INTERVJUU - Ingrid Ruudi. Kunst on päris. – Sirp 24.04.2012

Neeme Külmaga vestleb Ingrid Ruudi.

Tahan sinuga rääkida näitusest, millest kõnelemise oled sisuliselt praktiliselt keelanud: kui pressitekstis nimetatakse su üleni musta raamatut „raamatuks, kus pole ühtegi üleliigset sõna”, siis on järelikult kõik muud sõnad liigsed. Oled püstitanud ülbe barjääri, aga ma tahan ikkagi proovida astuda sellest sissepoole.

See on teadlik. Mulle meeldiks, kui minust räägitaks nii, nagu ma ise tahan.

Kui vaadata ilmunud artikleid, siis enamik kirjutajaid on võtnud su mängu vastu, käitunud vastavalt sinu seatud reeglitele. Mööndakse, et su tööd ongi tabamatud või et neist ei saagi rääkida või et pole vajagi.

Mu tööd on ebamugavad. Enamasti ei oska ma neist ise rääkida. Mida rääkida töödest, mis välistavad teksti, mis on üles ehitatud taju, füüsilise ruumi, emotsiooni lavastuseks. Püüan teha töid, mis oleksid nagu filmikaader, otsin huvitavat vaatenurka. Küsimus, mida miski tähendab, on sellise kunsti puhul justkui ebaaus. Võin küll kirjeldada, mis emotsioone ma tahan esile kutsuda, kuidas inimesed peaksid vaimustuma. Oluline on, et inimestele jääks ise avastamise tunne, et nad ei märkaks, et mina olen selle neile lavastanud – see on nagu mäng.

Õigem küsimus neile töödele mõeldes olekski „kuidas toimib?”. mitte „mida tähendab?”.

Mulle meeldib kirjeldada näitust materjali positsioonilt, sisust rääkimine on ebamugav, see on liiga isiklik. Enamiku asju panen kokku vaistuga, tahan näha, kuidas asi toimib. Eelkõige on see provokatsioon enda suhtes. Ja ma olen piisavalt ülbe, et võtta ette kohe suuremalt, ja teha seda mitu korda. Iga näitus toetub eelmisele, kasvab sellest välja. Ses mõttes tegelen siin sama teemaga nagu eelmisel näitusel Draakonis („Homme on täna”), aga seekord hakkas paremini tööle. Ma ei ole muutunud, võib-olla ainult teostuse mõttes professionaalsemaks.

Mulle tundub, et su ruumilavastused on lõksuga: lood soovitud olukorra ja lisad sellele veel midagi, mis on justkui üleliia. Su töödes on mingi liiasus, vindi ülekeeramine, nii et ma satun segadusse. Sellised kohad olid näiteks Draakonis küünlad, Hobusepeas must raamat, „Purskkaevu” näituse peegelpinnad. Need on momendid, kus sa nagu üritad väga selgelt ette kirjutada, mida peab tundma või mõtlema – aga siis tulebki kahtlus, et see on lõks. Ja sel hetkel sa justkui tõmbad pinna jalge alt.

Ma ei taha, et vaataja ennast halvasti tunneb, aga tahan provotseerida kimbatust. Kimbatus on asi, mille tunnen kohe ära, nii endas kui teistes. Ja selle kimbatuse nimel ei pelga ma vahendeid. Sa ütled, et küünlad olid liig, aga mul oli neid vaja, et asi oleks totaalne. Küünlad on üks mu lemmikkujundeid – ma teadsin, et inimesed langevad sellesse lõksu. Kaks küünalt on jutustav, aga kaks tuhat on absurdne. Oluline oli vaatenurk, et inimesed vaataksid neid nii, nagu ma olen tahtnud, sest muudmoodi vaadates on see asi mõttetu.

Sa tahad ehk siis vaatajat segadusse ajada? Inimesed on harjunud minema näitusele, et mõistatada, mida on kunstnik öelda tahtnud, ent selle võimaluse sa blokid ja põrgatad hoopis vaatamisviisi inimesele tagasi?

Ma pean Draakoni näitust üheks oma huvitavamaks, sest pole kunagi tundnud sellist nõutust: mitte keegi ei saa aru! Ainult paar inimest ütles, et nad mõistavad, mida ma öelda tahan.

Su töödes on mingi kummituslikkus, ei saa enam neist lahti, need ei jäta rahule. Ei ole palju töid, mis oleksid mulle jäänud niimoodi kuklasse kummitama nagu su nõelravinõeltega seinale kirjutatud nimi. Hobusepea vett täis kelder võib ehk sedasama teha … See on vist ka kontsentratsiooni küsimus? Su tööd on „kanged”.

Toomik ütles, et ma olen liiga emotsionaalne. Ma veidi vaidlesin, aga tegelikult ma olengi. Mulle meeldib näitus nagu rokk-kontsert: lähed kohale, on emotsioon, intensiivsus, järgmine päev on lava kokku korjatud, tühjus.

Kontsentratsioon on ilmselt ka põhjusi, miks sul klapib koostöö Saltoga. Neil on sama asi arhitektuuris: mingi tasandini peab mõte olema hoobilt hoomatav. Meenub Maarja Kase lemmikväljend, et kõige hullem on, kui asi on poolkõva.

Ma olen kindlasti esimese mõtte mees. On olnud töid, kus olen teinud ära esimese mõtte, millest vaimustun. Olen küll proovinud protsessi teadlikult pikendada, olla raamatukogus, analüüsida, välja mõelda. Aga see ei kipu töötama minu puhul, ma ei oska siis näha sealt järgmist sammu. Kui ma vaimustun millestki, jään alateadlikult sellesse mõttesse kinni. Samamoodi on ka kõige ägedamate kogemustega, mida ei saa korrata, järgmine päev uuesti üle vaadata.

Su näitused on nagu regulaarsed rituaalid?

Mul on tunne, et aastas peaks tegema vähemalt ühe näituse, muidu ma ei näe õigustust kunstnikupositsioonile. See on minu valik ja ma võtan seda tõsiselt. Mulle ei meeldi inimesed, kes muudkui räägivad, kui head ideed neil on, aga ei püüagi neid realiseerida. Nad annavad hinnanguid ideedele, aga reaalsuses ei pruugi need ideed üldsegi vett pidada. Hindan järjest rohkem kunstnikke, kes teevadki näitusi: enda avamine on väga raske töö. Ei ole küll vaja pidevalt rabeleda, et kogu aeg pildil olla.

Põhiline ongi, kuidas püsida selles veendumuses, et see, mis ma teen, ongi oluline, ongi päris.  Kohati ma usun seda, järgmisel hetkel imestan, et kas see ongi see. Ei ole midagi paremat kui selle hetke äratundmine, kui usud, et see asi on päris. Kõige abitum tunne on siis, kui seda veendumust parasjagu ei ole. Enesekaitseks tuleb ülbus: võtan kõige tugevama võimaliku positsiooni. Aga ma tahan, et mu tööd kõnetavad inimesi, et kui nad on tulnud näitusele, ei lähe nad sealt ära tühjade pihkudega.

Mitmetes töödes eksponeerid sa ühtmoodi nii ruumi kontrolli all hoidmist kui ka viisi, kuidas  ruumi kontrolli all hoida, kuidas ühes või teises ruumis saab olla, kuhu üldse pääseb ja kuhu mitte, kuidas seal liikuda saab või seda kasutada võib. See kehtib nii „Pinnavirvenduse”, Haapsalu konteineri ja teiste lavade, „Purskkaevu” väikese avaga peegelkerade kui ka näitusekujunduste kohta. Sageli on seda olukorra valitsemine „paljas” – kuskil ei ole saladust. Aga seekord Hobusepeas on.

Olen galeriides töötades aidanud panna üles nii palju näitusi, et mul on visuaalne kogemus, kuidas ruume avada. Näen palju puudusi selles, kuidas kunstnikud oma töid ruumides eksponeerivad, kuidas nad alahindavad ruumi ennast. Hobusepeas olen näinud nii palju häid lahendusi, et tundsin: ma ei oska selle ruumiga enam midagi teha. Ainus viis seda veel kuidagi nihestada, oli see sulgeda.

Eelmisel aastal, kui kogu linnas uputas, tekkis mõte, et tahaks lavastada ruumi, kus kogu kelder on vett täis. Aga kuna ma olen nii emotsionaalne, siis luban sel teemal kasvada, end suunata. Eriti kui asi vajab koostööd, siis annan osalt ohjad käest ära, luban katsetada võimalusi. Ma ei näe kohe kõiki koosmõjusid ette, et mingi lahendus töötab või mingi teine kindlapeale ei tööta. See on pigem eksperiment. Ja mind huvitab, mida inimene seal ruumis tegema hakkab. Seda enam on naljakas, et ma tegelikult eriti ei käi oma näitustel vaatamas, mida see inimene seal siis teeb. Ma ei passi seal nagu jahimees, pigem tahaksin selle kohe pärast avamist maha võtta. Aga ma olen nõus pingutama idee pärast ja eksperimenteerima ka galerii endaga.

See ja eelmine Draakoni näitus on ühe trajektoori lõpetus, arvan, et edasi peaksin tegema midagi muud. Mu soov oli teha tasapinnaline näitus. Teadsin, et seal ei saa olema ühtegi puhast vaadet – ainus „vaade” avaneb uksest sisse astudes raamatule postamendil. Alles siis kui ümber pöörad, märkad, et midagi on veel. Muidugi käivitub see näitus eelkõige nende puhul, kellele see ruum on tuttav.

Sa tahad öelda, et riskid keskmisest rohkem?

Ei ja jah, mulle ei meeldi pettuda. Aga ma riskin pahatihti üleliia palju. Tean, et iga näitus ei pruugi õnnestuda. Ja mingis mõttes ei saa mind kritiseerida, sest ma ei saa sellest aru.

Pigem sa blokeerid selle kriitika võimaluse, sest sinu süsteemis on näitus õnnestunud seetõttu, et ta on teostunud.

Ma pole kunagi saanud näitusele nii palju positiivset vastukaja nagu seekord. Praegu tundub, et kriitikaga oleks kergem. Ma teen näitusi eelkõige endale tõestuseks, et see, mida teen, ongi päris asi, sama päris kui mingi muu töö. Aga kiitus ei saa olla käivitavaks jõuks.

Kui minna pinnale, kus sulle ei meeldi, siis sellesse näitusesse on ikkagi võimalik sisse lugeda nii palju tähendusi. Siin on jälle sees mingi liiasus, sümboolsete tõlgenduste üleküllus. Kelder on nagunii alateadvus, Jungi mõistestikus on ka vesi alateadvus. Veepeegeldus on iseendaks saamine. Sul on peegeldus võimatuks muudetud – seega iseendale otsavaatamine võimatu? Kui ma peaksin aga ütlema üheainsa sõna, siis see oleks „ahvatlus” – tule, tule ...

Vesi on kindel kujund. Läbipaistmatu on ta puhttehnilistel põhjustel – et ei näeks, kuidas asi on tehtud. Vee ääres istumine on turvaline, see ei kohusta millekski. See on see tunne, mida ma tahtsin saavutada – et see näitus ei kohusta millekski. Vaikne metafüüsiline vesi oleks aga olnud liiga igav.

Põhiline on ikka see näriv rahutus, et mis pagan seal all toimub. Kas sa tead Tom Waitsi lugu „What’s he building in there?”. See on ühest mehest, kellele ei anna rahu, et ta naaber ei käi kunagi väljas, aga kopsib lakkamatult, monotoonselt midagi. Ja sellest lihtsast tähelepanekust kasvab tasakesi terve pahaendeline paranoia. Virvendus tekitab lõputu küsimuse: mis asi seal all toimub?

Kui sa küsid, mis seal all toimub, siis põhiline eesmärk oli tekitada ruumiline olukord, mis oleks juhitav heliga. Madalad helilained tekitavad vees resonantsi ja ma tahtsin katsetada, kuidas see toimib. Mõnede mööndustega selgus, et seda on võimalik kontrollida. Taavet Janseni ja Hendrik Kaljujärvega leidsime 6–7 sagedust, mis tundusid huvitavad. Neid komponeerides tekibki 4–5minutise tsükliga rütm. Madalaid helisid inimkõrv ei kuule, seepärast on ülemised otsad eraldi lisatud.

Sel juhul saab seda tööd võtta hoopis teistpidi: see teos on pelgalt vahend, mis teeb heli ruumiliseks?

Mõte, et on võimalik kirjutada muusika, mis muutub füüsilises mõttes ruumiliseks, on niivõrd võimas.

Heli ja ruum on palju kehalähedasemad asjad kui visuaalsus.

Heli funktsioon näitusel on, et inimesel oleks minu keskkonda kergem siseneda, et tal oleks millestki kinni haarata. Heli on selleks, et inimene ei tunneks ennast ruumis üksi. Mu eesmärk ei ole inimestega manipuleerida või panna neid ennast halvasti tundma. Ma ei pane kunagi ust lukku nagu performance’i-kunstnikud, ma ei mängi selles mõttes suletud või kontrolli all ruumiga. Masohhism mind ei huvita.

Mul on sinu „Betooni valatud lehmaga” seostunud Bruce Naumani „Concrete Tape Recorder Piece” – betooni valatud pleier, kuhu on salvestatud karje. Praegu mõtlen, et see on ka nagu „Pinnavirvenduse” vastand – heli, mis materjali liikuma panemise asemel lämbub üleni betooni tihkusesse.

Kadestamisväärne töö: ei ole midagi mõnusamat kui avastada mõtteid, mida keegi teine on ka mõelnud. Ilmselt mulle ka teiste näitustel meeldivad kõige rohkem ideed, mille peale oleks tahtnud ise tulla.

Aga lehm on üks kahest tööst, mida ma uuesti ei teeks. Ma ei olnud valmis selleks, et seda teha on nii ränk. Mõte kasutada looma keha materjalina tuli Portos, kus on tavapärane, et lihakehad ripuvad vaateakendel. Valisin lehma, et formaat oleks piisavalt suur. Selle töö tegemine eeldas ülikainet suhtumist, aga ma ei arvanud, et selle töö tegemine tähendab nii suurt vägivalda iseenese suhtes.

Lehm on lisatähendustega tegelane: igapäevane toit, aga ka püha lehm – miski, mida ei või puutuda, tabu.

See oli hea näide, kuidas tekitada objektile tähendus, mis ei oleks tekstipõhine. Ma ei saa selle teose tegemist tagasi võtta, ma pean sellega nüüd elama. Teie asi on uskuda või mitte, sest ma olen ju teatraalne ka.

Viimasel ajal olen hakanud uuesti teatris käima, huvitav on see mänguline olukord. Kadestamisväärne, kuidas teater kui süsteem võimaldab nii mastaapselt eksponeerida mingeid ideid ja kui enesestmõistetavaks nad seda peavad.

Kas teatraalsus ühest mastaabist edasi ei hakka iseennast sööma? Näiteks nagu Eliassoni puhul, kes on sulle meeldinud.

Eliasson ongi juba jäänud oma ruumi kinni. Samas, kui formaat on nii suur, ongi endale võetud ülesanded juba ebainimlikud. Ja ega tal polegi muud varianti kui võtta superstaari käitumine omaks.

Kõik näevad sinus eksistentsialisti. Kas Eesti kui eksistentsialismiprojekt on sinu jaoks mõttekas viis oma tegevusest siin mõelda? 

Mul ei ole ängi, seda näevad teised. Mind paneb pigem imestama, et tõlgendused on nii üksühesed. Kunstis on tihti äng ja vägivald, ainult vormid erinevad. Mina ei taha galeriis tõsielu-show’d vaadata. Ma ei koorma vaatajat oma isikliku eluga. Kunst on hoopis täpsem ja pärisem kui päevakajalisus. Ma ei arva ka, et ainult sotsiaalne kunst on päris. See on nii labane eeldus.

Poliitiline on juba see, et sa võtad endale vaba mõtlemise ruumi millegi utilitaarse tegemise asemel.

Kunstis on tegelikult kõik lubatud, kõik on sama päris nagu päriselu.