KRIITIKA - Johannes Saar. Poodu maandus jalgadele ja ta näos ei liikunud ükski lihas. – Eesti Päevaleht 28.12.2004

Näitus Hobusepea galeriis lõikab surmaga Jeesuslapse sünnipäeva aega. Et ka pühal jõuluajal tuleb ette igasuguseid lapsuseid, mis Jeesuslapse sünniga kuigi kenasti kokku ei kõla, on üldiselt teada. Sõdade, hiidlainete, maavärinate ja Allahi sõdalaste kõrval on õnnist rahu pahatihti rikkunud ka kaasaegne kunst.

Napp nädal tagasi läks Hobusepea galeriis lahti kolmest sugestiivsest videotaiesest koosnev väljapanek, mis ristirahva rõõmustamise asemel torgib hoopis langemise, uinumise, surma ja enesetapu eksistentsiaalseid teemasid. Noor kujur, performance’i- ja videokunstnik Neeme Külm, kes õpib veel kunstiakadeemia magistrantuuris, on oma etteastes haaranud sarvist küsimusel, mida Albert Camus pidas Fundamentaalseimaks – küsimusel enesetapust.

Eksistentsiaalne sõnum

Mäletatavasti oli enesetapu akt ise Camus’le juba piisavaks filosoofiliseks vastuseks, sõltumata selle sõnumist. Neeme Külm ongi jäägitult sukeldunud just sellesse jahedasse eksistentsiaalsesse allikasse. Kolm taiest vestavad kunstniku vabasuremisest kolmel erineval viisil. Esimene leiab aset maa ja taeva vahel, teine pehmes voodis ning kolmas, kõige mõjukam, maa-aluses kambris kirstukujulistes kaelapakkudes. Ootuspäraselt ei saa me teada, mida kunstnik enda hukkamisega öelda tahtis. Küll aga tunnistame õudset paradoksi, et just maa-aluses, viimases klaustrofoobses puhkepaigas on surija kõige rohkem elus. Kirstu külge aheldatuna vastab ta külastaja saabumisele oma pilguga, silmitseb mõtlikult oma aheldatud käsi.

Iseloomulikult Camus’ surmamaiastele romaanidele puudub neiski kalbetes pildiridades hingerebestav tragöödia, emotsionaalne seotus ja valu. Külm võtab surma külmalt, kainelt kaedes oma keha kadumist kõduvikku. Pole tal viimasest eriti sooja ega külma. Hea sugestiivse pildi paneb ta neist langemistest ja maandumisest ometi kokku. Ei oskaks ju oodatagi, et lambikonksus rippuja teile, heausksele uudistajale, mingil hetkel selga sajab. Või et triibulises pidžaamas võib kogemata kombel ka igavesele unele heita. Leebemas ja karmimas sõnastuses kordab kunstnik neid teateid aina ning sellest ringlemisest sünnib kohutav sünergia. Meie voodipesu sarnasus surilinaga tuleb ilmsiks ning pikaliheitmise võrdsus surmaga samuti. Rääkimata poodu maandumisest jalgadele. Surma peale võib alati kindel olla, paneb kunstnik meile jõuluks südamele.

 

Jaan Toomik: Neeme Külm väärib oma surma-ainelise näituse pärast kiitust

— Jaan Toomik, mida ütlete oma õpilase Neeme Külma kohta?
— Ma loodan väga, et temast saab asja. Temas on sellist pikka sügavat perspektiivi ja ta on väga tõsise ellusuhtumisega. Tal on võimet kontsentreerida. Samas on ta veel väga noor, tundliku sisemusega.

— Kolmekümneaastane noor?
— No ikkagi, kunstis kujuneb kõik väga aeglaselt, algaja ollakse kümmekond aastat vähemalt.

— Kas sind ei ehmata tema teemavalik – surm?
— Mitte eriti, me tegeleme magistriõppes palju eksistentsiaalsete teemadega. Kummati on Neemel ammu selline meditatiivne ja keha-teemaline rada välja valitud.

— Sinu töödes kohtame samu sõnumeid.
— Neeme levitaks neid ka ilma minuta. Teemade osas on ta muidugi juba ammu välja kujunenud. Aga miks sa seda küsid?