BIOGRAAFIA - Andreas Trossek. Merike Estna

MERIKE ESTNA on teise aastatuhande esikümnendil Tallinnas alustanud ja kümnendi lõpus Londonisse kolinud maalikunstnik, kelle suhteliselt mahukas ja visuaalselt eriilmeline portfoolio mõjub eksperimendina vabakunstniku positsiooni võimalikkusest neoliberaalses, majanduspoliitiliselt „ühinenud“ Euroopas.

Estna on üsna erisuguseid maalistiile (realistlikust neoekspressionistlikuni) rakendanud kunstnik, kelle kujundistu on siiski põhinenud alati ühel ja samal äratuntaval printsiibil: alati on esiplaanil kujutatud mõni inimfiguur või -grupp ja enamasti on see figuur ka mingis provokatiivses poosis või vähemasti üheselt väljakutsuva näoilmega. Tema maalide ja kollaažide taust on seevastu olnud pigem neutraalne ja piirdunud rahuliku taevasinaga, mida satub ehk pingestama vaid mõni pilveke või äärmisel juhul hävituslennuk. Sõda ja rahu, sõda ja seks, seks ja linn jne. Pilt on muidugi hetkega selge igaühele; iseasi, kas see pilt kutsub vaatajas esile pimedalt afirmatiivse tarbimismaania või hoopis allergilise tõrjerefleksi. Estna on alates 2000. aastate algusest tegelenud neoliberaalse tarbimismaailmaga selle sõna kõige laiemas mõttes: inimestesse ideaale süstivad naeratavad reklaaminäod, iharust üles kruttiv pornograafia, multiplex-kinode ja kaubamajakultuuri tuimestav idiootsus, kõigi väärtuste taandamine kõige madalama võimaliku ühisnimetajani (loe: raha). Öelda Estna kohta näiteks „neopop“ oleks siiski vaid vilets vabandus tõigale, et maailmasõjajärgsete Briti ja Ameerika popkunstnike avatud temaatiline reservuaar on osutunud ammendamatuks ka teise aastatuhande globaliseerunud kapitalismimaailmas.

Esiteks, neopop oleks kategooria, mille alla sobiks rangelt võttes liigitada vaid need kunstniku teosed, mis on valminud Eesti Kunstiakadeemias bakalaureusetasemel ja magistrantuuris õppimise ajal või vahetult õpingute järel. Aastatel 2003–2008 valminud maalid, kollaažid ja videod kannavad endas tõepoolest seda äratuntavat popkunsti „mutageeni“, mille sünteesisid sõjajärgse baby boomer’ite generatsiooni eestkõnelejad ja valdkonna pioneerid. Nagu näiteks Richard Hamilton, kelle ikoonilise „Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?“ (1956) mõju läbib punase niidina peaaegu kõiki Estna kollaaže, sest juba siin näeme poolalasti inimkehasid võtmas kaubastatavaid kehahoiakuid. Samamoodi ei oleks liialdus väita, et David Hockney „Suurem sulps“ (1967) on oma lauspopilikult idiootliku pealkirja ja läbiva taevasinaga andnud tõuke kõikidele nendele sinise taustaga maalidele ja kollaažidele, kus toimus Estna lavastatud unelaadne, pealtnäha mõttelage tegevustik. Ka oli popkunsti tänapäevasust rõhutav realistlik pildikeel see, mis kandus edasi Estna kujundimaailma ja nii võibki tagasivaateliselt öelda, et aastad 2003–2008 on teatud mõttes neopopilik, kohati provokatiivne ja kohati unenäoline „realismiperiood“ Estna loomingus. Siia alla kuuluksid mainimist väärivatena kindlasti isikäitused „Jüri ja Mari seiklused“ (2004) Vaal galeriis, „Küülik: „Oh, pretty boys everywhere!““ (2005) Hobusepea galeriis, „Issanda loomaaed on mitmekesine ehk SÕDA ja RAHU“ (2006, koos Maksim Suriniga) Hobusepea galeriis „Peeglike, peeglike seina peal, kes on parim ilma peal?“ (2007) Draakoni galeriis ja „Siililegi selge“ (2007) Haapsalu Linnagaleriis.

Teiseks on raske mitte märgata, et pärast õpinguid Londoni Goldsmiths College’is on Estna laad märgatavalt muutunud. Alates 2009. aastast võib rääkida uuest vaheperioodist Estna loomingus – võrreldes varasemaga on see maaliline, hästi pastoosne, palju värvirikkam ja abstarkstioonidesse kalduv, s.t. hulga maalitehnika kesksem. Kadunud on esiplaanil oleva figuuri ja tausta lahushoidmise printsiip, mis seni Estna kujundimaailma iseloomustas – nüüd on need tihtilugu segunenud. See abstrakstiooni-suundumus ilmub Estna maalidele tegelikult üsna tasahilju juba varem: ekspressiivse pilvemustrina maalil „Põhjamaa, mu sünnimaa“ (2006) ja akvarelliliku taevasinana maalil „Kiss My Ass“ (2007). Ent alles suudlevate Clark Cable’i ja Vivien Leigh peale maalitud psühhedeeliline värvikile maalil „Melodraama“ (2009) jt samaaegsed Londoni vaated annavad selgelt märku, et Estna huvid on nihkunud konkreetse kujundistu või misanstseeni lavastamiselt vormiga mängimise poole. Olulisemaks signaaliks stiiliuuendusest oli kahtlemata Estna totaalne ruumiinstallatsioon „Aktid ja maastikud“ (2010) Kumu kunstimuuseumis, kus üks rahvusmuuseumi näituseboksidest oli läbinisti kaetud Estna kujundatud abstraktse „pornotapeediga“ ning pastoossete, suuremõõtmeliste aktide ja maastikumaalidega. Ruumi sisenedes nägi vaataja kõige muu hulgas tormist merd ja jalgu hargitavaid „naisvõimlejaid“, kes Danae eeskujul Zeusi „kuldset vihma“ vastu võtavad, ent see kõik oli edasi antud  mõõdukate abstraktsioonide vahendusel. 2011. aasta isiknäitus „Voyeur“ Hobusepea galeriis põhineb peaaegu täielikult maalilistel abstraktsioonidel; õieti ongi näituse läbiv kontseptuaalne motiiv peitusmängus, kus vaataja peab ära tundma abstraheeritud maalipinnale peidetud inimfiguuri. Ka need figuurid tegelevad kas suudlemise või tegevusega, mille pildilist kujutamist kvalifitseeritakse tavaliselt pornograafiaks. 2010. aasta suvel Loviisas oldud residentuurikuudel valmib maaliseeria „Holiday“, mis laenab niisamuti oma inspiratsiooni pornograafiast. Maalitehniliselt on ilmne Cecily Brown’i, ühe Estna isikliku lemmiku, mõju.

Niisiis viitavad nii mõnedki Estna teosed otseselt pornograafiale, ent kunstnik ei võta siin feministlikult moraliseerivat või taunivat positsiooni, vaid säilitab selle asemel popkunsti õppetundide tulemusel talle varasemastki omase ambivalentse provokatiivsuse. Maalikunsti sajanditepikkune ajalugu võimaldab talle seda lahkelt: mütoloogilised või allegoorilised süžeed, aktid ja maastikumaalid, pringid veenused ja ülespumbatud muskulatuuriga jumalapojad – ajalugu on tulvil, viitepunkte leiduks vajadusel küllaga. Samas tundub, et Estnal ei oleks sellist kunstiajaloolist advokaadikõnet tarvis, kuna ta on viimase aastakümne jooksul üsna läbivalt tegelenud just kaasaja väärtustemaailma sümboolse kaardistamisega: bimbod ja yuppie’d, sinitaevad ja poseeritud näoilmed, cool’id sõjalennukid ning armsad loomakesed jne. Lühidalt, kõik see, mis teeb tänapäeva kodud nii meeldivaks, nii toredaks. Ideaalid ja tabud paistavad lähemal vaatlusel olevat nagunii vaid ühe ja sama mündi kaks erinevat külge.

Andreas Trossek