KRIITIKA - Liina Siib, “In Vicinity” ehk mida me ostsimegi. – KUNST.EE 2010, nr 1–2

“Mida me kunstnikult loodame, on tema abi mingisuguse koha tähenduslikkuse avastamisel.”
Robert Adams

Paul Kuimeti esimesel isiknäitusel Hobusepea galeriis on eksponeeritud esteetilised üldplaanis võetud fotod peamiselt eramajadest linna lähedal maal. Väljapaneku koodana toimib kahe kanaliga video, mis näitab mänguonni metsas ja pügatud muruga aeda, kus on batuut. Inimeste juuresolekust uusasumis annavad piltidel märku vähesed tuled aknas, üksik figuur maja teisel korrusel, autod õues, pilkupüüdev silt “MÜÜA” maja teise korruse aknal jms. Galerii pressiteatest selgub autori isiklik suhe kujutatuga: tegemist on tema lapsepõlvepaikadega Tallinna piiril, mille koloniseeriv arendusarhitektuur on nii sisuliselt kui ka vormiliselt totaalselt ümber kirjutanud. Subjektiivselt ja irooniliselt valusa valguse, taeva ja pilvede kaudu hoomame millegi ajutisust, kaotsiminekut. Kaudselt toetub Paul Kuimeti pildistamismeetod 1970. aastate uustopograafilisele objektiivset kirjeldust taotlevale lähenemisviisile Ameerika maastikufotos[i], mida esindavad fotograafid Robert Adams, Lewis Baltz, Stephen Shore, Frank Gohlke, Henry Wessel jt, käsitlevad ja kontseptualiseerivad oma fotodel inimese poolt muudetud “metsiku” lääne maastikku.

1970. aastate Eesti kolhoosiehitus rajas linlike tüüpprojektidega korterelamuid endiste taluasemete peale, et maainimesed võiksid maatööd tehes tunda end võrdväärsena seltsimeestega linnas. Kuigi maal enam palju tööd ei leidu, kulus maalinna kamuflaaž marjaks ära 21. sajandi arendusmulli buumis, kui näiteks ühe Kuimeti “objekti”, Rae vallas asuva Peetri küla põldudele ehitati üle 500 elumaja, sealhulgas kortermaju. Elanike arvuks pakutakse selles Eesti suurimas külas 4000, samal ajal elab Eesti väikseimas linnas Mõisakülas alla 1000 inimese. Statistika väitel on linnalähedaste uusasumite elanikud valdavalt keskklassi kuuluvad eestlased, kes käivad tööl kas kesklinnas või linna teises servas. Lisaks arvukatele edukatele uusasunikele tähistavad katkenud kinnisvarabuumi praegu üle maa põldudele mälestuseks jäänud erinevas ehitusstaadiumis majad ja kasutatud majade müügiplatsid.

Paul Kuimet on esimesi kunstnikke siinmail, kes valglinnastumise teema vastu huvi tunneb ja teisenenud looduse-kultuuri suhtele eksterjööris sotsiaalse tundlikkusega (visuaalset) tähendust toodab. Maaklerite tehtud ülesvõtted à la “hubane kodu Tallinna piiril” kinnisvaraportaalide tarbeks on paremal juhul kontekstist ja naabruskonnast väljarebitud üksikjuhtumid. Nõukogude ajal represseeritud iha omada individuaalelamut müüb endiselt. Isegi siis, kui eramu asub linna taga põllul teiste samasuguste individuaalelamute tihedas pilves ja naabri valvsa pilgu all. Linnatagust elukohta tarbitakse linnainimese mugavusest lähtuvalt: elatakse küll maal, aga linnainimese mentaliteediga. Tundub absurdne sõita iga päev maalt kesklinna tööle ja töölt koju maale. Et selline elustiil käib (lääne) keskklassi juurde, siis tuleb seda iga hinna eest järgi teha. Olgugi et maja põllumaal muutub isolaatoriks ja looduslähedus teisendub loodusvõõruseks. Vaadates fotosid näitusel, tekib küsimus, millist iha seal lavastatakse? Kunstniku vaatepunktist oleks see iha oma metsaonni järele, uusasunik näeb võimalust asetada lastele hüppamiseks batuut oma tarastatud maalapikesele. Mutimullahunnikuid ei ole näha. Küll aga suuri inimtekkelisi mulla-kivikuhjasid ning halvasti peidetud plastist kommunikatsioonitorusid maa lähedal mulla sees. Samuti pole näha peenraid ega viljapuuaeda. Puu- ja juurviljad ostab “glokaalne” perenaine Ülemiste keskusest. Turvaline elu? Liiga palju tarasid ja valvesignalisatsiooni seadmeid teevad ettevaatlikuks. Lennukid lendavad üle ja maantee on päris lähedal. Suurem kontroll sotsiaalse elu ja perekonna üle? Uuskonservatiivsus? On avaldatud arvamust, et uusasumitest on saanud naiste kinnipidamiskohad, kui peres on ainult üks auto. Iha on lõpmatu, täitumine piiratud.

Maastik ei kao, vaid muutub, end üle silmapiiri ajavad eramud ummistavad ruumi nagu laste ringmängus “Täidan, täidan laeva”. Millal muutub lähedus häirivaks? Sigmund Freud teeb vahet leinal ja melanhoolial: leinafaasis muutub maailm vaeseks ja tühjaks ning seejärel melanhoolses faasis muutume tühjaks meie ise. Melanhoolia on samas loomingut soodustav olek ja ehk on tänu sellele isiklikule puudutusele saanud teoks fotoseeria “In Vicinity” – nähtavaks muudetud uusasumi problemaatika. Kunstnikule ja põliselanikule on miski asi tulnud liiga lähedale. Pauli lapsepõlve silmapiir ja maastik on täis ehitatud, loodusest on saanud kultuur, fantaasiatest ettekirjutused ja toiduretseptid.

Kas midagi läks valesti? Jääb üle oodata, millal ja kuidas hakkavad kõnelema ja oma elu mõtestama uusasunikud ise. Ilmselt toimub see nende laste kaudu, kelle lugu algab lahkumisega oma tärkava keskklassi kodust Tallinna tagamaal. Praegu maadleb Peetri küla oma arengukavaga.