KRIITIKA - Ave Randviir, Liina Siibi kaadrid Cabiria öödest Lasnamäe moodi. – Eesti Päevaleht 1.12.2006

Liina Siibi olematu filmi kaadritel näitusel “Lla Ri Lli Ra” poseerivad klšeeinimesed.

Graafikuna alustanud, foto- ja videokunstnikuna rahvusvaheliselt tuntuks saanud Liina Siibi (44) tuntumate tööde hulka kuulub ilmselt kurikuulus pealkirja “(nimi muudetud)” (2000) kandev lavastuslik fotosari väikestest Lolitadest, mis aastaid tagasi pahandas Düsseldorfi elanikke.

Hiljaaegu põhjustas see sari kui ehk mitte kogu Eesti kunstiajaloos, siis vähemalt Kumu ajaloos pretsedenditu juhtumi – näitusekülastaja kutsus 1990. aastate Eesti kunsti näituselt “Kogutud kriisid” kogutud kriiside mõju all muuseumisse politsei, väites, et Siibi tööd kujutavad endast lastepornot.

Siib, kes oma teostes sageli varjab rohkem kui näitab, mängib oma ambivalentsusega vaataja rikutuse tasemel, oskab jaheda iroonilisusega õrritada “süütuid” näitusekülastajad, kes ikka veel usuvad, et foto võrdub reaalsusega, ja möödaminnes poetada kinda laiskadele, kes ei viitsi näha puude taga metsa.

Hobusepea galerii isikunäitusel “Lla Ri Lli Ra” arendab ta tuttavaid, kuid võimalusterohkeid teemasid ning zˇongleerib kahes mustvalges fotoseerias – “Kas sa ujuda oskad?” ja “Nurjatu naine” – tõe ja fantaasia, süü ja süütuse ning erinevate naiserollidega. Liina Siib, kes on teinud plakateid imaginaarsetele filmidele, esitab seekord üksikuid kaadreid olematutest filmidest, mille aluseks on tegelikud filmid – Federico Fellini “Cabiria ööd” (1957) ja Russell Rouse’i B-kategooria film noir “Nurjatu naine” (1953).

Olematust kontekstist eraldatud ja seintele laotatud “filmikaadrid” paljastavad oma fragmenteeritud moel, et eksootilistest sündmuspaikadest Lasnamäele toodud lugude peategelaseks on blond vampnaine, täpselt selline femme fatale, kellest Velvet Underground oma samanimelises loos laulab.

Filmikunstiga kokku puutunud vaataja loeb piltiderealt kohe välja, et dramaatilise meigiga kaunitar käib hoolimatult ümber temaga võrreldes mittemidagiütleva välimusega meesterahvastega ning et fotode teiseks naistegelaseks on kitlis kodukana, kelle juures mehepojad võivad leida lohutust pärast seda, kui saatuslik daam on neid julmalt ära kasutanud.

Kui Fellini neorealistliku filmi naispeategelane oli rikkumata hingega rikutud naine – ilukirjanduses ja filmitööstuses levinud prostituuditüüp –, siis Liina Siib on oma jutustuses ohvri ja “kurjategija” rollid ümber mänginud, kuid asendanud need samavõrd kulunud klišeede/arhetüüpidega. Nii et kui Siibi fotosari “Süütuse presumptsioon” (1997) pakkus võimalust, et nagu Fellini “Cabiria ööde” vananevas prostituudis, võivad süütus ja rikutus (jutumärkides või ilma nendeta) ühes naisekehas koos eksisteerida, siis Siibi rollivahetusmäng Hobusepeas laseb lendu küsimuse arhetüüpide paikapidavusest. Mis tingimustel on fotodel esitatavad rollid omaks võetud? Kes tegelikult keda ära kasutab?

Vaataja täidab lüngad

Näituse jaoks välja nopitud filmikaadrid pole juhuslikud vajutused kujuteldaval stopp-nupul, vaid hoolikalt valitud, sätitud, isegi pingutatult poseeritud kompositsioonid. Neisse süvenedes ei leia sealt ei päriselu ehedust ega isegi mitte film noir’i zˇanris esinevat eksistentsialismi, mis areneb inimestes välja siis, kui elu käest kõvasti ja korduvalt vastu vahtimist saadakse – oma lihvitud esteetilisusega ja juhuslikkuse välistamisega on Siibi pildid pigem hingesuguluses reklaamfoto või -plakatiga.

Kas tema modellide esitatavad rollid ja meie mitteteadvusse kivistunud käitumismustrid on sama kunstlikud konstruktsioonid kui fotodel lavastatud stseenid? Fassaaditaguseta, nagu galerii keldrikorrusel lõõskav valgussilt BAR, mis peaks tähistama portaali mõnda poolpimedasse sigaretisuitsusesse meeleheiteurkasse, kuid steriilses galeriis mõjub totra ja eksinuna? Nagu ikka, laseb Liina Siib vaatajal lüngad ise täita.