PRESSITEADE - Reet Varblane, pressiteade näitusele “Ars Longa” Tallinna Linnagaleriis, 7.12.2007-30.12.2007

Sandra Jõgevat tuntakse eelkõige mitmete kunstirühmituste (Avangard, Pink Punk) liikme ja eestvedajana, kuid Tallinna Linnagalerii näitus pole sugugi esimene kord, kui ta on näituse ainuautor. Sandra Jõgeva on mitmekülgne kunstnik: alustanud maalikunstnikuna, õppis ta magistrantuuris prof Jaan Toomiku juures ning viimasel ajal ongi ta enam kasutanud performance'i, video- ja installatsioonikunsti oma ideede edastamisel. 
Tallinna Linnagalerii näituse aluseks on, nagu sellele osutab ka näituse nimi, klassikaline, isegi üleekspluateeritud idee kunstist (aga ka laiemalt kultuurist) kui millestki, mis eksisteerib väljaspool reaalsust ning mille väärtus aja jooksul ainult kasvab ja mis seetõttu elab igavesti või vähemalt kaua: "Kunsti iga on pikk, elu on lühike" ("Ars longa, vita brevis est"). See lausung on tuttav tuhandetest kunstiraamatutest, mis veel XX sajandi keskpaigal jätkasid klassitsismi ajal taas elluäratatud antiikkreeka (küll läbi vana-rooma) vaimsust. 
Ka Sandra Jõgeva vastandab elu tühisust, mõttetut rabelemist kunstile. Ühel videol ilmub ta ise vaataja ette Manhattani rahamaailma kõrghoonete taustal, viisil, nagu sealses televisioonis finantsuudiseid näidatakse, ainult et enesekindla diktori asemel on tegemist õnnetu, ahastava kunstnikuga. Tema olukorra kurbust, aga ka naeruväärsust rõhutavad üle videopildi jooksvad tekstid: langevad valuutakursid, õnnetut tulevikku ennustavad tarokaardid jne. 
Kuid elu ja kunsti vastandamine on näiline, sest kunstimaailma kujutavas videos ei näe vaataja kauneid kunstiteoseid ega isegi mitte vernissage'ide glamuuri, vaid ühe kunstiinstitutsiooni, Tallinna Kunstihoone näituste vahetamise rutiinset, kuid siiski pühendumist nõudvat protsessi. "Igavikuline" kunst ilmub selle nautija ette (lühi)ajaliste kooslustena: kuu, äärmisel juhul paar kuud kestva näitusena, kuraatori/kujundaja/kunstniku/meistri loomingulise koostöö viljana. Sandra Jõgeva ei näita seda videopildis voogava protsessina, vaid kasutab praeguse digifotoaparaadi võimalust esitada seda ülilühikeste hakitud fotokaadritena. Nii nagu näituse püstitamise on kunstnikul (kuraatoril) abiks terve oma ala proffide meeskond, nii on Sandra Jõgeva kasutanud ka oma ala proffi Jaan Klõsheikot. 
Neile kahele (näilisele) vastandusele lisanduvad veel hääl ja veel midagi, sest nii elu kui ka selle kunstimaailma sublimatsioon pole kunagi väga selged ja lihtsad. 
Sandra Jõgeva "Ars longa" ei kuulu kunstiinstitutsiooni kriitiliste väljaastumise hulka, pigem on see tuntud tõdemus(t)e parafraas. 
  
Reet Varblane