KRIITIKA - Anu Aaremäe, Seisused ehk kes on nii Suur, et end Meietada? – Eesti Ekspress 18.03.2008
Möödunud nädalal avasid kunstnikud Sandra Jõgeva ja Kaarel Sammet Hobusepea galeriis näituse “Seisused”. Näituse saatetekstis kirjutasid nad: “Kuigi seisused kaotati Eesti Vabariigis ametlikult 1920 aastal, eksisteerivad need tegelikult tänini. Alates erinevast keelekasutusest ja joomakommetest kuni sinnamaani, et moraalinormid pole sugugi universaalsed.” Viie erineva reaalse tegelaskuju abil püüavad nad tänases Eesti Vabariigis esindatud varjatud seisusi purki püüda ja ära kaanetada.
Loomulikult esinevad visualsed märgisüsteemid (mõned avalikumad, mõned varjatumad). Need on kõnekad, aga kas need nüüd seisused on, mõtlesin näituse avamisel. Näib, et nii mõnegi kaaskodaniku jaoks on asi äärmiselt tõsine.
Eilses Postimehes kirjutas Valdo Randpere sina-revolutsioonist Rootsis ja tegi kaasmaalastele ettepaneku üldrahvalikule sinatamisele üle minna. Taas suutis nördinud kaaskodanike kommentaaride tulv selle loo all mind hämmastada. Sedakorda olid rõvedikud teietamist nõudvateks moralistideks ümberkehastunud: Kes võib keda sinatada? Kas selleks peab koos seakarjas käinud olema või piisab sinasõpruse joomisest? Minu raha jääb sinataval teenindajal küll saamata!
Kuldne tsitaat kommentaariumist:" Inimesed ei saa ju kunagi ega kusagil täiesti võrdseks ei ametialaselt positsioonilt, hariduselt või harituselt ega ka varanduslikult. Peaaegu alati on teie sobivam kui sina." Sellest võib järeldada, et sellised kvaliteedid märgistavadki paljude jaoks kaasaegseid seisusi. Kas ma peaksin nüüdsest oma juristidest sõpru teietama hakkama? Neil on ju iga kell rohkem raha kui mul.
Näidismaterjali juurde tagasi. Seal näitusel olid näidis-seisustena esindatud gängstaräppar, keskealine haridustöötaja, kaasaegne Ostap Bender, vanema põlvkonna fotograaf ja noor näitlejanna. Siit küsimus: kuidas moodustub nende vaheline hieraria? Kes neist peab keda teietama, kui nad ühes lauas juhtuksid istuma?
Kui ma väike olin, siis ema rääkis küll, et võõraid ja vanu inimesi tuleb teietada.
Lapsepõlvest mäletan ma ka seda, kuis mu ema ja minu suvila-sõbranna ema istusid meie köögis, juba mitmesajandat korda, tunde järjest ja vestlesid teie-vormis, väga intiimsetel teemadel. See oli pidulikus teie vormis igasuguste tabudeta sõbrannasuhe. Minu jaoks oli see grotsekne kogemus!
Seda teietamise värki ei valda ma tänini ja üldse on mul kõikvõimalike hierarhiliste struktuuridega senimaani mingi kamm. Alates sellest, et vastupidiselt normaalsetele tüdrukutele, olen ma alati arvanud, et printsessiks sündida olnuks ilgelt rõve.
Õnneks pole ma kuningakojas sündinud ja seega võivad absoluutselt kõik inimesd mulle sina öelda.... tegelikult on see pigem käsk, kui soovitus. Ja ma ise ei oska senimaani veenvelt teietada. Parem siis mitte.
Nojah, ma olen sinisilmne demokraat. Usun ikka veel naiivselt võrdete suhete võimalikkusesse. Ma usun, et pikemaks ajaks kestma jääda saavad ainult sellised suhted, millest kõik osapooled omal moel võidavd.
Eraelus nagunii. Aga nii peaks see olema ka töö- või ärisuhetes. Mittekreatiivne töötaja tuleb ju lahti lasta ja mõttetu klient kleit ära unustada. Kui me (ükskõik millistel põhjustel) omavahel lävime, siis eeldan, et hoolimata ametinimetustest, palganumbritest jne....oleme kokkuvõttes ikkagi võrdsed partnerid. Mina isiklikult ei nõustu teistsugustel tingimustel üldse kellegiga suhtlema ega suhestuma.
Küsimusega , kas "sina" või "teie" olen ma plindris olnud siis, kui olen pidanud mõnele tõepoolest eelmise vabriigi aegsele tegelasele, keda ma isiklikult ei tunne helistama... need vestlused on siiski umbes komandalt lauselt kindlalt sina-peale üle läinud.
Mainitud põlvkonnal ei ole eriti imagoloogilisi komplekse ja nii vanaks pidada ka ainult meeldivad inimesed elama.
Kust ja miks see teietamise loll komme meile ikkagi tulnud on? Eks ikka sealt samast, kust totaks härratamine ja prouatamine.... Mõisnike keelepruugist. Orjarahva värk. See on pigem mingi pseudoviisakus, mille kattevarjus saab viisakalt saatanlikult õelaid tegusid korda saata. Seda põrgulikku viisakust olen ma ka ise vahel kasutanud... distantsi loomiseks tõeliselt ebameeldivate indiviididega... ja see pöördumine jõuab kohale kiiremini ja valusamalt, kui rõve sõim. Pisut alatu, ent toimiv.
Samas, tõeliselt vabadel inimestel näib sellisteks pöördumisteks igasugune vajadus puuduvat. Näiteks seto keeles pole koomilist viisakusvormelit "teie" kunagi kasutusel olnud.... aga setod pole ka kunagi mõisatallis peksa saanud. Eestlastel on ilmselgelt arenguruumi, ükskõik kas ida või lääne suunas.