KRIITIKA - Indrek Grigor. Maarit Murka kontaktid. – Sirp 06.03.2014

Installatsiooni „Kontakt” koloriit sümboliseerib ennekõike poliitilisi positsioone. 

Maarit Murka näitus „Kontakt” Tartu Kunstimajas kuni 9. III.

Maarit Murka näitus „Kontakt” koosneb lihtsustatult öeldes mustvalgele taandatud NATO riikide lippudest, läbi Tartu Kunstimaja teise korruse keskmise saali ulatuvast hallist lõuendist ja reast rippuvatest värvipottidest, millest tilgub eri tooni värvi, mis mööda halli lõuendit niredena alla valgub.
Suhtlusmeedias ning kommentaarides on selle teosega seoses viidatud Kuuba päritolu kunstniku Wilfredo Prieto teosele „Apoliitiline” („Apolitico”, 2003), mis koosneb kolmekümne kolme riigi lipust, mille värvid on samuti kaotatud. Kuigi seda paralleeli kuskil otseselt kommenteeritud ei ole, võib oletada, et viidatakse ennekõike kahe teose vormilisele sarnasusele, mida ei saa eitada. Ning ka sisuliselt on teosed tegelikult väga ühtemoodi. Prieto installatsiooni sisuks – nagu pealkiri viitab – on lippude depolitiseerimine, oponentidest tehakse kaasosalised. Murka installatsiooni „Kontakt” sisu on ühtlaselt hallist NATOst kui üksmeelsest süsteemist lekkivate erimeelsuste esiletoomine. Nii tähendab sõna „kontakt” autori koostatud pressiteksti kohaselt sõjaväelises kõnepruugis kokkupuudet vaenlasega. Vastandlikele positsioonidele vaatamata kasutavad mõlemad autorid lipuvärve poliitiliste eesmärkide sümbolina. 
See paralleel on vaieldamatu, ei anna aga nende kahe autori puhul suurt midagi juurde konkreetsete teoste mõtestamisele. Autorite ringi laiendamisel võiks analüüsiobjektiks võtta lipuvärvide kasutamise viisid poliitiliselt angažeeritud kunstiprojektides, kuid see ei ole selle artikli huvides. Seda põhjusel, et installatsiooni „Kontakt” vormiline lahendus on tugevalt seotud Murka väljakujunenud poeetikaga. 
Mustvalge maalijana tuntud Murka loomingus kannab värv üldiselt sümboolset, maalil kujutatu suhtes teadvustamata või nähtamatut tähenduslikku kihistust. Kõige silmatorkavamal moel avaldub see ehk huulepunajälgede kujul sarjas „Markeeritud” („Marked” 2011-2012). Või poliitilisemal kujul kuldsete mundrinööpidena autoportreelisel maalil „Esimene maal pärast mu vanaema surma 29.09.2007” (2007), mis kuulub sarja „Hitler. Asi või usk?”. Värvi sümboolset tähendust aitab too sari esile tuua ka asjaoluga, et Hitleri kurikuulsad vuntsid, mis portreesarja kujundina läbivad, on mustad. Küsimuse ambivalentsus tuleb selgelt esile. Kas vuntsid on antud juhul lihtsalt mingi asi, mustvalge nagu kõik muu maalil, või on tegemist poliitilise sümboliga, millel puudub üldisest hallist eristuv värv vaid ajaloolise paratamatuse tõttu?
Värvide ja hallskaalaga töötamise mitmetähenduslikkusele viitab ka näiteks positiiv/negatiiv-kujutisega mängiv kaksikmaal „Valgemaja. Mustmaja” (2009) või ka vitraaž „Punane sõdur” (2002). Kuid värvi teema Murka loomingus on liiga mahukas, et sellel artikli raames lähemalt peatuda (isegi kui piirduda vaid värvi analüüsiga poliitilise, isikliku ja kompositsioonilise tööriistana). Piirdugem niisiis tõdemusega, et värvid on installatsioonis „Kontakt” ennekõike poliitiliste positsioonide sümbolid ning et sel viisil ja samas funktsioonis on värvid kasutusel ka Murka varasemas loomingus.
Lippu, installatsiooni „Kontakt” teist olulist kujundit, on Murka varem kasutanud näiteks maalisarjas „Olen kunstnik postsotsialistlikust riigist” (2008) ja sama teema edasiarendusena maalil „Tõeline eestlane” (2010). Viimasel on Eesti ja Venemaa trikoloori mähitud seisvad figuurid, kes varasemas sarjas olid kujutatud eri lõuendeil, nüüd on aga omavahel kollaažlikult kokku „kleebitud”, kõrvutades justkui väljalõigatud siilu ühelt maalilt siiluga teiselt maalilt. 
Murkale omases horisontaalsete väljalõigete kõrvutamises võiks ilmselt põhjendatult näha installatsiooni „Kontakt” kujunduse võtit: reas ripuvad mustvalged lipud, neid kordavad vertikaalsed värvinired. Kuid see vaid kinnitab, et tegemist on Murkale iseloomuliku lahendusega, mis ei näi pakkuvat võimalikku tõlgenduslikku lahendust.
Kõige otsesema paralleeli leiab tõenäoliselt hoopis 2010. aastal Hobusepea galeriis eksponeeritud installatsioonis „Tume maa”. Näituse keskmes oli tollal aktuaalne riiklik projekt „Talendid koju”. Murka nimetas viis põhjust, miks kodumaalt lahkuda: eneseteostus, kliima, kogemused, egoism ja kadedus. Need viis põhjust olid kantud punase värviga portreesarja katvatele pleksiklaasidele. Tähelepanuväärne on aga see, et kaardid, mis katsid Hobusepea galerii ülemise korruse seinu, olid mustad. Elin Kardile antud intervjuus, mis toimis toonase näituse saatetekstina, kommenteeris Murka küsimust ise järgmiselt: „Talendi kodu ei peaks olema seotud ühegi kontinendi ega riigiga. Talent võiks olla kosmopoliitne. Talent peaks elama seal, kus ta end kõige mugavamalt ja paremini tunneb.” Murka ei nimeta võimaliku kodumaalt lahkumise põhjusena ühtegi poliitilist põhjust ning rõhutab isiklikkust, jättes autorile enesele nähtavasti vastuvõetavad sihtriigid (?) mustaks maalimata, vaid kujutades neil silmapaari. 
Isiklik aspekt, mis moodustab lugematute autoportreede kujul Murka loomingu kõige ilmsema keskme, näib installatsioonis „Kontakt” puuduvat. Kuid just varasema loomingu taustal tundub installatsiooni pelk poliitilisus siiski näiline. „Kontakt”, mis lähtub kunstniku kogemustest Afganistani missiooni külastusel, kus ta sattus tsivilistina ning selles mõttes ka üksikisikuna ilma küsimusteta toimiva, hierarhiapõhise kollektiivse korra keskkonda, ei sümboliseeri tilkuvate värvipottide kujul ilmselt mitte ainult NATO riikide erimeelsusi, vaid kehastab ka kunstniku isiklikku vastuhakku sõjaväelisele korrale, millega ta ootamatult kontakti sattus.