KRIITIKA - Ingrid Ruudi. Jalutuskäik galeriides: Libisev ruum. – Sirp 20.12.2012
/.../
Krista Möldri ja Neeme Külma näitus „Kohalolu” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 28. XII.
Ühes intervjuus on Krista Mölder ja Neeme Külm väitnud, et kõige pikemaid arutlusi ja vaidlusi põhjustas näituse pealkiri: „Kohalolu”. See on hea pealkiri. Selline tugev – kinnitav, julgustav. Tekitab tunde, et sinna tõepoolest peab kohale minema, seal on ehk mingi tihke tuum. Ja ometi on see teatud mõttes petukaup: just kohalolu on seal kõige ilmsemalt puudu, kõige ilmsemalt võimatu. Ja ruum, kaugel sellest, et olla tihke, libiseb pidevalt eest.
Esmapilgul võib ju tõesti tunduda, et näitus moodustab selgelt kulmineeruva ruumilise jada: ettevalmistus, üleminekuruum, kohalejõudmine. Kunstihoone galerii harjunud ruumiloogika on pea peale pööratud: väljakule avanevat esinduslikku saali paistab olevat koheldud kui ülejääki või tagaruumi, ventilaatoritega tuulekoridori ülesandeks on häälestada meeleolu ning viimasesse ruumi „kohalejõudnu” ette on asetatud hoolikalt valitud fotod. See oleks nagu püüd anda näitusele kui kogemusele tagasi rituaalne mõõde, pühendatus. Asjal on aga üks konks: katarsis on komplektist välja jäetud. Eeldan, et oled jõudnud lavale, aga pole ei fanfaare ega tulevärki. Ja edasi-edasi-edasiliikumise asemel hakkab ruumitaju hargnema. Alles nüüd saan õieti teadlikuks, kust just äsja läbi tulin – võib olla oleks mõttekas minna tagasi ja üle vaadata –, ent avaneb ka võimalus astuda edasi ja kõrvale, pildiruumidesse. Kui olla osav, on ehk võimalik astuda ühekorraga nii edasi, tagasi kui ka kõrvale. Ühtlasi saab kohe selgeks, et nii nagu ruumijärgnevus oli näiline, ei ole ka kunstnike omavahelises suhtes hierarhiat. Fotod ja ruumimanipulatsioon on väga täpse pingega tasakaalu timmitud.
Varjud, katted, sirmid, kardinad, ekraanid. Peaaegu igalt fotolt leiab mingit sorti varjamise vahendi. Kogu näitus on ju üles ehitatud kui puhas ahvatlemise masin. Kuhu õieti ahvatletakse või mida on siin ihaldada? Pealtnäha juhuslikke kadreeringuid ühendab poollubadus, et „päris asi” võiks olla seal taga, tarvitseb vaid kate eemaldada, kuid mõistagi libiseks selle asemele vaid uus vari. Seegi, mis galeriisse tulijat ruumi sisemusse tõmbab, on „päriskogemuse” lubadus, poolläbipaistvale ekraanile langev hüpnotiseeriv ventilaatorite vari. Kohalejõudmist aga ei ole, kohalolemisest, püsimisest, rääkimata. Viimatistest näitustest veenvaimalt on siin lavastatud deleuze’lik pidev millekski-saamise-seisund. Lakkamatult eest libisevad ruumid, kus taju pendeldab galerii- ja pildiruumi vahel, hakkavad iseend paljundama, lükkavad kogu terviku liikvele – kas või peapöörituseni. Kuni hakkab tunduma, et fookuses ei olegi mitte koht või ruum, vaid hoopis aeg. Ventilaatorite vaheldumisi kiirenevas ja absurdini aeglustuvas rütmis on aeg keeranud ennast luupides rõngasse.
Üldise voolamises-oleku varjus on siiski tehtud ka paar otsustavat liigutust. Tagaruumi ühe seina liigutamine mõne meetri võrra on tekitanud ruumivormis hämmastavalt intensiivse muutuse, mille häirivus seisneb paradoksaalselt just selle peaaegu märkamatuses. See ruum on nüüd „õigeks tehtud”, väikese liigutusega korrastatud, nii nagu neurootik paneb laual möödaminnes piinlikult paralleelseks noa ja kahvli või reastab taldrikul herned. Selle žesti kaudu märkab võõrituskvaliteeti kogu tervikus. Nii võib ruumiolukorra valesti-olekuna tõlgendada nii (Neeme Külma sõnul küll just horror vacui ületamise nimel lisatud) „mitteheli” kui tiivikute omatahtsi muutuvat tempot. Kui üks osa populaarsest tajufenomenoloogiale orienteeritud kunstist taotleb suurejooneliselt orkestreeritud ülevust, kus redutseerimine teenib selgepiirilise efekti eesmärki, siis siin on minimalismi vahenditega viidud tähelepanu banaalsuse potentsiaalile. Omamoodi on see ka näitus neurootilisele põlvkonnale, kes registreerib võõritavaid nüansse kõige argisemas.
Ingrid Ruudi
/.../