KRIITIKA - Johannes Saar, Mark Raidpere etteaste Veneetsia kunstibiennaalil. – Eesti Päevaleht 04.06.2005

Tänavusel Veneetsia kunstibiennaalil esindab Eestit fotograaf Mark Raidpere. Näituse kuraator on Hanno Soans ja pealkiri “Isolaator”, kirjutab kriitik Johannes Saar.

Väljapaneku moodustab temaatiline läbilõige kunstniku loomeparemikust, mille fookuses on isiklikud perekondlikud teemad, psühholoogilised autoportreed ning ühiskonnaga kohtumistest saadud traumad ja armid. Võib öelda, et näituse peategelane on Mark Raidpere ise, kuid seda mööndusega, et tema isiklike painete sünnile on tublisti kaasa aidanud Eesti sallimatus. Nii esindab see näitus siiski Eestit, mitte ainult eraklusse tõmbunud loojat.

Raidpere ettepanekul kohtume ühes vanalinnakohvikus, mida turistid pole veel avastanud. Tema on juba kohal, istub jumala rahus, vähimagi reisipalavikuta enne homset Veneetsiasse lendu. Olen minuti hiljaks jäänud, Päevalehe fotograaf sitsib autoga ummikus. Toetan end toolile, tutvustan oma plaani teha temast portreelugu. Raidpere laseb mul rääkida, ütleb vaid, et ta ise pole suurem asi rääkija.

– Kümme aastat on Eesti Veneetsia biennaalil osalenud ja alati on see olnud suur sündmus ka osalevatele kunstnikele. Kas ka sinule?

(Vaikib pikalt.) Eee... eks ma suhtun sellesse vist pigem asiselt.

– Kas sa polegi kõige selle pärast leilis?

Leilis... (maitseb ja maigutab pakutud sõna ning muigab) “Leilis” ei ole vist õige sõna. Ausalt öeldes on see minu jaoks ikka töine väljakutse. Tegelikult ootan kannatamatult, millal saan hakata tegelema näituse enda, lõpptulemusega.

– Esimest korda on meie paviljon üles ehitatud personaalnäitusena, fookus on selgelt ühel kunstnikul, mitte kuraatori ideedel. Ole kena, räägi, mis sa oma Veneetsia isikunäitusele välja paned?

Kõik, mis on näituse kataloogis ära mainitud, ühe erandiga.

– See tähendab siis nii fotot kui ka videot?

Jah.

– Oled tunnustatud fotograaf ja tudeerisid ka filmi. Kas fotol ja filmil on su jaoks suur vahe? Kas sa saad eri meediates ajada sama asja?

Vahe on väga suur. Pealegi ei julge ma öelda, et teen filme – pigem ikka videoid, see on omasem formaat. Videos ja fotos saan ja suudan ma kontrollida kogu tööprotsessi algusest lõpuni ning võin ka tulemuse eest vastutada. Filmis pole see vist väga võimalik, seetõttu on mulle filmi kollektiivne töömeetod ikkagi võõras.

– Kõik kataloogitekstid rõhutavad isiklikku su kunstis, isiklike ajendite tähtsust su piltides. Kas kogu selle intiimsuse esitlemine üleilmsel kunstikogunemisel ei tekita sinus kimbatust?

Eh-ei, see ei hirmuta mind, pigem ikka huvitab. Ütleme nii, et ma ootan huviga, mis juhtub. Pealegi, ma ei kõneta oma töödega üleilmset auditooriumi, vaid ikka üksikvaatajat. Muidugi ei või teada, kuidas see kõik psüühikale mõjub.

– Sa kujutad ennast ja oma lähedasi portreedel tihti üsna avameelselt. Kas jagad oma maailma isiklikuks ja kunstiliseks pooluseks? On seal vahel piir?

(Raidpere vaikib pikalt. Isegi päris pikalt. Ja ikka veel. Hakkan juba oma küsimuse ajakirjanduslikku iseloomu välja vabandama, kuid siis ta katkestab mind.)

Ma arvan, et pakun inimestele seda osa endast, mis võiks neile huvi pakkuda.

– Hanno Soans on ristinud projekti “Isolaatoriks”. Kuidas sa kommenteeriksid seda?

Minul seostus see suletuse ja väljaspool olemisega. See nimi katab hästi mu teemaderingi.

– Kas see võiks olla tõrjutus sotsiaalsest kontekstist? Kui palju läheb sulle korda näiteks seik, et näitusekataloog algab motoks tõstetud tsitaadiga koolidirektor Märt Sultsi mullusest kurikuulsast homofoobsest artiklist Postimehes: “Minu arvates on sellised Eesti “mehed ja naised” Eesti riigi vaenlased ja nad tuleks isoleerida...” Kui palju selline taust sulle mõjub?

Kui ma töötan, siis inimestega. Siis ma ju ometi ei mõtle sellistele asjadele. (Jälle pikaks veniv paus.) Üldiselt ei kõneta ma oma töödes sotsiaalseid teemasid. See ei ole nagu otseselt minu valu.

– Kas su tööde kontekst võiks siis olla vähe kitsam, näiteks perekondlik ring?

Võib-olla on ta isegi veel kitsam.

– Mind teeb kadedaks sinu ja Hanno oskus kogu temaatika ilma üheselt mõistetava stoorita vaatajani tuua. Sellele vaatamata palun sul siin esitada kokkuvõtlikult oma lugu. Või klišeena: mis on su näituse sõnum?

(Vaikus venib. Hakkan jälle vabandama. Raidpere palub küsimust korrata. Siis jälle tükk aega vaikust.) Ma lihtsalt ei suuda... See läheb selliseks... pateetiliseks.

Tahaksin panna inimesed läbi elama... tundma... just sellises olukorras, kus pole... (ohkab raskelt) õpetlikku sõnumit kuskilt võtta. Kus stoorit tegelikult pole.

– Kas sinu kunsti üldistava märksõnana võib kõne alla tulla “autoportree”?

Jaa.

– Sinu portree tuleb fotodel välja suhetevõrgustikus lähedastega: ema, isa, sõpradega. Sina heiastud nende palgeis, ilmetes.

See oli nüüd küll tundeline, aga küllap siis nii on. Aga ma ei ole seda kunagi nii plaaninud. Pole kunagi arvanud, et oleksin dikteeriv autor, pigem leebelt manipuleeriv.

– Kuid sa ulatud vaatajani võõraste häälte kaudu. Kataloogile on lisatud CD salvestusega performance’ilt, kus sa laulad Marlene Dietrichile taustal kaasa tema kuulsat “Kuhu küll kõik lilled jäid”. Kas oled nõus Soansiga, kes kinnitab, et igasugune identiteet ongi performance?

(Päevalehe fotograaf jõuab lõpuks kohale ja asub meid paremasse valgusse ümber paigutama. Raidpere üritab leebelt protestida, kuid alistub, et juttu jätkata. Küsin uuesti üle.)

– Kas inimese identiteeti võib võrrelda lavastusega? Kas see võrdlus on sinu fotode puhul asjakohane?

See on väga asjakohane võrdlus. (Vaikime pikalt.) Ma pole kunagi suutnud ega tahtnud end konkretiseerida mingi grupi liikmena... (Vaikus.) Selline rollide võtmine ja vahetamine on väga minulik.

– Kui palju neid rolle on? Või on vahetamise protsess ise tähtsam?

Protsess on tähtsam, see pole piiritletud ja kontrollitud, on loomingulisem.

– Kas sellisel juhul on mõtet kaaluda sinu fotosid, enesepildistusi tõesuse kaaludel?

Tähendab, noh... kuidas ma ütlen? Ei, ei pea neid tõesuse kriteeriumidega kaaluma. Ehkki ma arvan, et mu tööd on tõesed, need ei ole maskeraad. Aga samas – kui vaatajal selline küsimus tekib, siis tähendab see, et ma pole suutnud teda kaasa haarata. Ometi ei pea ma vajalikuks sel teemal arutleda.

– Olen aru saanud, et stigmad ja haavad su kehal on päris. Sinu autoportreedel on dokumentaalne mõõde.

Dokumendi mõõde on tõesti olemas. Enamik töid on tegelike olukordade jäädvustused.

– Kas ma jätsin midagi olemuslikult tähtsat küsimata?

Eks kindlasti, aga see tuleb mulle alles hiljem meelde, kui on juba pöördumatult hilja.

Mark Raidpere

-Sündinud 1975. aastal

-Alustas karjääri üheksakümnedate keskel moefotograafina.

-Astus kunstiellu 1997. aastal isiknäitusega “Io” – traumaatiliste autoportreede seeriaga, mille eest pälvis 1998. aastal kultuurkapitali aastapreemia.

-Koos Ene-Liis Semperiga sai kümnendi lõpupoole juhtkujuks kunstis, mis tegeleb vägivaldse autistliku subjekti ja “mina” psühhoanalüütilise konstrueerimisega.

-2001. aastast, seoses filmiõpingutega Tallinna ülikoolis, tegev ka videokunstnikuna, analüüsides oma perekondlikku atmosfääri ja eraeluliste valikute motiive.

-Tema tööd on esindatud Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonides.

Miks esindab Eestit just Raidpere?

-Andres Kurg, idee algataja, kunstikriitik: See oli spontaanne kunstiajalooline assotsiatsioon. Lugesin Andy Warholi 1964. aastal New Yorgi maailmanäitusele tehtud seinamaalist “13 tagaotsitumat Ameerika kurjategijat”, mis pidi kaunistama New Yorgi osariigi paviljoni fassaadi, aga paar tundi pärast valmimist ära keelati ja kästi kinni katta. Ametlik põh-jendus oli, et kurjategijate seas on liiga palju itaallasi. Ja see võib solvata New Yorgi itaallastest valijaskonda.

Siit ka mõte, et Veneetsias võiks Eestit esindada “Kümme meest”. Muidugi, Raidpere tööde puhul ei ulatu võrdlus Warholi projektiga eriti kaugele, sest Warhol oli mehed rivistanud selgelt kuriteo raskuse järgi ja kasutas olemasolevat dokumentaalfotot, Raidpere ei anna aga ühtegi vihjet, millega keegi meestest on hakkama saanud. Oluline on hoopis tema enda suhe filmitavate tüüpidega – suured mürakad mehed edvistamas kaamera ees nagu modellid. Aga selles mõistagi ongi töö tugevus.

Andekate ja tundlike koondis

Ene-Liis Semper, sõber: Nägin Marki kümme aastat tagasi ühel järjekordsel ERKI moesõul laval “modelli panemas”, mis õnnestus tal uskumatult hästi, ja ma ei jõudnud ära imestada, kust nii lahe tüüp äkki välja on ilmunud. Tutvusime samal õhtul ja juba esimeses vestluses avaldunud sarnane maksimalism lähendas ja andis suuri lootusi.

Mark osutus üliharuldaseks kombinatsiooniks sisemisest peenetundelisusest ja välisest artistlikkusest. Viimane ilmnes küll alati nagu tellimise peale just siis, kui ta ise jälle lavale pidi ilmuma.

Fotograafina on ta nõudlik ja järeleandmatu, kompromisside eitaja ja oma nägemuse läbiviija; tean seda, kuna olen pidanud korduvalt ka tema kaamera ees seisma.

Vaieldamatult kuulub ta mu kõige lähemate sõprade hulka, luurel on koos käidud korduvalt. Kümme aastat tagasi panime ise endile koondnimeks “andekad ja tundlikud”. Nali naljaks, aga vist isegi üsna täpne?