KRIITIKA - Maarin Mürk. Paul Kuimeti kohatud kohad. Eesti Päevaleht, 03.01.2012

Kunstihoones avatud näitus „Viewfinders” põhjendab eduliselt, miks pälvis Paul Kuimet hiljuti Wiiralti preemia.

„Viewfinders” jätkab Paul Kuimeti uurimust teatud tüüpi igapäevaste praktikate väljendumisest elukeskkondade kaudu. See Teine, kelle jälgi Kuimet ajab, püüdleb oma territooriumi loomise poole, soovides kuuluda ja omada üsna väikekodanlikul moel. „In Vicinity” seeria, mis on sellel näitusel kohal värske kunstnikuraamatuna, tegeleb Kuimeti fotode ja Mari Laanemetsa kontekstualiseeriva teksti kaudu valglinnastumisega, mis on kunsti võtmes Eestis alles üsna läbiuurimata nähtus. Kuimeti jäädvustuses ei olegi tihti nagu midagi erilist vaadata, kuid viisis, kuidas seda esitatakse, tuleb esile võõrandumine erinevate elamisviiside vahel. Seeriates on tajutav teatav hinnangulisus, Kuimet vaatab majasid ja kodusid kui kellegi Teise omasid; kellegi, kelle otsuseid ta ei mõista ja kelle praktikaid ta ei jaga. Turvalisus ja „oma” tunne, mille poole püüdlesid noored pered, soetades majakarpe keset põlde ja heinamaid, jäädvustub abituks katseks vallutada loodus linnakeskkonna ekspansiooni kaudu. Samas tuleb esile tuua, et isegi ilma suure katkestuseta, mida kujutas endast majanduslangus, näevadki uusasumid veel aastaid välja oma keskkonnast võõrandunud, kohatud kohad. Elukeskkonnaks muutumine võtab aega ja seniks pakub see võimaluse käia uudistamas kummalisi looduse ja inimasustuse kombinatsioone, milles jääb domineerima looduse ülevus – kodus on taevas ja heinamaa…

Nihestatud reaalsus

Kui „In Vicinity” tegeles Eestit üsna hiljuti tabanud nähtuse kaardistamisega, siis seeria Kairo tänavast Helsingis portreteeriks esmapilgul nagu juba edukamat ja kaugelearenenumat koduloomet. Kohmakate betoonkarpide asemel keset põlde on rida punaste puitlaudiste ja valgete aknaraamidega eramaju, mida eristavad üksteisest vaid väikesed arhitektuursed detailid. Kõlab hubaselt? Kuid hubasus pole täna plaanis, jätkakem võõrandumise lainel! Kuimet püüab „rootsi majad” kaadrisse öösel, läbi puude ja võsa, rõhutades nii tänava standardiseeritud elukeskkonna kummastavat ühtsust. Fotograaf on piiluja ja see, mida ta tabada soovib, on jälle selle Teise elustiil. Kodu on siin midagi suletut, isiklik sfäär ei laiene väljapoole maju. Me ei näe mingeid märke elutegevusest, kõik on puhas, korras ja veatu. Vaikne, tühi, turvaline põhjamaine heaoluühiskond ei ole aga see pilt, mis kerkib silme ette, kui keegi ütleb: „Kairo”. Ma elan Helsingis, Kairo tänaval. Millest, huvitav, on lähtunud kohaliku omavalitsuse nimekomisjon? Milliste nimedega on tänavad Kairo ümber? Tänavanime valik on loonud kummalises kokkupõrkes elava maailma. Konflikt meie ettekujutustes määrab koha olemuse – palju vähem huvitav tunduks näiteks samasugusena väljanägev Lehe tänav.

Samasugune protsess, kus nimi ja ettekujutus meie peas tekitab koha tugevamini kui füüsiline koht ise, toimub koha nimega Kohatu puhul, mis on galeriis esindatud ühe fotoga. Sooviga rõhutada selliste argielu juhtumiste kummalisust (jälle need nimekomisjonid!), on Kuimet jätnud aga vaatajale 3D-prillid andmata. Naljakal kombel kasutas sama võtet ka üks hiljutine Kroonika number, kus fotoseeriad meie kohalikest kuulsustest (kes kuuluvad ju ka Kuimeti uuritavate Teiste hulka) ilmusid samuti nihestatud reaalsusena. Ja prille polnud jälle kaasa antud.

Kuimet on jäädvustajana minimalistlikult šikk, pöörates palju tähelepanu täpselt väljarihitud kompositsioonile ja tehnilise täiuslikkuse saavutamisele. Foto(seeriate) staatilisust täiendab hüplik lühifilm, mida hoiab koos jutustus fotograafi ja majaomaniku kohtumisest, mille kaudu tuleb sisse pildistaja enda tegelaskuju. Kuimet ei lase aga võimalikul isiklikul tasandil emotsionaalselt kaugele areneda – film hakib, lugu on kummaliselt fragmentaarne ja siis lõppeb üldse ära. Kuimet on oma keskkonna loomisel sama puhas nagu majaomanikud Kairo tänaval, tegutsedes lihtsalt teistes esteetilistes kategooriates (ja seega ka teistes elamisviisides). 

Ka see näitus põhjendab eduliselt, miks pälvis Kuimet Wiiralti preemia: 1) tegeleb ühiskonnas aktuaalsete protsesside kaardistamisega, 2) välja kujunenud käekiri, mida ta teostab veatult, 3) näitused-uurimused kasvavad loogiliselt üksteisest välja ja arenevad. Järgmiste episoodideni. 

„Viewfinders”
Tallinna kunstihoones 8. jaanuarini