipovic viis Wielsi tehnikud New Yorki, kui valmistas koos Joanna Mytkowskaga 2012. aasta sügisel MoMAs ette Alina Szapocznikowi rändnäitust. Wielsi tehnikud õppisid seal, milliseid vahendeid sellise programmi ja eelarvega muuseumis kasutatakse. Päris mitme asja kohta kuulsin Wielsis, et seda sai MoMAs õpitud. Kindlasti saab ja peabki õppima teiste kogemustest.

Mis sa arvad, kas parem on saada vette visatud ja olla sunnitud kohe reaalses olukorras lahendusi leidma, nagu sina oma praktika puhul, või oleks parem enne koolitust saada?Mulle kui kuraatoriassistendile kulus selle praktika puhul kunstniku taust ära. Mõtlesin ennast tihti kunstniku asemele, kellel on Wielsis näitus tulemas. Kunstihariduse tõttu sain valeinfole kiirelt jälile: näiteks värviline foto ei ole „silver gelatine print”, nagu oli ühel laenuvormil kirjas. Photoshopi ja InDesigni programmidega töötades sain mitu kiireloomulist asja lahendada, mis muidu oleks tulnud edastada Londoni graafilisele disainerile, kes on Wielsile kujundusi teinud algusaastatest saadik. Lisaks aja kokkuhoidmisele võimaldas see meil ehk kontoris töötaval meeskonnal veelgi tihedamalt ja võimekamalt töötada.

Üks sinu tööülesandeid Wielsis oli ka kunstnikelt saadud info põhjal tööjuhendite koostamine tehnilisele meeskonnale. Sel suvel koos Pascale Riouga näitust „Kõrvalnähud” („Side Effects”) kureerides sain tehnilise juhendi ainult ühelt kunstnikult ning teiste tööde jaoks tuletasime selle infotükkide põhjal. Tahaksin oma töös nüüd jõuda selleni, et mul oleksid iga töö jaoks juhendid olemas, et vältida või vähendada möödarääkimist.Wielsi puhul tähendas sellise dokumendi tegemine möödarääkimiste vältimist, endast lugupidava institutsiooni töötajana kõikide asjade võimalikku ettevalmistamist. Ma ise ei pea siis kõikide tööde installeerimise juures olema, võin tehnikuid usaldada, et nad kasutavad õigeid meetodeid ja vahendeid.

Selliste juhiste tegemine, niipalju kui see on sõltuvalt tööst võimalik, soosib kunstnikku mõtlema töö ja ruumiga seotud suhetele üsna põhjalikult, mis on ainult hea.

Suurte grupinäituste puhul ei saa institutsioon igale tööle ideaalseid tingimusi tagada. Aga see teebki tehnilise meeskonna heaks, kui nad suudavad pakkuda argumenteeritud alternatiive.

Pärast Wielsi jätkasid praktikat Amsterdamis „Manifesta” kontoris. Mis oli seal sinu ülesanne? Seal töötasin koos haridusprogrammide juhi ning publikuprogrammide koordinaatoriga. Püüdsime leida viise, kuidas paigutada Tallinn ja kogu Eesti oma kunstisündmustega Peterburis toimuva „Manifesta 10” huviorbiiti. Peterburi läheduse tõttu on „Manifesta” inimesed huvitatud ka Tallinna ja Helsingi kui naaberlinnade kultuuri- ja kunstisfäärist ning nende võimalikust lisamisest oma tegevuskavva.

Minu esimeseks ülesandeks oli lisaks Eesti kultuuriinstitutsioonidele ja alternatiivsetele projektiruumidele selgitada välja ka Läti ja Leedu omad. Seejärel hakkasin üle vaatama „Manifesta 10” ajal (28. VI – 31. X 2014) Eestis toimuvaid kunstiüritusi, mida saaks soojendusprogrammi lisada, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja kultuuriministeeriumiga pidime välja mõtlema, kuidas teha koostööd.

Kirjelda „Manifesta” fondi töötajaskonda ja tööjaotust.IFMi põhimeeskonnas on kümme inimest, kellest kõik ei tööta Amsterdamis, vaid täidavad oma tööülesandeid mujalt. Mul on olnud õnn töötada kahes paindlikus institutsioonis, see on inspireeriv. IFMi kontoris olid ülesanded samuti selgelt jaotatud, mõned isegi liiga selgelt: praktikandina ei võtnud ma osa koosolekutest, kus arutati konfidentsiaalsetel teemadel. Wielsi praktika pikkuse ja tööülesannete laiahaardelisuse tõttu mul sellist piirangut ei olnud.

Kas sinu praktika „Manifesta” kontoris oli nende initsiatiiv?IFM on sellist koostööd teinud varem Soomega, pakkunud ühele kultuuriväljal tegutsevale inimesele praktikandikoha oma kontoris. Praktikant aitab üles ehitada piirkonna andmebaasi, luua kultuuriinstitutsioonide ja -inimeste võrgustikku. Minu ülesanne oli panna kirja Eesti 2014. aasta suve kultuurisündmused ja uurida, mida neist annab lisada „Manifesta” satelliitprogrammi.

Soome praktikant Jussi Koitela Helsingist, minu eellane IFMi kontoris, käis oma praktika raames välja plaani teha 2014. aasta sügisel Helsingist Peterburi sõitval St. Peter Line’i laeval üritus, millega seoses saaksid kunstiprofessionaalid sõita viisavabalt kolmeks päevaks Helsingist Peterburi biennaalile, laeval oleks ka intensiivne kunstiprogramm, kuhu on kaasatud biennaali kuraator ja kunstnikud.

Sinu ülesanne oli niisiis viia „Manifesta” töötajaskond kontakti Eesti institutsioonide ja inimestega, kes võiksid neid huvitada?„Manifesta” fondi direktori Hedwig Fijeni, haridusprogrammide juhi Sepake Angiama ja publikuprogrammide kuraatori David Smeuldersi visiit Eestisse ning nende siinne graafik oli minu planeerida. Mulle olid abiks Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Maria-Kristiina Soomre kultuuriministeeriumist. Minu ülesanne oli laias laastus tutvustada ja vaadata üle, millised on need paigad ja kes on need inimesed, kes tegutsevad Eestis nüüdiskunsti vallas. KKEKi kõrval käisid Angiama ja Smeulders Kumus, Kunstihoones fotokuu näitusel „Kahtluse varjud”, Flo Kasearu majamuuseumis ning Rundumi projektiruumis, et saada ülevaadet neljast väga erineva mastaabi, mõttemaailma, eelarve ja publikuga institutsioonist või kunstipaigast. „Manifesta” külalised käisid veel Tartu ülikooli Narva kolledžis, kohtusid EKKA ja EASi töötajatega ning „Eksperimenta!” noorte triennaaliga.

Wielsis tegutsesid otseselt näituste korraldajana, „Manifesta” kontoris olid vahendaja rollis, pidid välja valima programmi, inimesed ja institutsioonid, kellega „Manifesta” toimkond Eestis kokku puutub. Kuidas see roll sulle meeldis, sest kunstnikuna oled ju see, keda kutsutakse kohtumisele? Hedwig Fijen on Eesti kunstiinstitutsioonidega suhelnud juba aastaid. Eestis on varemgi arutatud „Manifesta” biennaali korraldamist.

Kuna mu vahendaja rolli toetasid aktuaalse infoga kultuuriministeerium ja KKEK, sain nendega pidevalt nõu pidada, tundsin, et mitmel juhul olid mu kohustused jagatud. See oli tähtis, et saada maksimaalselt häid tulemusi. Rahalises ja ajalises mõttes piiratud tingimustes töötamine on ju iseloomulik kunstnikutööle.

Kas sina olid esimene Eesti praktikant „Manifesta” kontoris? Kas see suund jätkub ka tulevikus?Karin Laansoo töötas juba 2000. aastal praktikandina “Manifesta 3” juures Ljubljanas. Loodan, et see suund jätkub, kuna koostöö sellise institutsiooniga on ülimalt kasulik.