KRIITIKA - Martin Rünk. Marco Laimre ja Neeme Külma hetkeseisud. – Sirp 4.06.2010

Juhuse kokkusattumisel on Tallinnas ühel ajal  vaadata kaks isikunäitust, mille puhul ühe põlvkonna kaks meeskunstnikku on aja maha võtnud, et läbi viia enesevaatlus. Kuigi Marco Laimre ja Neeme Külm kasutavad mõlemad meediumina installatsiooni ja ka nende esteetilised lähtekohad on sarnased, erineb tulemus siiski otsustavalt. Soov hetkeseisu kirjeldada on ühel puhul lahendatud oma tegevuse ja lähikonna (poeetilise) dokumenteerimise ja teisel puhul nappe vahendeid kasutades  emotsionaalse üldistusvõimelise keskkonna loomise kaudu.  
/.../

Homne on täna

Kui Laimre on valinud mängulise lähenemise, siis EKKMi kaasasutaja Neeme Külm esitab Draakoni galerii isikunäitusega „Homne on täna” tõsise ja märkimisväärselt irooniavaba autoportree, tegeldes vaimsuse ja hingelise puhastuse teemaga. Võrdlus mõjub selliste vastanduvate lähenemiste puhul alati kohatuna ja mõlemat näitust tasukski hinnata eri aluselt. Neeme Külma morbiidse alatooniga näituse peamine ruumiinstallatsioon koosneb seinale nõelravi nõeltega kirjutatud kunstniku nimest ja kaubaalusetäiest leinaküünaldest, millest mitmed ka päriselt põlevad. Aktsenti lisavad tumendava kilega toonitud galeriiaknad ja mustast pvc-st ajutine vahesein. Teisel pool vaheseina asub rohevõõbane tagaruum, mille laest ripub lingutaolises mähises kõlar madala katkematu helitaustaga.

Minimaalsete vahenditega teostatud installatsioon lubab teha oletusi, kuid jääb lõpuks ikkagi kättesaamatuks. Saatetekst suunab vaatajat otsima märke kunstniku eneseotsingutest, minevikukoormast loobumisest ja täiuse püüdmisest, kuid installatsiooni pakub tunduvalt ambivalentsemat jutustust. Leinaküünalde massiivsus on sümbolina nii tugev, et domineerib kogu näitusel. Leinatav minevikupagas on kaalukas ja teraapilised nõelad tunduvad  võrdluses eriti habrastena. Vaheseina tagant kostev heli toimib selle ebavõrdse heitluse lakkamatu saatjana. Kuigi pealkiri lubab, et „homne on täna”, on hetkes elamise asemel ilmselge mineviku möödapääsmatu kohalolu. Õrna rahutusega lahkudes jääb mulje, et saamata jäi võti, mis lubaks kõike näha palju helgemalt.