KRIITIKA - Redi Koobak. Afektiivne sissevaade igapäevaellu. – Sirp 24.01.2014

Liina Siibi ja Lilith Performance Studio performance „Massiliin” („Mass Line”) Malmös 10. – 12. X ja 17. – 19. X 2013.

Liina Siib on eelkõige tuntud kui foto- ja videokunstnik, kes uurib põhiliselt ühiskonna äärealadele peidetud teemasid ja sotsiaalses struktuuris nähtamatuks või normist erinema jääma kippuvaid inimrühmi. Tema tihti provokatiivses käsitluses on sotsiaalsed probleemid sookesksed, ruumi- ja kultuurispetsiifilised ning mõjutatud konkreetsetest ajaloolistest, majanduslikest ja poliitilistest tingimustest. Siibi uusim projekt ja ühtlasi esimene performance „Massiliin” valmis koostöös Rootsis Malmö Lilith Performance Studioga, mis lavastab unikaalseid ja kohaspetsiifilisi performance’eid, kutsudes kunstnikke kogu maailmast koostööd tegema.
Siib esindas Eestit 54. Veneetsia biennaalil projektiga „Naine võtab vähe ruumi”, mille keskne teema oli naise ruum ja koht nii avalikus sfääris kui ka kodus postsovetlikus Eestis, kus sooline palgalõhe on üks suuremaid Euroopa Liidus. Ka „Massiliin” on mitmes mõttes kommentaar ruumile, ent palju laiemas kontekstis. Siin segab Siib kokku Hiina ja läänemaailma poliitilise ideoloogia suurejooneliseks ja kummaliseks käskude-keeldude süsteemiks, mida publik saab etenduse jooksul vahetult kogeda. Vaatluse all on poliitilised ja sotsiaalsed süsteemid, mida järgime selleks, et olla osa grupist, et kuhugi kuuluda. Need süsteemid toimivad meid järjepidevalt distsiplineerides, väsimatult rakkes hoides ja etteantud reegleid korrektselt järgima manitsedes.

Originaal ja koopia
„Massiliin” on selgelt poliitiline ja sotsiaalkriitiline lavastus, kuid ei puudu ka poeetilisus, mis põhineb suuresti kunstniku enda elukogemusel ja tundlikul maailma, eriti selle visuaalse poole jälgimisel. Tema nägemuses kohtub nõukogude aja sotsialismikogemus kaadritega tänapäeva Hiinast, kus käies talle tundus, et sotsialism ja kapitalism polegi nii vastandlikud, kui neid tavapäraselt nähakse. Sellest kooslusest sündinud siibilik maailm on ühteaegu realistlik ja igapäevane ning utoopiline ja unenäoline.
Visuaalselt kopeerib lavastus kunstniku fotosid ja videosid Hiina reisist, rekonstrueerides seal nähtud ja kogetud kohti ning misanstseene. Kõigel, mida Lilith Performance Studio ruumides näeme ja kogeme, on päris maailmas oma vaste, oma originaal olemas. Kopeeritud pole siiski üks ühele, vaid pildid ja hetked on tihti omavahel segunenud. Propagandaplakatid seintel viitavad Hiina kultuurirevolutsioonile. Üks ruumidest on kujundatud Veneetsias nähtud sotsialistide kohtumispaiga vaimus. Relvade väljapanek meenutab Pekingi sõjamuuseumivitriine, ehkki juurde on lisatud ka Malmö reklaamlause „Mitmekesisus, kohtumised, võimalused!”, mis seob etenduse selgelt sealse kontekstiga. Viiteid leiab Pekingi ooperimajale, kaubanduskeskuse ilusalongile, igapäevaelu stseenidele Pekingi tänavatelt. Kuna enamik viiteid lähtub kunstniku kogemusest, pole need alati selgesti äratuntavad, ega peagi olema. Etenduse stsenograafia on mitmekihiline, maoistlik retoorika on kombineeritud külma sõja aegse atmosfääriga, mille loob James Bondi, konkreetsemalt filmi „Mees kuldse relvaga” (1974), temaatika sissetoomine. 
Kahtlemata nõuab performance’is „Massiliin” osalemine peaaegu pooleteiseks tunniks välismaailmast lahtilaskmist. Ruumi sisenedes tuleb kõigepealt ära anda isiklikud asjad, sealjuures üleriided ja kingad. Ilma nendeta oktoobrikuiselt vihmases ja tuulises Malmös kaugele ei jõua. Tagasiteed pole ja seega on publik kohe algusest peale allutatud kunstniku visioonile. Selles on midagi igavikuliselt paratamatut nagu igapäevaeluski: peame leppima, et oleme osa süsteemist ja põgeneda pole kuhugi. Tuleb leida viis, kuidas süsteemiga kohaneda või sellele omal moel vastu hakata.
Pärast riiete ja asjade äraandmist juhatatakse meid pikka koridori, kus karmi ilmega naisparteilane paneb meid seina äärde ritta ja asub kõiki kahtlustaval pilgul pealaest jalatallani inspekteerima, uurides põhjalikult meie käsi ja kirjutades aeg-ajalt midagi oma märkmikku. Meile pannakse ümber kas sinised või hallid lindid ja jagatakse nende põhjal kahte gruppi, kes saadetakse eri ruumi. Taustal liiguvad ringi teisedki tegelased: vanem naisterahvas käib, lapp käes, ja koristab kööginurka, teda juhendab noorem meesterahvas, aeg-ajalt patseerib ringi flööti mängiv mees. Kusagilt kaugelt kostab James Bondi filmist tuntud laul „Diamonds are for­ever”. Kogu atmosfäär on väga filmilik, ühtaegu on mulle kui nõukogude Eestis üleskasvanule selles midagi tuttavlikku, kuid täiesti ettearvamatut, eriti kuna lavastuses osalemine eeldab selles ise kaasalöömist (mis on alati kuidagi ebamugavust tekitav) ja pole selge, mida sind järgmiseks tegema pannakse. Huvitav, kuidas tajuvad sellist sotsialistliku ja kapitalistliku süsteemi segunemist teised etenduses osalejad, kellest enamik on nõukogude kogemuseta rootslased. 
Kuna mulle pandi ümber hall lint, satun kõigepealt ruumi, mis on kujundatud sotsialistliku partei koosolekuruumiks, kus meid asutakse entusiastlikult parteiliikmeteks treenima. Meid juhendavad üsna tüüpilist juhti esindav mees ja sekretärilik naine. Kõik käsutatakse istuma, pakutakse maapähkleid ja seejärel vaatame meestegelase juhendamisel koos nn harivaid karaokefilme. Peame kordama järele või kirjutama üles filmiklippides kõlavaid käitumisjuhiseid („Järgi igas oma tegevuses käsklusi”, „Ära räägi liiga kõvasti” jne) ja loosunglikke sõnumeid, mis mõjuvad nii propaganda kui ka kapitalistliku süsteemi reklaamina („Me saame iga päev järjest rikkamaks” jne). Meid instrueeritakse ka järele tegema kehalisi harjutusi, plaksutama ja lõpetuseks laulame kõik koos Pet Shop Boysi taustal kaasa: „(Go West) Life is peaceful there (Go West) In the open air (Go West) Baby you and me (Go West) This is our destiny (Aah)” ja nii edasi. Siniste lintidega grupp vaatajaid tegutseb samal ajal nn tööliste klubis, kus nad saavad karaokefilmide kaudu instrueerimiskogemuse, kuidas olla tubli tööline.
Edasi liigume läbi labürintliku koridori, et uudistada detailirohkeid tableaux vivants’e klaasvitriini taga. Ühes mängib grupp mehi tänaval mahjong’i, teises teeb vanem härrasmees ruudulises kostüümis qigongi harjutusi, kolmandas näeme stseeni ilusalongist, kus üks noormees teeb keskealisele daamile maniküüri, taustal tegutsevad teised salongitöötajad. Seinal võib lugeda kirja „Enamiku parteiliikmete abikaasad on ilusamad kui mitte-parteiliikmete abikaasad”. Kõik see kokku loob väga palju ootamatuid assotsiatsioone, mida ei jõuagi sealsamas lõpuni mõelda, kuna kogu aeg eeldatakse, et oleme pidevas liikumises. Samaaegsetes filmilikes paralleelmaailmades põrkuvad süsteemid pidevalt teineteisega või jooksevad korduvalt teineteisele sisse. Sealjuures on ruumid kujundatud niivõrd detailirohkelt, et nende paremaks hoomamiseks läheks vaja tunduvalt rohkem aega, kui meid juhatavad käske ja keelde jagavad tegelased selleks võimalust annavad.

Ideoloogiline ruum
Ruumi ei tuleks siinkohal muidugi mõista mitte ainult konkreetse materiaalse objektina, vaid ideoloogilise, elatud ja subjektiivsena. Samaaegselt tajume etenduses nii füüsilisi kui ka kujuteldavaid lõikumispunkte, kus materiaalne muutub sümboolseks ja vastupidi. Siibi loodud omapärane maailm kasvab välja tema pikaajalisest pühendumisest sotsiaalsete probleemide uurimisele, siinkohal keskendub ta eriti konformismi, võõrandumise, klassierinevuste ja repressiivse süsteemi sees isikliku ruumi leidmise küsimustele. Selles maailmas saab läänelikust macho-karakterist James Bondist maailma liider ja diktaatori propagandamasin võtab karaoke vormi. Miski pole päris täpselt see, millena ta näib, vaid reaalajas toimuv illusioonide virvarr. Etenduse sisse jääb ka värvikirev mini-etendus, mida vaadates halli lindi kandjad tohivad toolidel istuda ja neile pakuvad siresäärsed Bondi tüdrukud viskit, samal ajal kui sinise lindi kandjad peavad nende selja taga seisma. Etendus ise näeb paljuski välja kui Pekingi ooperi „Ahvikuningas” odav lääne koopia.
Lavastuses osaleb kokku ligi 40 näitlejat, kellest enamik on amatöörid. Osa neist saab näha juba mainitud lühikestes karaokefilmides. Filmide karakterid põhinevad elust tuntud persoonidel, nt Ernst Idla (spordipedagoogist väliseestlane, kes põgenes 1940ndatel Rootsi ja sai tuntuks kui Idlaflickori rütmivõimlemisklubi asutaja), Maud Adams (Rootsi näitleja, kes mängis naispeategelast filmis „Mees kuldse relvaga”), James Bond, Hiina kultuurirevolutsiooni propagandafiguurid ja fangmo-tüdrukud (nn kinnisvara ja muid tooteid esitlevad noored ja napilt riietatud modellid hiina kultuuris). Reaalajas teevad kaasa lisaks eespool mainitutele veel sellised tegelased nagu uksehoidjad, vaatleja, bling-bling tüüp, ämbrimees, koristaja, maapähklinaine, ska-tantsu õpetajad, kolm Bondi tüdrukut Bottoms Up klubis, laulja, näitlejad Ahvikuninga etenduses ja kääbusest valvur. Nende tegevus ei ole alati rangelt ette kirjutatud, vaid nad improviseerivad julgelt, tuues etendusse oma isikliku kogemuse mõõdet ja tehes sellest kunstniku sõnul tõeliselt kollektiivse ettevõtmise. 
Pealkirja „Massiliinil” järgi on fookus massidel ja muutuse võimalikkusel. Hiina pikaaegne juht Mao Zedong oli veendunud, et nii suurt riiki nagu Hiina ei ole võimalik valitseda tavapäraste bürokraatlike meetmetega, vaid ainult massikampaaniatega. Massiliin on Punases raamatus välja toodud kui peamine marksistlik nn massidelt massidele juhtimise meetod, mille aluseks on arusaam, et vaid massid suudavad ühiskonda revolutsiooniliselt muuta. See on omamoodi reiteratiivne, kolmeastmeline protsess: kõigepealt kogutakse massidelt ideed kokku, siis töödeldakse neid revolutsioonilise marksismi seisukohast ja viimaks edastatakse need kontsentreeritud kujul tagasi massidele poliitilise liini vormis, mis peaks siis omakorda masside võitlust edasi viima. Siibi etenduses on see kõik kenasti vindiga pea peale pööratud ja meile pakutakse palju äratundmishetki ka tänapäeva ühiskonnaelust ja meenutatakse igaühe kogemust eri süsteemis. Range juhtimis- ja kontrollisüsteemidega riikides on inimesed harjunud mingit rolli etendama, olema avalikus sfääris keegi teine kui kodus, tegema seda, mida süsteem neilt ootab. Ideoloogiate etendamisest saab seega igapäevane ellujäämistaktika. Viimaks polegi võimalik enam vahet teha, mis on etendus ja mis mitte.

Piiride ületamine
Seega saavad „Massiliini” etenduse publikust omamoodi näitlejad: meid pannakse jälgima, kuidas me eri situatsioonides käitume, kuidas ülevalt poolt tulevatele käskudele ja keeldudele allume või kas ja kuidas neile vastu hakkame. Distsiplineerivad ja jaburad instruktsioonid nagu käsk karaokevideote järgi laulda, tantsida, võimelda, sisutühje maoistlikke loosungeid järele korrata –
kohati kõlavad need kui katked motivatsioonitreeningult mis tahes kapitalistlikus ettevõttes – õpetuse järgi hieroglüüfe joonistada, haamri käsitsemist õppida võib viia laiemasse konteksti. Igaühel tuleb endalt küsida, kuivõrd läheme oma igapäevaelus mõtlematult lihtsalt etteantuga kaasa. 
Kas, millal ja millist taktikat kasutame, et seista vastu riigi ja meedia poolt peale surutud käitumismudelitele? Kuidas elame oma igapäevaelu? Kust leiame süsteemi sees isikliku ja endale meelepärase ruumi? Milliseid kompromisse peame selleks tegema? Kuidas on need kompromissid seotud soo, klassi ja rahvuse, kehtiva poliitilise süsteemiga? Need on küsimused, mida Liina Siib oma etendusega esitab ega anna neile üheseid vastuseid. Tema hoiak eri süsteeme kompleksselt kokku segades on pigem kõikvõimalikke piire kompav ja ületav.