KRIITIKA - Maria Arusoo. Must auk valges kuubis: Neeme Külma totaalmaailm(ad) ja sügavuste taga peituvad uued dimensioonid. KUNST.EE 2012, 2, 60-62

Maria Arusoo näitusest "Pinnavirvendus" Hobusepea galeriis.

Kirjutan seda artiklit, olles teost näinud kahes eri konteks- tis: rahvarikkal näituseavamisel ja tühjemas galeriiprivaatsuses. Kaks äärmuslikku kogemust, kuid mõlemad totaalsed ja transformatiivsed. Nädal enne näitust nägin Neeme Külma mõtliku näoga ringi uitlemas: oli näha, kuidas kunstniku peas valmib näitus. Või õigemini, et üks osa oli sellest juba ammu valmis, kuid nagu teada, on ruum see, mis aktiveerib teose, kuigi antud näituse puhul saab õigusega öelda ka vastupidi. Nagu näituse pressiteatest ja galeriiaknalt näha võis, sai näitus nimeks "Pinnavirvendus" ja tõsi on, et selles pealkirjas ei ole midagi liiast. Nii nagu ei ole seda ka galeriiruumides eksponeeritud teostes. Puhtad, selged ja läbitöötatud, kuid samas palju vabadust ning tõlgendusruumi jätvad lahendused on selle näituse läbivaks jooneks.

Neeme Külm oli "Pinnavirvendusse" koondanud kontseptualismi ja minimalismi traditsiooni, suutes luua totaal- ruumi, kus teos ei ole enam eraldiseisev objekt, vaid dialoogis nii valge kuubi kui ka seda külastava vaatajaga. Sellist teost saab kirjeldada klassikalise minimalismi diskursuse abil, kus vaataja ei liigu n-ö teose sisse, et leida sealt kunstniku ettekir- jutatud tähendusi, vaid liigub n-ö teose sees ning on vastakuti omaenda kui vastuvõtja isikliku kogemusega. Külm oli loo- nud raamistiku ja keskkonna ning vaataja lõi tähenduse(d). Kunstnik oli tekitanud võimaluse kogemuslikuks rännakuks ruutmeetrite poolest väikses ruumis ja "Pinnavirvendus" avas siin hoopis uued dimensioonid.

Arvatavasti on enamik selle teksti lugejaid korduvalt külastanud Hobusepea galeriid. Nii ka mina. Olen ses galeriis käinud kümneid kui mitte sadu kordi ja ka nende ruumide ja sealsete pigem keeruliste eksponeerimisvõimaluste peale mõelnud. Alati on galeriipind olnud minu jaoks aga pigem passiivne taust, midagi märkamatut ja eraldiseisvat ning fookuses on olnud eksponeeritavad teosed. "Pinnavirvenduse" puhul ei ole tegu aga lihtsalt järjekordse näitusega – valmisteoste eksponeerimisega –, vaid ootamatult oli tekitatud just- kui uus ruum, ruum ruumis. Ma ei taha siinkohal Külma tööd galerii ruumikasutusele taandada, vaid pigem välja tuua kunstniku meisterlikku oskust transformeerida tavaline valge kuup "müstiliseks" omamaailmaks, ja seda ilma vaatajale pealesurutud narratiivide või koormava kontekstuaalsu- seta – näituse kontekstis, kus Hobusepea galerii alumine korrus oli justkui täidetud mustava endasse haarava vedelikuga, mis tõmbab galerii külastaja seda lõputult silmitsema, tuleb paratamatult seenew age’ilik adjektiiv huulile.

Kogu galeriikeskkond oli aktiveeritud puhtalt läbi tugevate kujundite. Peamisteks "hoobadeks" näitusel oli valitud heli ja valgus ning "vahendajaks" nende vahel oli kummaline sügavmust vedelik – must auk valges kuubis –, mille alt kostsid veepinda vibreerima panevad helid. Näituse teenistusse rakendatud valgus ja heli olid omavahel sünkrooni pandud, mille tulemuseks oli konstantselt värvimängudes transformeeruv galeriikeskkond. Ruum väreles sõna otseses mõttes konstantselt ja iga hetk erines eelnevast ja järgnevast. Tekkis kõikehaarav transitaoline olek, mil pilk on justkui naelutatud valgusmängule ja mulksuvale veesügavikule põrandas. Allkorrusele viiva trepi kohale ehitatud musta vedelikuga bassein tekitas lõputuse-illusiooni – soovi minna alla sellest trepist, mille olemasolu sa tead, kuid mis hetkel näis olevat täielikult vee all; näha, kui sügavale see trepp viib ja kas seal on üldse põhja. Musta augu sügavusest kostnud rütmiline resonants, mis pani veepinna värelema, tekitas isegi tunde, justkui elutseks seal keegi. (Avamisel kuulsin inimesi oma- vahel arutlemas, kas kunstnik on ennast vee alla peitnud ja tuleb "sealt alt" varsti külastajate sekka?) Näitust kokkuvõtvaks (või siis sissejuhatavaks – raske öelda selles totaalkogemuses) teoseks oli kunstniku autoriraamat: 400-leheküljeline ofsettrükis, üleni must raamatuköide, mille kohal vilkuv valgus pani ka selle teose "värelema". Külma sõnul "ilma ühegi üleliigse sõnata" ehk täielikult trükimustaga täidetud raamat mõtestas ümber tavapärase binaarse objekti-subjekti suhte, mis eksisteerib vaataja ja teose vahel, eriti kui selleks on niisugune klassikaline formaat nagu raamat.

Enne Londoni lennule minemist galeriist läbi joostes ning "Pinnavirvendust" teist korda üksinda nautides joonistusid välja juba peenemad detailid ning ehk rohkem ka see, mida kunstnik oli soovinud saavutada. Kontrastina avamissaginale oli nüüd õhkkond pea et poeetiline. Põhjatu must auk vedeli- kuga, kus vibreerisid sees kolm kõlarit, olid üksinduses eriti tugevas kooskõlas läbi värvikiledega kaetud aknaklaaside paistnud päevavalgusega. Värvid peegeldusid mustalt veepinnalt ja galerii valgetelt seintelt, moodustades uue tasandi, uue ja iseseisva "pinnavirvenduse", mis avamisõhtul kustus minu jaoks rahvamassidesse.

Loomulikult toimis teos üksi galeriis olles tundlikumal tasandil ja joonistas end selgemalt välja, kuid ka avamisel haaras "Pinnavirvendus" endasse kogu ruumi ja kaotas gale- rii enda ümbert, muutudes totaalseks ergastatud ruumikoge- museks, aktiivseks ruumi loomise protsessiks. Näitus transformeeris harjumuspärast ruumi ja kunsti kogemust ning kaasas iga galeriisse siseneja. Tegemist oli justkui orgaanilise keskkonnaga, mis muutus ajas ja ruumis, teisenedes koos väljast paistva päevavalgusega ja galeriid külastavate inimestega.

Võib-olla tõlgendan ma Külma näitust liialt kitsalt ja oma vaatenurgast lähtuvalt, kuid ma ei pretendeerigi millelegi muule kui vaid oma kogemuse edastamisele, sest ma arvan, et just see oli "Pinnavirvenduse" puhul üks olulisemaid fak- toreid: kogemuslikkuse individuaalsus ja tõlgendusvabadus. Neeme Külma julge eksperiment ja kompromissitu totaalsus saavutas palju ja ma loodan, et see näitus sai aluseks suurema- telegi muutustele Eesti kunstipildis – julgematele kohaspet- siifilisematele lähenemistele kohalikes valgetes kuupides.