KATALOOG - Andreas Trossek. My ‘00s, TOP 10 ehk mida suvalist saab teada kunstist kui 1,5 miljonit Eesti elanikku jagada ’00. aastatega? - Uus laine: 21. sajandi Eesti kunstnikud (nr. 4). Talv 2007 [Esseed]. Tallinn, 2008

/…/
Merike Estnast pole tegelikult palju rääkida. Tõenäoliselt on ta viimastel aastatel üks kergemalt karjääri alustanud maalijaid üldse. Uue aastatuhande esimeses pooles, kui Eestis oli jätkuvalt trendikas praalida, et viljeleda maalikunsti ilma põhjuseta ehk “kunsti pärast” on ilmne tagurlikkuse tipp , korjati kunstiprofessionaalide poolt kõigepealt üles Estna karikatuursed kollaažid ja kiideti teda lisaks laadaatraktsiooni mõõtu välja andva diplomitöö eest, mis kujutas endast osaliselt kineetilist maali. Mis puutub tema kollaažidesse, siis ausalt-öeldes saanuks nende paroodiliste väljalõigetega trükireklaamidest hakkama ka põhikooliharidusega inimene, aga peamine oli, et Estna kollaažid ei paistnud ainult “kunsti pärast” tekkinutena ning lisaks kohtas samasuguseid vikerkaari ja bimbonägusid niisamuti kunstniku maalidel. Viimasel ajal on Estna tegelenud lõuendite kõrval põhjalikumalt filmiga, kus keksivad ringi sama mõttetühja pilgu ja staatilise olekuga tegelased kui tema maalidel, mille apetiitsust oleks igal maaligaleristil raske alahinnata. Õieti selgub, et Estna käitub igas formaadis läbinisti portretistina: tema teosel on alati portreteeritav peategelane ja taustarollis foon (enamasti sinitaevas), ent sellega kõik reeglina lõppebki. Kuigi tema popilikult erksavärvilises kujundipagasis on korduvaid motiive hulgi, ei kasva need vastu ootusi hajusast pseudonarratiivist enamaks – Estnal lihtsalt puudub “klassikaline” jutustamistahe. See, mis Estna kujundimaailmas sümptomina kordub, on tõsiasi, et tema universumis oleks subjekt justkui äkitselt ilma jäetud nii mõtlemis- kui kõnevõimest. Ta käitub nagu tellitud päevapiltnik, kes raamitud perekonnapildi eesmärgil palub nii pahuralt iniseval vanaemal kui kilkaval tüdrukutirtsul hetkeks vagusi olla. “Olge ilusti ja vaadake siia,” käsib Pintslijumalanna. Pahaendelisele kõuemürinale järgneb ere välgusähvatus, mis kivistab portreteeritavate palged aastakümneteks ühte ja samasse idiootlikku näokrampi. Tüdruk puhkeb nutma. Väike ahvike põgeneb pildilt. Jne-jne.
/…/