KRIITIKA - Johannes Saar. CV ja WC dilemmad. KUNST.EE 2013, 2, 58-60

Johannes Saar analüüsib Marko Mäetamme uudisloomingut.

Marko Mäetamme kevadine kaksiknäitus "Painting and Waiting" Hobusepea ja Draakoni galeriis ajendab tagantjärele märkama, et näituse pealkiri võib olla millegi muu anagramm. "Maalimine ja ootamine" ei kõla eesti keeles kuigi kaasakiskuvalt, ent Mäetamm elab ja töötab juba aastaid silmitsi angloameerika maailma poole, seega – eesti keele foneetika ei puutu asjasse.

Seevastupaintingjawaitingmoodustavad kena assonantsi ning tõsiasi, et loomingut tõotav osa –painting– on kergelt lahatav naabertähenduseks –pain thing, moodustab äärmiselt loogilise paari ootamisega (waiting), mis loomuldasa ei ole produktiivne ja vaba loominguline tegevus ning seostub pigem tühja kuluva ajaga mingis sundseisus.

Üritades Mäetamme emakeele diskursusesse tagasi kis- kuda, võiksime ta sissejuhatuseks markeerida kui "vangis valuleva" subjekti, kelle kitsuke maailm on kui "hädaorg, kus ära surema peab kord ja siis mullaks saama". Mäetamme pil- tide süžeed on teadupärast aastaid soodustanud just sellist mõttearendust. Ahistatud pereisa, kelle kitsikuse põhjuseks on reaalsuse vältimatu ja igapäevane kohalolu; täpsemalt, selle sobimatus pereisa enda ettekujutusega vabast ja loomin- gulisestmodus vivendi'st, ideaalsest ja romantilisestki kujutelmast mingist kõrgemastÜberwelt'ist, milles "luule saab vabalt voolata". Jah, Marko Mäetamm kuulub sellesse dihhotoomse maailmavaatega, natuke juba vanamoelisse põlvkonda, kelle jaoks elu kulgeb ideaalse ja tegeliku vahelise konfliktina. Kuna ideaal ei taha maa peal kuidagi realiseeruda, on tal küllaga põhjust kuulutada kogu tänapäeva maine eluring nihi- listliku hooga tühiseks ja hävitamisele kuuluvaks, kuna see on naguniinothing, kui uskuda üht Mäetamme varasemat koomiksimaali "The Chemistry of a Situation "If I Was God"" (1998).

See, et Mäetamm pole jumal jaÜbermensch, ei tähenda veel, et ta ei võiks protestida maailma vastu jumalikust aspektist ning teha jumala tööd maa peal. Või vähemalt mässata ilma- liku elu kõige asisemate aspektide vastu. Tema enda Jeesus - positiivne probleem on aga selles, et maailmaparandajana on ta ka ise osa mittemillestki (nothing) ning kuulub ka hävita- misele... Mida teekski argipäevade oravarattas tiirlev pereisa jõudnunaÜberwelt'i? Otsiks sealtki uut ratast?

Võime ehk väita, et fundamentaalne mäss oma etteantud sotsiaalsete rollide vastu on Mäetamme kunstipraktika alus, ent tegelikult oleks see pinnapealne. Mäetamm läheb kaugemale. Lakkamatult õõnestades oma positsiooni kunstniku ja perekonnapeana pöörab ta isehakanud jumalasulasena kriitikanooled ühiskondlikult aktsepteeritud mõtlemisrežiimi vastu, mis sugereerib arvamust, et sotsiaalsed rollid, pereisa ja kunstnik nende seas, on loodusest antud ega kuulu diskuteerimisele, nagu ka pangalaenu tagasimaksed.

Silmakirjaliku alandlikkusega võtab Mäetamm etteantud sotsiaalsed rollid omaks ja hakkab oma perekonnale esi- tama diskursiivselt korrektseid küsimusi, et tuua välja nende stereotüüpne ja teatraalne, kunstlik alge. Oma elukaaslaselt pärib ta, kas ta peab just siis vannitoas jalgu raseerima, kui tema, Mäetamm, seal parajasti potil istub ("Legs", 2013). Elukaaslane esitab lõpuks sama sümmeetrilise järelepärimise: kas Mäetamm peab alati just siis potil istuma, kui tema, elukaaslane, oma jalgu raseerib. See on palindroom, eest ja tagant samamoodi loetav veste tüübist "aias sadas saia", millesse on sulgunud nii küsimused kanoniseeritud ülevast ilust (naine raseerib jalgu mehe ilunõudleva palve peale), harmoonilise perekondliku kooselu võimatusest (vannituba kui abielu korralise hooldusepit stop, mille sisse pole võimalik mudeldada aktsepteeritud pereväärtusi) ning kultuuri ja looduse ebamugavast sundabielust (mees kõneleb etteheitvalt ilust ja taktist potil istudes; olukorras, mille otstarbeks on karvaeemaldus kui sammuke kultuurilise ülevuse poole ja fekaalieemaldus – looduse vältimatu sund), rääkimata üldisest ebasümmeetrilisest võimusuhtest mehe ja naise vahel.

Mäetamm modelleerib mitmesuguste moraalsete ja estee- tiliste väärtuste kohmetukstegeva konflikti, asetab omaalter egoselle epitsentrisse ning jalutab minema. Märkame, et Mäetamm on pidevalt "remondis", ta esitab kogu aeg päri- misi oma toimimise tingimuste üle, võtab koost lahti ja paneb uuesti kokku oma jäsemeid ja mõttemalle ning jõuab järjest sügavamale moraalsesse ummikusse. Mis ilmselt ongi eesmärk. Tsiteerides Emil Mihai Ciorani: "Mis tahes pääsemisõpetuse viga on selles, et ta hävitab luule, lõpetamatuse aura. Luuletaja reedaks end, kui ta püüaks oma hinge päästa: lunastus on laulu lõpp ja vaimu surm. /.../ Me võime kultiveerida oma valusid, neid aednikuna harida, aga mil moel võiksime neist vabaneda, kaotamata oma jalgealust?" (Lagunemise lühikursus. Tallinn: Vagabund, 2002.)

Sestap ronib Mäetamm ikka ja jälle ise silmusesse, et harida oma valude aeda, eksponeerida oma eksistentsialistlikke sundseise ja joonistada neist halenaljakaid karikatuure, mille ajakirjanduslikult kerge vorm annab aimu, mis juhtub CV lõpus – igavik pöörab oma raamatus lehte ja uurib, mis ilmas muud uudist.

Johannes Saar, kunstiteadlane ja -kriitik.