KRIITIKA - Taavi Talve. Ruumide üksiolu. KUNST.EE 2013, 1, 54-56

Taavi Talve räägib Krista Mölderi ja Neeme Külma ruumitajuga mänglevast ühisnäitusest "Kohalolu".

Krista Mölderi ja Neeme Külma tegemistest nii koos kui eraldi on juba üksjagu juttu olnud – kirjutatud, tehtud intervjuu- sid, peetud vestlusi.1Jääb mulje, et sõnavara on nii küsimuste kui ka vastuste osas kaunikesti paika loksunud, kunstnikele on n-ö näod pähe joonistatud. Külma tegemisi iseloomustavad kogemuslikkusele panustavad töömahukad ruumiinstallatsioonid ja Mölderi viimase aja fotoloomingu fookuses on, seda formaalselt kirjeldades, olnud Jaapan.

Ma ei tahaks väita, et kunstnikud on "valmis saanud", pigem on küsimus nende loomingu võimalikus ühisosas, selle ärapeidetud tuumas, mis koos tehtud näituse kontekstis võiks olla väljatoodav. Neeme Külma kui intuitiivselt töötava kunst- niku puhul on teatav sõnastamata jätmine ehk taotluslikult rohkem esil, blokeerides üsna efektiivselt "valede" küsimuste esitamise ja põrgatades küsija teose juurde tagasi, järelvaatamistundi. Krista Mölderi Jaapani piltide puhul oleks jällegi kahtlaselt lihtne takerduda nende kultuurieksootilissezen'i. Kontseptuaalset terviklikkust taotlev ühisnäitus, mille mõlemad osapooled jäävad ometi väga selgelt oma territooriumi- dele, tekitab seevastu otsekohe huvitava küsimuse neid siduvast vaatamisviisist.

"Paus, varjud ruumis, kusagilt immitseb valgust, aimatav heli, koridor, õhk seisab fotodel, peegeldades üht tuba tei- ses, siinsamas, nii nagu kuskil mujal. Peaaegu mitte midagi," loeme näituse saatetekstist. Tallinna Kunstihoone galeriisse sisenejat võtsid vastu tühi ruum ja nõrka valgust kumavad ekraanid, mis laenavad oma teatraalsuse neile ventilaatoritiivikute poolt heidetud pikkadelt varjudelt, taustal kostmas mingi heli. Tõsi, kui nii võtta, siis ei saa me siit kätte peaaegu mitte midagi peale uut laadi kogemuse nutika ruumitransfor- matsiooni läbi teinud galeriist. Külm oli hoolikalt läbimõeldud sekkumisega galeriiruumi n-ö ära parandanud, realiseerinud selle potentsiaali. Ta oli tekitanud galeriid sümmeetriliselt kaheks jagava üleminekutsooni – mitte-ruumi, iseenese vaikses kohalolus tiksuva installatsiooni. Küllap siin ja edaspidigi jääb ammendava vastuseta küsimus, kas sääraselt transfor- meeritavate galeriiruumide n-ö algseisu tundmine on teose või selle kogeja seisukohalt oluline või mitte. Paradoksaalselt nõuab siiski ka selle "peaaegu mitte millegi" vaatajani kohaletoimetamine märkimisväärsel hulgal füüsilist tööd sellesama ruumi kallal ja eksperimendi jaoks vajalikke laboratoorseid tingimusi tagavaid institutsionaalseid seinu. Kõike seda, mis vaataja jaoks on kokkuleppeliselt "nähtamatu", millest moo- dustub kultuurikonventsionaalne pimetähn. Ikka selleks, et vähimate kadudega toimetada vaatajani pakutavat "peaaegu mitte millegi" kogemust.

Näitust avava tühja ruumi teiseks sümmeetriliseks pooleks oli galeriiruum Krista Mölderi fotodega. Viisteist osalt raamitud, osalt raamimata lahtiste lehtedena seintele kinnitatud pilti. Maailma eri nurkades üles võetud interjööride geograafilised vahemaad on taandatud siin samasusteks tegeliku ruumiga. Väljapaneku üle domineeriv Jaapani-eksootika näib olevat jätk Mölderi varasematele näituseprojektidele Temnikova & Kasela galeriis. Või on see hoopis kohalikku vaatajat alt vedav kinnistunud kujutlus oriendist? Piltidelt immitsev vaikus, sirmid, katted, eksterjööridesse ulatuvad interjöörid ja vastupidi – kõik see on kusagilt juba vägagi tuttavlikuks lihvitud jaapanlik minimalism, sealse vaimulaadi elukeskkondlik representatsioon. Nüüd oli kunstnik lasknud pildisisesel ruumil justkui galeriiruumi välja imbuda, muutes võimalikuks nende ruumide omavahelise ümberlülituste režiimi. Sise- ja välisruumi segatus, nende piiritlematus oli kantud üle näitusesaali ja sellest edasigi. Foto kui meedium ja foto kui objekt olid asunud teineteist vahendama. Vaatamata installatiivsusele jätkas Mölder siin minu arvates pisut teises vormis oma varasematest töödest alguse saanud liini. Midagi sellesarnast, millele varasemalt on viida- nud Anneli Porri: "... nüüd on Krista Mölderi ülesanne mitte kasutada fotoaparaati selleks, milleks silm ei ole suuteline, vaid vastupidi: tõsta vaikselt-vaikselt pildiotsija silma juurde ja seada sügavusteravus võimalikult täpseks enda juhusliku pilgu omaga, teha aparaadist võimalikult vähe muutev salvestaja."2

Siinkohal võtangi ma endale vabaduse tõlgendada näituse pealkirja "Kohalolu" üheselt mitte vaataja, vaid ruumi kohalolekuna, millest võikski lähtuda näituse eri osade ühtesulata- tud vaatamisviis. Sest tegelikult pole vaatajal siin midagi teha, ta peab ise enda jaoks teatavas mõttes kaduma, sisenema n-ö valel hetkel, et ruumi näha. Et ennast ja ruumi "ära petta", tajuda sedasama ruumi iseenda juuresolekuta. Sellisena nagu see on siis, kui mitte keegi seda ei vaata, selle sees ei sagi, ei suuna sellele oma tõlgenduslikke intentsioone ega oota koge- must. Siis, kui ruum teeb hetkeks näo, et vaatajat ei olegi. Kui ta pole inimesest nakatunud. Ruum iseenda üksiolus.

Hiroshi Sugimotol on kuulsad fotod pildipinda horison- taalselt poolitavatest silmapiirini ulatuvatest veteväljadest, mis vähemalt fantaasias võivad olla täiesti tõetruud kujutised inimeste-eelsest ajast, ürgmerest miljonite aastate eest. Ainus veel praegugi tabatav vaade, mis laseb end paista samasugusena nagu siis, tunnistus ilma tunnistajata maastiku ajast, eelajalooline ilma vaatajata meri. Tänapäeval oskavad sarnast suuremeelset ükskõiksust, teadmatust oma vaatajast, õigel hetkel ja kohas üles näidata suured linnad või väga üksilda- sed kohad.

Teatud mõttes pole minulgi siin enam midagi teha. Varjukirjanik ja ruumipoeet, kes võis sama hästi olla ka selle näituse saateteksti autor, on juba varem kuhugile kadunud – lahkunud ühel fotol jäädvustatud interjööri kaudu, mille sei- nal ripub Istanbuli kaart. Väljun Kunstihoone galerii tagaukse kaudu, kõik Vabaduse väljakul on omal kohal, sajab märga lund, mis muudab selle ühe 2012. aasta viimastest päevadest kuidagi endassevaatavaks. Kõik on nii lihtne, et kao- tab tähendust.

Taavi Talve on vabakutseline kunstnik, duo Johnson ja Johnson liige. Töötab külalisdotsendina Eesti Kunstiakadeemia Installatsiooni ja skulptuuri õppetoolis.

1Vt nt: Kadri Karro, Öelda võimalikult vähesega midagi [intervjuu Krista Mölderi ja Neeme Külmaga]. – Eesti Ekspress 15. XII 2012.

2Anneli Porri, Up Close and Personal. Ohutult lähedale. – Sirp 12. IX 2008.