KRIITIKA - Isiksus Liina Siib ja KUNSTIKESKUS.EE 12 küsimust [http://www.kunstikeskus.ee/new/galerii/isiksus/liina_siib.htm]

– Kes sa selline oled?
Ennekõike inimene. Seda, kes ma selline olen, teavad teised muidugi palju paremini. Ma ise ei tegele sellele mõtlemisega.

– Kuidas sind ära tunda, kui tänaval vastu tuled?
Ma pole endale veel vastu tulnud, seega ei saa sellele päriselt vastata! Inimesi eristan kõnnakute ja hoiakute järgi. Vist olen selles kategoorias üsna sageli ummisjalu hajevil pilguga tormaja.

– Kuidas sai sinust kunstnik?
Olin üksik laps. Eelkoolieas olin tihti haige ja sisustasin toaspassimise aega pabernukkudele riiete joonistamisega. Mängisin nendega maha pikki lugusid. Esimeses klassis panid vanemad mu kunstiklassi, et aidata lapsel koolivälist vaba aega sisustada. Peale kunsti oli tuhandeid teisi huvisid. Kuigi mäletan, et mulle meeldisid väga Leo Soonpää kunstisaated ETVs. Kui pidi hakkama selle peale mõtlema, mis minust peale keskkooli saab (käisin keemia eriklassis), siis parasjagu ei tundunud kunstile alternatiive olevat. Nii see läks, ERKI graafika ja palju hiljem EKA fotomagistrantuur. Õpingud muidugi ei tee kunstnikku.

– Millega sa veel olen tegelenud ja tegeled?
Olen töötanud Draakoni galeriis ja paaris kunstiinstitutsioonis. Kujundanud näitusi ja trükiseid. Viimasel ajal on juhtunud nii, et annan kunstiakadeemias tunde. Toimetame koos Eero Epneriga ajakirja "Estonian Art". Järelikult on muu tegevus ikka ümber sama päikese pöörelnud. Mis on nii hea kui halb, sest ma tunnen kunstivälist maailma suhteliselt vahendatult, tinglikult.

– Kuidas näeb välja sinu tavaline tööpäev?
Need on kõik õnneks erinevad. See on vabakutselise kunstniku üks eeliseid. Ma ise otsustan, millega parasjagu tegelen. Ja enamasti on see ikka töö. Olenemata kellaajast või nädalapäevast.

– Ülevaade sinu näitustest ja muudest loomingulistest tegudest?
Kui lühidalt teha, siis näitusi on olnud. Esimene isiknäitus oli 1992. aastal Draakoni galeriis, graafika väljapanek. Peale esimest korda New Yorgis käimist 1995. aastal jätsin graafika tegemise maha, sest foto ja film olid palju huvitavamad. Viimased kümme aastat olen kasutanud fotot oma töödes, nüüd ka videot. Mind huvitab inimene ja tema keskkond. Juhtumid, mis leiavad aset igapäevaelus ja sisaldavad loo kvaliteeti. Seda kujutades püüan jätta loomulikkuse, mitte lavastatuse muljet. Näituste jaoks olen töötanud antud hetkel mind huvitanud teema kallal, enamasti seeriates. Tihti on ka fototööd olnud filmikunstist inspireeritud.

– Mida pead oma suurimaks saavutuseks?
Ma ei suuda oma elust või kunstist saavutustepõhiselt kõnelda. Teen oma parema äranägemise järgi ja eks teised otsustavad, mis on ämber ja mis on saavutus. Tähendused on suhtelised.

– Mis sulle enda juures kõige rohkem meeldib / ei meeldi?
Ma katsun nende omaduste puhul teatud tasakaalu saavutada, et mittemeeldivad asjad oleksid meeldivatega tasakaalus. Ma üldiselt tean, mida ma tahan ja see on vahetevahel väga tüütu - siis, kui minu nägemus ja reaalsus ei klapi omavahel. Ebameeldivad asjad on hilinemine ja kärsitus.

– Sinu lemmikkunstnik, -teos?
Nii otseselt ei ole kedagi. Mulle meeldivad näiteks Piero della Francesca freskod. Aga kunstnikke, kelle töid meeldib vaadata, on palju rohkem: Caravaggio, Velasquez, Louise Bourgeois, Michael Snow jpt.

– Kus kohas ja mismoodi sa puhkad?
Ma käin kinos, see on aktiivne puhkus. Reisimine on samuti puhkus, reisimine tähendab siinkohal näituste või muu sellise asjaga seoses välismaale sattumist.

– Mis sulle muret teeb ja mis rõõmu valmistab?
Muret teeb see, et aega pole viimasel ajal enam üldse. Agressiivsus ning ahnus. Rõõmu valmistab näiteks ilus ilm ja heade sõprade seltskond.

– Kas kunstil on aega?
Nagu eespool mainisin, kellelgi pole enam mitte millekski aega. Räägitakse ajaloo lõpust, ma arvan, et rääkida tuleks aja lõpust.

Küsitud ja vastatud aastal 2007