KRIITIKA - Johannes Saar, Kunst avab publiku ajukapsli. – Eesti Päevaleht 28.01.2003

Liina Siib avab täna videonäituse salaihade märkidest publiku peas Koopia vägi on originaali omast kangem

Liina Siib avab täna Rotermanni Soolalaos video- ja fotonäituse ”Asendusihad”, mis annab Freudi sajandivanusele psühhoanalüüsile selga moeka ja kunstipärase kuue.

Teame, et Freudi alateadvusekäsitlus vaimustas omal ajal mõõdutult Prantsuse sürrealiste, ehkki vaimuteadlane ise võõristas kogu seda ”prantsuse karvaste kampa” ja ajas Andre Bretoni oma ukse tagant pika puuga minema.

See aga ei heiduta Liina Siibi. Sürrealism vohas ja pulseeris 20. sajandi esimestel kolmandikel kirjanduses ja kunstis ning on nüüdseks laialdase mõtteviisina omandanud oma ikoonid ja sümbolid. Ikooniks on ikkagi papa Freud ning sümboliteks sigar ja hiljem ka pilt piibust, mille all kiri ”See ei ole piip”. Freud on massides, isegi Madonna laulab psühhoanalüüsist, mis siis haritlastest rääkida.

Mida on Liinal Siibil lisada? Veel märke, ikoone ja sümboleid, mida muud. Kunstnik räägib asendusihadest ülipõgusa viitega Silvia Rannamaa tuntud romaanile ”Kadri kasuema”, milles vale-ema kimbutab, ahistab plikatirts Kadri tõelisi tundmusi ja tahtmisi. Ihadest saavad väevõimuga asendusihad, emadest kasuemad ning ehe tungilisus moondub ühiskondlikeks konventsioonideks. Meie koolikirjanduses leidub Lolita-motiive, vihjab kunstnik, uurijad olgu valvsad! Tema enda kunstist on aga mõned eksperdid leidnud vastavaid hõrke motiive kamaluga ning ajal, mil märke võetakse elu enda pähe, on see juba tõsine süüdistus lesbilisuses ja pedofiilias. Seegi kinnitab freudismi massilisust.

Siibi näitusel puudub siiski läbiv lugu. Ka eraldivõetuna ei saa töödest selget sotti. Siib kasutab teadlikult unenäoliselt hüplevat kompositsiooni ja mingite psühhoanalüüsis äraleierdatud detailide hüpnootilist taastulemist.

Kõik pildimotiivid tulevad aga uduselt Albionilt. Siib staĻeeris aastapäevad tagasi Londonis, kus talle jättis kustumatult ängistava mulje kuninganna Victoria abikaasa Alberti rajatud kunstimuuseum. Muuseumi ekspositsiooni ideeks oli täpsed koopiad kõikidest senise maailma kunstiĻedöövritest. Kuninglikul perekonnal polnud toona rahapuudust ning teoks sai suurejoonelisemaid simulatsioone, millest antiigihulluses 19. sajandil niigi puudus polnud. Sir Alberti eestvõtmisel sündis tohutu hulk vale-kunsti, millel oli ometi võime manada külastajais esile ehedat katarsist ja lumma.

Kõndis meie Liinagi ses vale-muuseumis ja üritas rahvast videokaameraga silmamoondusest päästa. Edutult muidugi. Küll filmis Liina Michelangelo Moosese sarvenukitsaid, küll pildistas tema käsulaudadest voogavat pimedust. Isegi Raffaeli ”Ateena koolist” pani ta tüki mikroskoobi alla. Aga ei midagi. Ei jahtunud rahva armastus koopiate vastu, ei rohtunud rada Vale-Dimitri juurde.