INTERVJUU - Reet Varblane. Raidpere räägib päris elust. – Sirp 05.09.2013

Katked Hanno Soansi ja Reet Varblase vestlusest.

Mark Raidpere näitus algab sõnadega Louis Malle’i filmist „Saatuslik” („Damage”, 1992): “Selleks, et tõmbuda maailmast tagasi, kulub tähelepanuväärselt vähe aega. Ma reisisin, kuni jõudsin eluni omaette. See, mis me tõeliselt oleme, on väljaspool haardeulatust, see on kaugel teisel pool teadmist. Armastus on meile antud, et saaksime mingisugusegi aimduse sellest, mida ei saa teada. Mitte miski muu pole oluline, lõpus mitte. Ma nägin teda vaid ühe korra veel. Ma nägin teda kogemata lennujaamas minemas ühel lennukilt teisele. Tema mind ei näinud, ta oli koos Peteriga. Tal oli laps süles, ta nägi välja nagu kõik teised.”

Mark Raidpere EKKMi näitus on üks selliseid, meil mitte just väga tihti esinevaid kooslusi, mis räägib võrdselt nii kunstnikust kui ka kuraatoritest. Olen koos töötanud mõlema kuraatori, nii Anders Härmi kui ka Eugenio Violaga ja võin öelda, et nad on küllalt erinevad nii isikutena kui ka kunstisuhtumises. Koostöö on olnud aga väga viljakas. Napolis elav ja töötav Viola on EKKMi projekti kaaskuraator, sest ta kureeris Raidpere suurt Napoli isikunäitust. 
Hanno Soans: Eks siin on mängus ka sekundaarse kunstituru lootused. Midagi ei ole parata: Mark Raidpere teeb ilmselt järgmise viie aasta jooksul oma näitusi ainult välismaal. Talle ei meeldi olla etableerunud kunstnik. Paremat näitust EKKMi ruumides on raske ette kujutada: kunstnik ja kuraatorid on teinud parima töö.  Esimest korda ma tunnen, et need ruumid on vallutatud. Kuraatori eesmärk peabki olema ruumivallutamine, peaaegu et poliitiline hõivamine. EKKMi võib julgelt nimetada postpunkmuuseumiks.

Esimesena antakse vaatajale Mark Raidpere subjektiivne kahe linna, Tallinna ja Napoli vastandus. Napoli pildid on tehtud suhteliselt hiljuti, 2012. aastal, Tallinna omad kümme aastat varem, 2002. aastal. Tallinna fotod on tellimustöö Andres Kure ja Mari Laanemetsa Tallinna giidile. Kuigi, ka selle puhul ei surutud kunstnikku raamidesse, talle jäeti vabad käed. 
Mark Raidpere teeb tellimustööd sama kvaliteetselt kui vabaloomingut. Olafur Eliasson on öelnud oma tööde kohta, et see on praeguse kunsti mainstream. Seda võib ka Raidpere kohta öelda. Peab olema kese, millest paremale või vasakule jääda.

I korruse linnade vastanduse juures tahan välja tuua kaks tööd: Napoli seeriast värvikate vanainimestega foto, kus üks vanaproua on tõstnud oma seelikusaba üles ja paljastanud häbeme; Tallinna seeriast mustlaste perekonna, kus väike poiss on paljastanud oma peenise. Kui vanainimese seksuaalsuse eksponeerimist on ebamugav vaadata (seda võib vanainimese puhul tõdeda mitte ainult seksuaalorgani, vaid kogu keha paljastamise puhul), siis lapse, nooruse sümboli puhul on see normaalne (tekib vaid kasvatatuse ehk siis ühiskonna reeglitele allumise moment). Mul tekkis nende fotode põhjal Napoli ja Tallinna võrdlus: Napol, vaatamata seal toimuvatele muutustele, ametlikult aktsepteeritud ja aktsepteerimata vilkale tegevusele, on küps, eneseteadlik linn; Tallinn aga habras, pooleli paik. Kuigi need Tallinna fotod on 2000ndate päris algusest, kehtib sama atmosfäär ka praegu, kuigi sellist semiootilist segadust ei leia ka Koplis enam.
Tallinna poiss oma lapseeas on kindlasti palju meeldejäävam ja intensiivsem erootilisuses kui vanainimene.  Mark Raidpere üks voorusi on, et ta mõtleb väga läbi, et ei teeks teistele haiget. Tema kunsti puhul on mul sama tunne, nagu oli Catherine Davidi kureeritud X „documenta” puhul: meie oma Nuustaku on psühhogeograafiliselt sama rikas kui ükskõik milline metropol, üha kahanev maailmaküla. Võtame või Tallinna seeriast Vabaduse väljaku pildi: seal on kohvik Moskva, eduka kommertsarhitekti Elmar Lohu loodud hoone, väiksed vihjed Speerile, kasiinode ja kinnisvarabüroode sildid, sõjaväelise paraadi proov. Mark Raidpere fotodes on teatav ükskõiksus dramaatikas ehk siis teisiti öelduna: sentimentaalsuse puudumine on tema tööde voorus. Sealjuures on Raidpere väga empaatiline, temas endas ei ole ükskõiksust. Ta pingutab selle nimel, et olla inimene. Mõtle või emaga tehtud pihtimusliku video peale. Märksa olulisem sellest, mis vaatajani jõuab, on need sõnad, mis on välja lõigatud. Mõned ütlevad, et see on kohutav, mõned, et see on lummav. Ta peab elu kunstiks ja ronib sinna, kus elu on kõige intensiivsem ja ohtlikum. Ta teeb seda süstemaatiliselt.

Mark Raidpere on kõrvaltvaataja, kuid tema pilk on nii intensiivne, et paneb vaataja kaasa elama. 
Äkki on Raidpere teinud ravipilte? See on ohtlik. Mark Raidpere fotos „Nobody Knows My Name” osutatakse otseselt James Baldwini Loomingu Raamatukogus juba 1966. aastal eesti keelde tõlgitud teosele „Giovanni tuba”. Ta on selle foto raames teinud sama, mida Jaanus Samma mitme aasta jooksul ja mis päädis Köler Prize’iga. Selles näeme ka üldkunstilist voorust: seda on võimatu vaadata, et ei meenuks kunsti­ajaloo krestomaatilisi teoseid. Antud juhul kontseptualismi klassikast. Raidperet pole kontseptualismi klassika huvitanud. See polegi selle teose puhul oluline: oluline on seal esitatud vastuolu. Näeme ilmselgelt teatud rakursi alt hermafrodiitset meest, kes on sirutanud välja klaverimängija pikkade sõrmedega käed. See on suitsetav geimees, kes paneb imeks, et nõukogude ajal sai avaldada homoseksuaalsusest kõneleva raamatu. See kunstiteos räägib midagi päris elu kohta, see on täpne ja ootamatu. Just nagu Raidpere ise.

Üles kirjutanud ja valinud R. V.