KRIITIKA - Ants Juske, Veneetsias algab kunstnike olümpia. – Postimees 03.06.2005

Juba üle-eelmisel sajandil alguse saanud Veneetsia kunstibiennaal on jõudnud järjekorras 51. suurnäituseni. 9. juunil avatakse kuulsas Giardni pargis kindlasti suure aplombiga järjekordne biennaal, ükskõik mida kriitikud pole juba ammu öelnud biennaali mahakäimise kohta.

Nii ka meil: mõni aasta tagasi kirus Johannes Saar Veneetsia biennaali maa põhja, siis kureeris ise eesti kunstnikke; tänavune kuraator Hanno Soans nimetas noore radikaalina «biennaalikunstnikke» uuteks ametlikeks kunstnikeks, nüüd viib ise Eesti Kaasaegse Kunsti Keskuse volitusel ja riiklike institutsioonide rahastamisel Mark Raidpere Veneetsiasse.

Oskame ka võõrsõnu

Ja mis meil saab selle vastu olla. Meil on väike rahvusriik, ometi oleme Veneetsias oma lipu all samavõrd esindatud kui suuremad riigid. Täpselt nagu olümpiamängudel või ÜROs.

Euroopa uueneb, kindlasti on biennaali taustaks ka viimased poliitilised sündmused, eriti too tänane põhiküsimus, kes ütleb põhiseadusele «ei», kes «jah».

Aga pingeid on juba ammu tunda ka kunstimaailmas – ega uusi tegijaid ei taheta eriti näha. Eriti on seda olnud tunda Venemaa puhul: ühelt poolt nauditakse uut energiat, teisalt kardetakse ja ignoreeritakse.

Ei oska ennustada, kuidas võetakse vastu Mark Raidpere näitus pealkirjaga «Isolator».Kuraatori «moodsas» sõnastuses peaks see edastama sõnumi kui «identiteedivastuoludega tegelev isiknäitus, mis märgistab privaatsuse koordinaattelgi sotsiaalses ruumis» ja viitab «privaatsfääri ideoloogilisele determineeritusele».

Ent ikkagi on hea, et Euroopa saab kinnitust, et meie siin oskame võõrsõnu, suhtume tolerantselt marginaalidesse ja ei arva, et Jürgen Habermas on NBA korvpallur, nagu arvas mister Bean Leonardo kohta filmis «Whistleri ema portree».

Ettevaatlik valik

Kuid mis seal ikka – mulle on Raidpere sõnum niigi mõistetav, loodame, et see töötab ka Veneetsias ja ehk vahetumalt kui eeltsiteeritud teoreetiline kaskaad. Samas räägib Raidpere eurooplastele mõistetavas keeles, ehk juba liigagi vanas keeles (märksõnadeks kehakunst ja autobiograafia). Aga oma valikutes Veneetsiasse oleme ikka olnud tuntud-teada kunsti sabassörkijad, nüüdki oldi ettevaatlikud Jaan Toomiku Tšetšeeniat puudutava projekti suhtes.

Veneetsias käimine on kallis lõbu, kuulda on nurinaid, et see 1,5 miljonit kuluks ära kohapeal jagamiseks, preemiaid ja suurt tunnustust pole siiani tulnud. Kuid siiski on meie kohalolek vajalik, millest annab tunnistust seegi, et rahvuslike väljapanekute avamistel on alati saadik ja kultuuriminister.

Kahju ainult, et eelmise vabariigi ajal ei pööratud Veneetsia biennaalile suurt tähelepanu ja ei ehitatud oma paviljoni. Kunstiajaloolise faktina võiks lisada, et meie kunstnikud esinesid Veneetsias kaugelt enne taasiseseisvust, toona mõistagi N Liidu koosseisus.

Aga oli veel teinegi ešelon – Raul Meel, Tõnis Vint, Herald Eelma, Marju Mutsu, Evi Tihemets, Vello Vinn ja Concordia Klar –, kes saatis oma graafikat sinna piraatlikul teel.

1972. aasta kataloogi nimederegistris on Meel kõrvuti Robert Rauschenbergiga, tänu sellele, et tema ees- ja perekonnanimi läksid segamini. Nii et eestlaste esinemine biennaalil ei alga mitte uuemal ajal.