KRIITIKA - Maria Juur. “Music from the Death Factory” : TDK. – KUNST.EE 2009, 3–4, 44–45

TDK on üks kassetimark, mis mulle üheksakümnendaid, (raadiost) lindistatud muusikat ja lapsepõlve meenutab. EKKM-is toimunud näituse “TDK” reklaamkujundiks oligi kassett, mis tekitas peas kohe seose, et tegu on helikunstinäitusega. Päris vale see ei ole, sest ei maksa alahinnata kogu ürituse muusikalist kujundust: lisaks eksponeeritud multimeedia-installatsioonidele kulmineerus liigagi lühikest aega (viis päeva) väldanud näitus pühapäevaõhtuse peoga, kus esinesid bändid ja DJ-d. Toimus n-ö päris kontsert.

Nagu päris oli ka EKKM-isse ei tea kust tekkinud baar. Minu küsimuse peale, kas see sinna ka pärast näitust jääb, ei tahtnud “TDK” organisaator Neeme Külm konkreetselt vastata, kuid mulle näis, et vastus oli pigem jaatav. Mine võta kinni, mis see baar siis nüüd oli, kas suhestuv esteetika à la Rikrit Tiravanija või siis hoopis alternatiiv läheduses paiknevale privaatklubile Shah, kus suitsetamine lubatud (selle erinevusega, et Malle Leisi maalide asemel on väljas Marco Laimre ja JIM-i tööd ning interjöör meenutab remondieelses/postapokalüptilises konditsioonis KuKu klubi). Nähtavasti mõlemat, sest tegelikult tunnistas Külm, et plaanis on muuta, õigemini laiendada EKKM-i profiili ning teha sellest populaarne kontserdipaik ja koht, kus saaks niisama hängida.

Profiilimuutusena võiks ehk vaadelda ka “TDK” näitust üldisemalt. Ei saa jätta välja toomata, et kui seni on EKKM-is toimunud peamiselt vanemate kalade kureeritud noorte ja väga noorte kunstnike näitused, siis “TDK” eristub selle poolest, et osalenud kunstnikud olid vanemad, kahtlemata rohkem ennast kehtestanud.Sealjuures keeldus näituse korraldaja Neeme Külm endale võtmast kuraatori tiitlit, väites, et tema idee oli eelkõige leida piisavalt iseseisvad ja algatusvõimelised kunstnikud ning avada “TDK” nime all korraga hoopis mitu personaalnäitust. Ent ka “TDK” kui tervik kõlas päris kenasti kokku.

Mingis mõttes sai näituse võtmetööks Neeme Külma enda installatsioon “Lava”, mis asus õues, EKKM-i hoovis. Seda lava saab ühelt poolt pidada massiivseks skulpturaalseks objektiks pealkirjaga “Lava” ning intelligentsete vaatajatena võiksime mõtiskleda selle vormi erinevate tähenduste üle jne. Teisalt toimis ta kenasti ka... lavana, muutes oma funktsiooni hetkel, mil kunstinäitusest sai rokk-kontsert. Lisaks tekib sümpaatne assotsiatsioon sellest, et EKKM-i vahetus läheduses asub Tallinna Linnahalli suur kontserdisaal ning Neeme Külma lava on sellega võrreldes kuidagi pisike ja marginaalne, hoovi ära peidetud ning vene superstaaride asemel esinevad seal hoopis kohalikud alternatiivmuusikud. Nii et nagu baar EKKM-is, nii on ka lava nagu päris. Või siiski mitte? Sest hoolimata tõepärasusest meenutas see väike valgete seintega lava kahtlaselt valget kuupi ja edastas külastajani teadmist sellest, et viibitakse kunsti kontekstis – olgu siis inimene sellest teadlik või mitte.

Külm nentis ka ise, et näitus üritas veidi vaatajaga mängida või tema kogemust lavastada ning installatsioon “Lava” ja üleöö tekkinud baar on kahtlemata selle kavatsuse illustratsiooniks. Piinlik tunnistada, kuid õnnestus töid otsides paar korda  ka ära eksida ja segadusse sattuda, kangutada uksi, mis jäid suletuks. Tähenduslik oli näiteks alljärgnev episood: kuivõrd ma külastasin näitust selle lahtioleku viimasel päeval ja parajasti toimusid õhtuse kontserdi ettevalmistused, siis astusin kogemata bändidele mõeldud ruumi, kus mulle teatati lakooniliselt: “See siin onbackstage.”Põhimõtteliselt oli aga kogu “TDK” näitusel mõttelinelavatagune (“Lava”-tagune), kus niite tõmbasid näituse korraldajad-kunstnikud. Fool me once, shame on me. Fool me twice, shame on you. Või oli vastupidi, ah ükskõik.
/.../

/…/
The promotional image for the exhibition TDK at the Contemporary Art Museum of Estonia (CAME) was an audiocassette, which created the impression that it was an exhibition of sound art. This is not completely wrong, because in addition to the multi media installations displayed, the exhibition culminated in a party on Sunday night, featuring performances by bands and DJs. While CAME has primarily housed exhibitions of works by young and very young artists organised by older curators, TDK was different in the sense that the artists who participated were older and undoubtedly more established. Incidentally, the organiser of the exhibition, Neeme Külm, modestly refused to be headlined as the curator, claiming that his idea was primarily to come up with artists independent enough and able to take the initiative.
/…/