KRIITIKA - Mari Laaniste. Sisekaemuse labor. KUNST.EE 2009, 1-2

Maarit Murka isiknäitusest “0,43” kahes Tallinna galeriis kirjutab Mari Laaniste 27-aastast Maarit Murkat, kes viljeleb produktiivselt, näiliselt suurema pingutuseta laitmatult šikki fotorealistlikku maali ja flirdib ruumiinstallatsioonidega jne, on juba õige mitu aastat andekana esile tõstetud. Tema värskeim isiknäitus tundub mingil määral tõukuvat sellestsamast varakult, suuremate raskusteta kättevõidetud tunnustusest: võiks spekuleerida, et olukord, kus kõik on nõus, et Murka oskab maalida küll, tekitab tahes-tahtmata küsimuse, kas see nüüd ongi kõik? Miski on igatahes ajendanud Murkat seekord mõne järgmise välisest maailmast inspireeritud teema valimise asemel lausa programmiliselt eneseanalüüsiga tegelema. Koondnime “0,43” taga peituva kaheosalise väljapaneku ArtDepoos eksponeeritud osa on ideenäitus, mille eesmärgiks on selgitada eksperimentide abil välja, milles õieti seisneb maalija Murka talent. Tõsiasi, et niisugune üritus on paratamatult nurjumisele määratud, annab ettevõtmisele heroiliselt paatosliku ja ehk ka pisut iroonilise alatooni.  Väljapaneku keskmes on sari enesekaemuslikke must-valgeid, elusuuruselähedasi autoportreid, millel Murka seisab kinnisilmi, otsekui enda sisemist häält kuulatada püüdes oma ateljees. Üks piltidest on nii hoomamatu ande kui ka tehnilise vilumuse täiust väljendav etalon, ülejäänutes püüab autor sedasama kujutist dekonstrueerida ja oma võimete piiri kombata erinevate meelte panust vaagides. Mida on võimalik ära võtta, ilma et tulemus kannataks? Katsetused tunduvad olevat tõsimeelse moega, ehkki metoodika on teaduse kriteeriumite seisukohast ülearu loominguline ja näib täitvat pigem rituaalset kui praktilist otstarvet tuntud printsiibil, et illusoorsete reeglite järgimine aitab mõistetamatusega silmitsi seistes teatud kontrolli muljet luua.Katse tulemustest selgub, et kuulmise elimineerimisest ei muutu suurt midagi, pintslist loobumise tulemuseks on põnevam tekstuur ning isegi käsikaudu maalimine osutub enam-vähem võimalikuks, kui aines on eelnevalt läbi töötatud. Alkoholi mõju all valminud pilt on etalonist pehmema joonega, ent mitte vähem kunstipärane. Alkohol teenib antud kontseptsiooni kohaselt vaid tasakaalutunnetuse häirimise eesmärki ning Murka ei lasku spekulatsioonidesse, kas või mil moel võiks see loomeprotsessi veel mõjutada. Samas on sarnaseid eksperimente tehtud kirjanduse vallas ning need kipuvad viima järelduseni, et kuulsate joodikkirjanike teosed on valminud pigem alkoholi kiuste kui selle kaasabil. Maitsmismeele osakaalu väljaselgitamine tähendab värskelt maalitud pildi n-ö segilakkumist. Protsess on jäädvustatud ka paralleelselt eksponeeritud muusikavideolikus võtmes monteeritud videole “Taste”, mis lisab ettevõtmisele nartsissistlikult sensuaalse dimensiooni. Värvilakkumise tajumine “täiusliku” teose rikkumisena põhjustab autorile emotsionaalseid üleelamisi ning sunnib muretsema võimalike tervisemõjude pärast: nii olevat meedikud Murkale kinnitanud, et värvilakkumisprotsess on ohutu. (Siiski toob see meelde traagilisi lugusid maalijatest, keda tabab parimas loomeeas õlivärviallergia, ja tragikoomilisi lugusid hüpohondrilistest maalijatest, kes allergiat kartes otsustavad end parem kohe guašile pühendada.) Ent lõpetatus ja hävitatus on suhtelised kategooriad ning ka ülelakutud pilt näeb kokkuvõttes ikkagi välja nagu kunst. Talendi mõistetamatu olemuse mõista püüdmise eksperiment sarnaneb oma tulutus järjekindluses vana anekdoodiga bumerangi äraviskamisest. Katsed tõestavad, et Murka suudab iseenda tööd sihilikult häirides küll mõnevõrra kehvemini maalida, aga ka siis tagavad kontseptsioon ja kontekst selle, et tulemus ei lakka olemast kunstina käsitatav, ja samas ei saa me ometi tema ande olemusest õieti midagi teada. Anne osutub millekski ülemeeleliseks, millele ühegi tunnetuskategooria kaudu ligi ei pääse. Laboratooriumi mängimise mängu mõradest koorub välja filosoofiline dimensioon: püüd rakendada ratsionaalset meetodit käestlibisevale, mõistusele mittealluvale, abstraktsele objektile on idealistlikult õilis, vapper ja täiesti kasutu. Kui tahes metoodiline loomeprotsessi lahkamine ja mis tahes enese proovilepanek ei too vastust Murka küsimusele: „Miks mina?” SooSoo galeriis paralleelselt sama pealkirja all eksponeeritud videod ei haaku maalide sisekaemuse teemaga, ent jätkavad samasuguses “teaduslikus” võtmes (videoeksperimentide teostamiseks on Murka värvanud ka “laborandi” Tanel Teemuski) ning paistavad jagavat maalieksperimendi frustreerunult romantilist, eksistentsialistlikku alatooni. Nominaalselt käib lakoonilistes videotes ajataju katsetamine: “5 Minute Kiss” ja “5 Minute Handshake” jälgivad inimesi, kel on palutud vastavad tegevused ilma kella abita viie minuti pikkuseks välja venitada. Saatetekstid räägivad katsealuste ajataju puudulikkusest ja teoretiseerivad selle põhjuste üle. Pilt aga tundub jäädvustavat pisut midagi muud. Suudlusevideo kulminatsioon on n-ö venitatud ajas tekkiv põgus, maagilise mõõtmega nihestus, kus jälgitavate katsealuste kehadest eralduvad äkki kannatamatud varjukujud ja suudlevad tükk aega enne dokumenteeritavate “reaalsete” kehade kohtumist. Käesurumise videos seistakse samamoodi ajast ja ruumist väljaspool ning protsessi venitatus rõhutab igatsust inimliku kontakti järele. Paatost saboteerivad samas tavapärases tempos läbi kaadri kulgevad kõrvalised tegelased ja käesurujate endi pingutatud keskendumine, millest tekib hillitsetult koomiline mõõde.