KRIITIKA - Ragne Nukk. Paul Kuimeti anonüümsed kodud. Vaakum linnakeskkonnas – Äripäev 06.01.2012

Paul Kuimet pälvis äsja Wiiralti preemia ja tähistab oma edu isikunäitusega “Viewfinders” kunstihoone galeriis.

Kuimet on äsja Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaosakonna lõpetanud noor kunstnik, kelle jaoks on see juba teine isikunäitus Eestis. Linnakeskkond ja selle kujunemine on noore fotograafi loomingus esikohal.

Näitusel on üleval kolm esmapilgul üsna erinevat, kuid kontseptuaalselt üksteist täiendavat tööd: videoinstallatsioon majadest, mille taustale loetakse Raymond Carveri novelli, foto kohast nimega Kohatu ja valguskastide installatsioon “Kairo tänav”.

Helsingi Kairo. “Kairo tänav” koosneb reast valguskastides piltidest, mis kujutavad öiseid vaateid eramutele. Tegemist on Helsingi Kaironkatu tänavaga, mis asub hästi tuntud disaini- ja kunstipiirkonnas, kus leidub teisigi eksootiliste linnanimedega tänavaid.

Kuimet on maju pildistanud üle tee asuvast võsast, asetades vaataja niimoodi vargsi piiluja positsiooni – salaja on võimalus vaadata teiste inimeste privaatsfääri, kuid samas avastada kiirelt, kui vähe sellest tegelikult avaneb. Autotee poole ei jää just palju suuri aknaid. Neist, mis jäävad, tulvab puhas valgus, mis pimestab kõik muu.

Anonüümsed eramajad. Kõik majad on üsna ühesugused ja nende taga kõrguvad korterelamud. Tekib tunne, et eramajad on sama anonüümsed ja näotud massiproduktid nagu korrusmajad. Kunagi oli see piirkond Helsingis ilmselt uuselamurajooni moodi, mis on nüüd saanud küpseks magalaks nagu iga teinegi.

Inimesi Kuimeti piltidel ei näe. Selle asemel mängivad fotodel valgus ja varjud, mis tekitavad kummastavaid tundeid. Ühelt poolt on need majad kellegi kodud, teisalt jätavad need mulje võõristumisest, tühjusest, vaikusest, kus ükski puuoks ega lehelible ei liigu.

Konkskäed ja võõrandumine. Videoinstallatsiooni taustal kuuleb 20. sajandi lõpu Ameerika kirjaniku Raymond Carveri lühinovelli “Viewfinders”. Loo jutustab üks mees, kelle juurde tuli konkskätega vanahärra tema majast pilti müüma. Jutustaja kutsub mehe sisse kohvile, et näha, kuidas too konkskätega tassi haarab.

Selle töö kaudu avaneb veel üks aspekt, mis läbib kogu näitust: ebasotsiaalsus, isoleeritus, üksindus ja võõrandumine nii inimsuhetest kui ka ümbritsevast keskkonnast. Kuimet rõhutab vaakumit urbanistlike linnakeskkondade ja inimtegevuse vahel.