KRIITIKA - Mari Saat, Etenduskunsti Eetikast. Kommentaarid: Sandra Jõgeva, Al Paldrok, Andrus Kallastu, Ville Karel - Kunst.ee 2/2007

Mari Saat, Etenduskunsti eetikast

Kui lehm sööb aasal rohtu, ei mõtle ta sellele, et on tähtsaim tegur sitasitikate sõnnikuäris. Kui me nutame taga oma lähedast kadunukest, ei tule meile meelde, et tema maised jäänused on olulisim osa matusebüroode laibaäris.

Niisamuti, kui kunstnik nokitseb vaikselt ateljees oma pildi kallal või haub järgmiseperformance’iplaani, ei pruugi teda huvitada see, et ta teos muutub osaliseks omamoodi kunstiäris – raha (-puudus) on talle vaid tüütuks tõkkeks tema loominguliste plaanide teostamisel. Ta ei mõtle sellele, et väljudes oma teosega publiku ette, ei astu ta vabadusse, vaid takerdub paratamatult õiguslike, rahaliste, varaliste... suhete võrgustikku, mida võib tinglikult nimetada kunstiäriks. Ja just sellest viimasest ma tahangi alljärgnevalt rääkida, s.o mitte ärist, mis käib kunstioksjonitel vms kunstiteostega kauplemisel, kus kunst on kaup, mis peab kasu teenima, vaid tollest sisuliselt turusuhete võrgustikust, mis paratamatult iga näitust ja etendust ümbritseb.

Niipalju kui võimalik, püütakse neid suhteid reguleerida enam või vähem auklike seadustega. Aga seadused iseenesest tuginevad eetilisele analüüsile: seadusi luuakse või parandatakse enamasti ratsionaalsest huvist lähtudes: taotleda suuremat kasu või vähendada kahju (demokraatlikes riikides peetakse enamasti silmas ühiskonna kasu-kahju või vähemalt püütakse teha nägu, et see niimoodi on). Seadusi põhjendatakse omakorda õigustest-kohustustest ja õiglusest lähtuvalt.

Inimesed tihti ei usu seda – arvavad näiteks, et riigikogul ja eetikal pole midagi ühist –, aga paratamatult peab iga seaduselooja mõtlema sellele, kas asi on hea või halb, ja esitama vastavaid põhjendusi. Kui näiteks ühiskonna utilitaarse huvi seisukohalt tuleb mõne vähemuse huvid ohvriks tuua, püütakse tollele vähemusele mingilgi määral kompenseerida kahju, apelleerides õiglustundele. (Kui ehk küll sügaval südames sellele ei mõelda, siis vähemalt avalikkusele püütakse asju niiviisi esitada). Nii on seadusloome aluseks paratamatult eetiline põhjendus.

Alljärgnevalt vaatlengi hiljuti aset leidnud konfliktseid kunstisündmusi mitte kehtivate seaduste seisukohalt, vaid lähtudes eetilis-loogilisest kaalutlusest. Ma ei püüa tõde jalule seada, vaid eeldan, et asjad on nii, nagu neid lehtedes kirjeldati, ja vaatan, mida neist kirjeldustest saab järeldada.

1. RAMi konflikt Ville ja Remoga

Lühidalt võib ajakirjandusest (vt Eesti Päevaleht Online, 22.01.2007 ja Postimees.ee, 22.01.2007) välja lugeda järgmist: Pärnu nüüdismuusika päevade ja kunstifestivali “IN-graafika” ühisüritusel püüti esitada kombineeritud etendust, kus Eesti rahvusmeeskoor (edaspidi RAM) laulab ühel lavapoolel Schönbergi ja punkkunstnikud Ville ja Remo (edaspidi V&R) annavad teisel lavaosal oma etendust – purustavad teineteise pähe, õigemini vastu pähe kinnitatud telliskive, tühje pudeleid: “... purunevate pudelite heli kõlas kontserdimajas püssilaskudena, korduvalt vaikust ja mõistmist palunud dirigent Mihhail Gerts vihastus viimaks põhjalikult ning lahkus suurejooneliselt koos kooriga saalist. Kogu programmile nime andnud peateos, Varssavi geto olustikust rääkiv “Ellujäänu Varssavist”, sisuliselt reekviem, jäi Pärnus ette kandmata...” (EPOnline).

Etenduse ebaõnnestumises süüdistavad RAM ja teda pooldav publikuosa korraldajaid ning punkkunstnikke – V&R metsik müra ei lasknud keerulist lavateost ette kanda ja publikul poleks seda ka olnud võimalik kuulata. Oluline on veel see, et ei RAM ega tema dirigent ei teadnud midagi sellest, et laval hakkab samaaegselt RAMi esinemisega toimuma mingi muu kärarikas tegevus.

Etenduse korraldajad (Schönbergi ühing ja NonGrata) arvavad pigem, et siin toimus akadeemilise, puiselt klassikalise, improvisatsioonivõimetu koorilaulu ja anarhistliku, äkk-loomingulise punkkunsti kokkupõrge – RAM ei suutnud ega soovinud kaasa mängida, kusjuures teisel etendusel “Eelviimane aaria” sopran Malle Raid seda suurepäraselt suutis, esitades Mozarti, Puccini, Händeli loomingut katkematu tegevuskunstiprotsessi keskel, ja ise veel entusiastlikult kaasa improviseerides... EKA õppejõud Erik Alalooga ütleb: “Kogu lugupidamise juures akadeemilisuse ja klassikalise muusika vastu, aga kõlava festivalipealkirja taha on varjunud kramplik ja kammitsetud suhtumine kõigesse, mida omal ajal “konsis” ei õpetatud.” (EPOnline).

Mida võib välja lugeda viimasest arvamusavaldusest – et siin ei osata mõeldagi koorilaulu eripärale, et koor, keda juhib dirigent, on paratamatult mitmeid kordi kohmakam kui üksik laulja. Kujutame veel ette, et dirigent peab suutma juhtida koori olukorras, kus tema selja taga ootamatult käivad kärgatused (mille tugevusest, intervallidest jms tal õrna aimugi pole), lisaks peab ta suutma samal ajal kuulata oma koori häält, lisaks ajavad koori segadusse dirigendi ootamatud võpatused, kui tema selja taga paugud käivad... – isegi minu, muusika suhtes mõõduka võhiku meelest, on sellises olukorras dirigendi ja koori kokkumäng võimatu. Seega tehti RAMile tema kunstitaotlus võimatuks.

Viimasest lausest võib aga järeldada, et tegelikult, mis siin toimus, polnud mitte niivõrd uue ja vana – moodsa action-kunsti ja klassikalise koorilaulu kokkupõrge, kuivõrd arusaamatus intellektuaalse omandi mõiste tõlgendamisel.

Me oleme harjunud sellega, et maal, laul ja luuletus on selle looja (või tema loomingu ostnu) omand ja teised ei tohi seda omandit meelevaldselt kahjustada ega ka autori (omaniku) nõusolekuta ja temale tasu maksmata seda isegi mitte ette kanda või esitleda. Kujutame ette, et Reet Varblane või Ando Keskküla korraldab näituse Toomas Vindi, Leo Lapini, Johann Köleri piltidest vm ja kutsub näituse avamisele etendust andma improvisaatorid, kes nende pildid värvipritsiga üle lasevad. Kindlasti tuleks sellest paksu pahandust; tõenäoliselt peaks kas korraldaja või mäkerdaja need pildid kinni maksma nende omanikule (olgu siis kunstnikule endale, muuseumile või kollektsionäärile). Kahtlane oleks, kas säärast aktsiooni võiks päris karistamatult korraldada isegi siis, kui omanik (näiteks kollektsionäär, kelle erakogus need pildid on), annab selleks loa. Ükskord (veel kaugel vene ajal) purustati ühel selletaolisel etendusel klaver – diskussioon tekkis äge: kas on moraalset õigust hävitada nii kaunist ja keerulist instrumenti, mille tegemiseks on kulutatud nii palju tööd ja armastust... Võimalik, et ka piltide puhul – kui küll omanik annab nende hävitamiseks loa, tuleb siiski tegemist teha kunstnikuga, kes on selle pildi autor, või rahvaga, kes seda pilti oma kultuuriväärtuseks peab; tõenäoliselt võiks kohus (olenevalt advokaadi osavusest) mõista näiteks kunstnikule välja mingi kompensatsiooni moraalse kahju korvamiseks.

Heliloomingu puhul oleme harjunud mõtlema, et teose (intellektuaalne) omanik on selle autor. Aga kes on interpreet? Loogiliselt võttes (kui mitte närida täht-tähelt kehtivat seadust, vaid arutleda ikka õigusloogika seisukohalt) on interpreet ettekantava heliteose antud konkreetse ettekande omanik: helilooja teost ette kandes teostab ta ühtlasi uue kunstiteose, milleks on see ettekanne, ja ettekande kui omaette kunstiteose autor on interpreet. Kui ooperigalal esineb Aile Asszonyi, ei saa korraldaja kavalehele omatahtsi kirjutada, et esineja on Annely Peebo, või vastupidi. See oleks selle laulja, interpreedi kunstnikuõiguste rikkumine – too ettekanne on tolle konkreetse esineja intellektuaalne omand.

Loomulik, et kunstnik võib oma loomingu ettekandmiseks-väljapanekuks nõuda korraldajalt tingimusi, mis teevad selle teose esitamise (kui ühe loominguvormi) ja ühtlasi selle jälgimise (publikule) võimalikuks. Nähtavasti kunstnikud solvuksid ja avaldaksid õigustatud pahameelt, kui nende pildid pandaks välja valgustamata ruumides või näoga vastu seina – kunstnik, kelle pildiga nii tehti, võiks nõuda kompensatsiooni tema diskrimineerimise ja moraalse kahju tekitamise eest.

Küll võiks seda teha kunstnike nõusolekul – niisamuti oleks loomulik, et kunstnik (kui ta on ühtlasi ka oma pildi omanik) võib nõustuda pildi ülemäkerdamisega, kuigi see publikus pahameelt tekitaks.

Loomulikult siis ka RAM kui kunstnik-teostaja võis eeldada, et korraldajad loovad Schönbergi teose ettekandmiseks tingimused, mis võimaldavad kunstiteose teket ja selle vahendamist publikule – see peaks ju olema heliteose interpretatsiooni kui omaette kunstiteose tingimatu eeldus. Muidugi oleks võinud RAM ettekande omanikuna leppida korraldajatega kokku, et nõustub oma teose helilise ülemäkerdamisega V&R poolt, aga selleks ei antud RAMile võimalust (RAM ei teadnud kära kohta midagi – vähemalt nii võib lehtedest välja lugeda). Nõnda taandub tüli siin informeerituse-konfliktiks: kunstnikul (antud juhul RAM) on õigus korraldajalt saada tõest informatsiooni selle kohta, et tal on rahuldavad tingimused oma kunstiteose loomiseks.

Eelnenus ei puudutanud ma publikut ja tema õigusi. Pühendan sellele järgmise näite.

2. Meestepiitsutamine Kunstihoones

Näituse “Kehaturg” avamisetendusel “Kadalipp”, Sandra Jõgeva performance’il piitsutasid kaunid domina’d kõiki näituselepürgijaid meesterahvaid (naisi ei löödud). Kui tahtsid näitusele pääseda, oli piitsutamisest võimatu mööda hiilida, sest domina’d valvasid trepiastmeil – ainsal avalikul ligipääsul näitusele. Kui ma küsisin ühelt oma sõbralt, kas löödi ka valusasti, vastas tema – mõõdukalt. Et see sõber on loomult kannatlik, olnud pikalt haige ja läbi teinud raske operatsiooni, võib arvata, et tema “mõõdukalt” võis tähendada mitmele teisele õige valusat hoopi (domina’id oli kaheksa, seega oli ka hoope kaheksa). Ühel piitsutatul läkski “närv mustaks”: Marco Laimre (kes omagi etendustega just publikut ei hellita) kargas ühele domina’le kallale, rebis tal piitsa käest ja ähvardas politsei kutsuda. Seepeale sai ta ülejäänud seitsmelt domina’lt kähku nahutada, mis teda nähtavasti niipalju hirmutas, et politseini asi ei jõudnud (põhjalikumalt võib kõigest sellest lugeda näiteks SL Õhtulehest 06.02.2007). Ülejäänud näitusesaali jõudnud meesterahvad paistsid oma eluga aga rahul olevat ja näitusel tundus valitsevat ergas ning rõõmus meeleolu.

Esimene kaasaegne tarbijakaitseseadus maailmas (Pure Food and Drug Act) kehtestati Ameerika Ühendriikides aastal 1906. Selle ajendiks oli kunstiteos: Upton Sinclair kirjeldas oma romaanis “The Jungle” antisanitaarset olukorda Chicago tapamajades nii värvikalt, et üldsus mingit seaduslikku regulatsiooni lausa valjult nõudma hakkas.

Igas enam-vähem tsiviliseeritud riigis kehtivad tänapäeval pikad ja põhjalikud tarbijakaitseseadused. Võib öelda, et kõik need tuginevad neljale tarbija põhiõigusele: õigus turvalisusele (sh turvalisus omandi suhtes), õigus valikule, õigus olla informeeritud, õigus olla kuuldud. Need tarbija õigused on tuletatud arenenud demokraatiaga riikide kodanike põhiõigustest ja inimõigustest üldse. Loogiliselt võttes peaksid ju need õigused kehtima ka kunstipubliku puhul – kui inimestele, kodanikele ja kunstitarbijatele? (Mis sest, et me kunstinäitusel ei taha end pidada “kunstitarbijaks” – nii nagu ei taha ka mõelda end hambaraviteenuse-tarbijaks, kui läheme oma valutava hambaga arstilt abi otsima, või raamatukirjastusteenusetarbijaks, kui “Meistrit ja Margaritat” loeme. Ometi, õiguslikult seisukohalt me siinses turusuhete rägastikus seda oleme.)

Kui nüüd vaadata “Kadalippu” nende nelja õiguse seisukohalt, siis paistab, et sellel etteastel ei rikutud ainult viimast neist (õigust olla kuuldud) – Marco Laimrel on kindlasti võimalik veel praegugi pöörduda kaebusega tarbijakaitseametisse ja tema väljaastumist kajastas suure õhinaga ka trükisõna.

Valikuõigus tähendab seda, et turul ei tohi võimaldada ühele müüjale monopoolset seisundit ja sellega võtta tarbijal võimalus valida mitme toote või teenuse vahel.Domina’d tõkestasid ainsa sissepääsu näitusele – neile, kes oleksid ehk tahtnud vältida teravaid elamusi, ei olnud vaikset varusissepääsu. Seega valikuvõimalust arglikele ja valukartlikele ei antud.

Muidugi võib öelda, et ajanihkes valik oli: ei pea ju tingimata trügima avamisele – näitust ilma domina’te etteasteta võid rahumeelselt nautida veel nädalaid. Ometi, ka säärane valikuvõimalus oli takistatud infopuudulikkuse tõttu: vaid piisava loomuliku intelligentsiga inimesed (kel lisaks on eelmiste näituseavamiste kogemused) võisid tuletada, et järgmistel päevadel domina’d näituse sissepääsu ei suuda valvata. Niisamuti – otsustada selle üle, et lüüakse ja keda lüüakse, sai ainult terane vaatleja – esimesele meessoost näitusekülastajale langesid hoobid igal juhul ootamatult, niisamuti ka neile, kelle ees parajasti mõni teine mees trepist üles ei astunud.

Ja lõpuks turvalisusest. Niipalju kui võis välja lugeda näitusesaali jõudnute rõõmsatelt nägudelt, ei olnud keegi märkimisväärselt kannatada saanud. Minu meelest oli õhkkond ergum kui teistel näituseavamistel. Küsisin Jaan Klõšeikolt – ega teda, auväärt vanameest, ometi ei löödud? Kuidas siis – ütles tema, ikka löödi, aga vaat, kui hea nüüd olla on, kui pääsend oled!... Võib-olla oleks õhukesis sukkis naiste säärtele sinikad jäänud – mehi kaitsevad üsna paksust riidest laiad püksisääred. Siiski, on mõni haigus, millele isegi nõrk (või nagu mu sõber ütles – mõõdukas...) löök võib ohtlik olla. Üks neist on roos – sageli puhkeb see just jalasäärel ja jätab aastateks rabeda paberõhukese naha, mis väiksemagi kriimustuse puhul paraneb nädalaid ja kipub mädanema. Teine võimalus on neil, kes sellele haigusele altid – ehmatusest roosi saada. Kolmas võimalus on veenilaiendid: nende puhul võib väike hoop või torge põhjustada ränga verejooksu. Õnneks selliste hädadega inimesi avamisel ei olnud, või püsisid nad vait, või juhtusid neil jalas olema küllalt paksud püksid. Liigub küll kuulujutt, et üks riigikogulane olla näituse avamisele kiirustanud, kärmesti trepist üles jooksnud, alles üleval taibanud, miks ta sääred tulitavad, ja selle vapustuse peale minestama kippunud – kas valust või ehmatusest või mõlemast – aga võib-olla lihtsalt liigsest kiirustamisest. Nii et kokkuvõttes võib öelda – turvaline see etteaste just ei olnud.

Tarbija põhiõigused ei käsitle alandust. Ma usun, et “Kadalipu” sügavam mõte aga oligi põhjustada alandust: anda meestele tunda, et kõik te olete (vähemalt kaudselt) süüdi selles, mida üleval näidatakse. Kas see taotlus oli hea? Ei tea, mida arvavad teised, aga minu meelest vist isegi oli – valu ja alandus läheb hinge (mitte ainult neile, keda löödi, vaid ka neile, kes löömise tunnistajaiks olid – sest enamusele inimestest, koguni naistest, on omane empaatia); võiks öelda, et “Kadalipp” oma ülekohtuga ja alandusega “lõi hinge lahti” selle ees, mida üleval näitusesaalides taheti näidata. Sellest siis vist see eriline, erk, avatud meeleolu tolle näituse avapäeval...

Muidugi, kui ma oleksin järjekindel feminist (nagu nood Hollandi neiud, kes protesteerisid tänavail valjuhäälselt selle vastu, et ainult naised sünnitama peavad), siis ma poleks vist “Kadalipuga” rahule jäänud: naisi diskrimineeriti, naisi ei löödud, seega ei koheldud neid võrdõiguslikult. Ja kui ma õigesti mäletan, siis ei olnud ka näitusesaalis kunstitöid jõukatest naistest, kes ostavad seksteenust vaeste maade poistelt... Jah, õnneks oli Sandra Jõgeva domina lugu – aga päris tasakaalus näitus ise siiski järjekindla feministliku võrdõiguslase jaoks ei olnud...

Kokkuvõtteks

Ülaltoodud arutluste eesmärk ei olnud etenduskunstnikke kritiseerida. Minule isiklikult etendused väga meeldivad (seni on mul ka õnnestunud neist terve nahaga pääseda). Käsitletud kaks etendust andsid mulle lisaks väga hea materjali oma majandustudengite ärieetika seminarideks teemadel intellektuaalsest omandist ja tarbija õigustest.

Ma lihtsalt kardan, et konfliktid etenduskunstil võivad muutuda üha sagedasemaks. Need võivad lõppeda kaebustega tarbijakaitseametis ja väsitavate ning kulukate kohtuprotsessidega – kui kulude ja kahjude katmise osas ei suudeta omavahel nii kenasti kokku leppida, nagu suutsid seda kunstifestivali korraldajad Pärnus. Väljapääs oleks nähtavasti täpsemates lepingutes (või üldse lepingutes – sest kui palju ja mis tasemel neid praegu ülepea sõlmitakse?).

Ühest intervjuust võis küll välja lugeda, et etenduskunst on improvisatsiooniline: siin ei saa täpselt ette kirjutada, mis hakkab toimuma, mis juhtub, ja järelikult ka – millised on tagajärjed. Minu meelest on see hämamine. Performance on üllatuseks publikule, aga niipalju kui ma olen etendusi näinud (alates vanast vene ajast, noore Siim Tanel Annuse kuningalugudest), on esinejal õige täpselt teada, mida ta teeb – vastasel juhul ei oleks Ville ja Remo osanud oma päid enne telliskividega polsterdada... Teada ei ole kunstnikel vaid see, kuidas pealtvaatajad reageerivad, aga tõenäolisi reaktsioone ja võimalikke ohtusid ning kahjusid püütaksegi lepingute sõlmimisel läbi arutada (selles see läbirääkimiste mõte ju on?): tulemusena saaksid pooled omavahel kokku leppida, millise kahju kes korvab... Ütleme näiteks, et mõnel järgmisel etendusel koera mängides hammustab Kulik mõne paljasäärse külastaja jala veriseks. Kui külastaja taipab mõelda võimalikele ohtudele, võib ta nõuda, et kunstnik paigutataks marutaudi karantiini või siis makstaks temale kui kannatanule välja taudivastased süstid; samuti nõuaks ta tõenäoliselt teste, mis kinnitaksid, et kunstnik pole HIV-positiivne ega viirushepatiidis... Kes korvab need süstide ja testide ja tekitatud moraalse kahju kulud – kas kunstnik või korraldaja? Selliseks kokkuleppeks ei peaks korraldaja eelnevalt isegi mitte kunstnikult välja pinnima, mis nimelt toimuma hakkab. Võiks olla lihtsalt lepingus punkt, et kui kunstniku algatusel tekitatakse külastajale kahjustus, siis selle kahju hüvitab kunstnik vms. Niisugused n-ö riskide jagamise lepingud ei muudaks arvatavasti etenduskunsti igavamaks ja puisemaks – vähemalt mitte publiku jaoks.

Ja viimaks – mida arvasid siis kunstiäriekskursist minu ärikorralduse-tudengid? Kunstnikelt võib oodata kõike – ütlesid nad leebelt ja elutargalt.

Kirjanik Mari Saat (kodanikunimega Mari Meel) loeb Tallinna tehnikaülikooli dotsendina ärieetika kursust. Ta on avaldanud ilukirjandust ja esseesid (viimati “Surija üksildusest”, “Sinikõrgustes tuultes” jm), kunst.ee-s on Mari Saadilt varem ilmunud essee “Kapitalismi kõlbelisusest ja kõlvatusest” (kunst.ee 2005, nr 1).

 

Big Performance’i ühe lavastaja, helilooja ning Eesti Arnold Schönbergi Ühingu juhatuse liikme Andrus Kallastu kommentaar Mari Saadi artiklile:

Mari Saadil võib omast seisukohast olla õigus, kuid kunsti arengu seisukohast on see ju täielik mõttetus. Tema loogika järgi võiks hakata kahjutasu nõudma inimeselt, kes muusikateose elava ettekande ajal saalis köhatas, lisades nii “ettekandelisse kunstiteosesse” oma heli (versus värvipleki maalile). See on ju jama. Saan aru juristide nõutusest, kes püüavad kõike elus toimuda võivat seaduste ja lepingutega turvata. Soome on sellisele ühiskonnale lähenemas ning seetõttu seal tõeliselt innovatiivseid asju ka suhteliselt vähe toimub, sest lõputu “turvalisuse” nõue hakkab lõpuks inimestele ajudele.

Kogu suur kunst (ja mitte ainult kunst) on alati olnud ja jääb tehniliselt ebaeetiliseks: Jeesuse ristilöömine oli tehniliselt sügavalt ebaeetiline tegu, mitmed neurokirurgid on öelnud, et inimese teatud närvidele ja lihastele suunatud fokuseeritud pinge tõttu keelaks nad viiulimängu hea meelega üldse ära, Beethoveni IX sümfoonias kiljuvad sopranid kõrgeid noote sedavõrd palju ja kaua, et teos on sellest aspektist lausa inimsusevastane, rääkimata Egiptuse püramiidide ehitusest, barokkooperite lavastamisest, mille käigus inimesed hukkusid lavakonstruktsioonide vintside vahel jne, jne.

 

Big Performance’i ühe korraldaja Al Paldroki kommentaar Mari Saadi artiklile:

Mari Saat on kirjutanud õpetlikus vaimus artikli selgitamaks, mis ohtlikke tagajärgi korraldajatele, kunstnikele ja publikule võib sündida, kui kahjud ja ohud jäävad korraldajatel läbi arutamata. Esitatud fiktsioonidest ilmneb, et ta peab kunstnikke infantiilseteks amööbideks, kes loomehoos alateadlikult tegutsedes ei suuda praktilistes küsimustes orienteeruda ja satuvad seetõttu pahaaimamatult mitmesuguste ettenägematute ühiskondlike püüniste küüsi. Tegelikkuses on tegevuskunstis nimetatud probleemid eelmise sajandi algusaastatest interaktiivsete ja sootsiumiga otseses dialoogis aktsioonide planeerimisel esikohal, tihti isegi aktsiooni sisu ja vorm üheaegselt. Teadlik piiride kompamine, kalkuleeritud lubatu-keelatu piiril mängimine ja ülioluliste küsimuste tõstatamine on performance’i lahutamatu osa, mida tehakse kõiki ühiskondlikke, juriidilisi ja autoriõiguslikke aspekte arvestades. Kaheldavaim on artikli eetiline aspekt: võtta algmaterjaliks päevalehtes kirjutatu ja “eeldada, et asjad on nii, nagu neid lehtedes kirjeldati”, on kultuurivaldkonna esindajalt uskumatult naiivne seisukoht. Väärinfo levitamisega “mäkerdab” ärieetika õppejõud konkreetsete loovisikute intellektuaalset omandit samasel viisil, mille eest ta oma kirjutises hoiatab.

Al Paldrok, 
Non Grata Reaalsuse Uurimiskeskus

 

Kunstnik Ville Kareli kommentaar Mari Saadi artiklile:

Mari Saat oma artiklis viitab tõigale, et kunstnik (kui ullike) on selline tüüp, kes oma ateljeenurgas nokitsedes ei mõtle ega taju välismaailmas toimuvat. Ta näeb ainult oma teost ja seda oma katusekambri uksest välja tarides jääb pärani silmi ja värisevi käsi jõllitama seda REAALSET MAAILMA. Ma võtan seda väidet isikliku ja kogu kunstnikkonna solvanguna.

Kunstil puuduvad etteantud piirid tulemuseni jõudmiseks, selletõttu võib kunsti võrrelda uurimusliku tegevusega. Juba möödunud sajandi keskel hägustusid kunsti ja sotsiaalteaduse piirid. Performansikunsti žanr sealhulgas annab puht tehniliselt võimaluse sekkuda reaalsusesse rohkem kui staatilised kunstid. Loomulikult ei pruugi kunstnik olla nii ärimees kui ka jurist ja igas valdkonnas leidub professionaalset kretinismi, mida üheselt kokku võttes ei saa nimetada ei negatiivseks ega positiivseks.

Big Performance’ist... Nn punkkunstnikud Ville ja Remo, kelle kunstilist tegevust on rahva ja ka kunstikriitikute suuläbi nimetatud narkouimas laamendamiseks, kutsutakse osalema tegevuskunsti aasta suursündmusele, kolmetunnisele üritusele, kus on ühendatud performance, kaasaegne tants, ooperiaariad ja koorilaul.

Sündmusele eelnevad koosolekud, kus nn punkkunstnikud kirjeldavad korraldajaile täpselt oma panust, mis sobiks illustreerima rahvusmeeskoori poolt ette kantavat suurvormi Varssavi geto hävitamisest natside poolt, ühendades selle praeguste tendentsidega ja lõhestumisega meie kaunis vabas riigis. Big Performance’i päeval antakse “punkkunstnikele” ürituse ajakava, mille järgi astuvad nad lavale ja kannavad oma teose ette. Järgmistel päevadel ollakse juba ajakirjanduses antikangelased ja natsid. Neli kuud hiljem on Eesti pealinn täis klaasikilde, vihkamist, populismi ja väidetavalt ei osanud keegi seda ette näha.

Palun Teid kogu südamest, pöörduge tarbijakaitseametisse, lugupeetud tarbijad, kui te ei saanud, mis tahtsite.

Lõpetaksin luuleridadega:
Lavale Toodi Peegel. 
“Põmm! Nüüd Peegli puruks löön!”

R. R.

 

Sandra Jõgeva kommentaar Mari Saadi artiklile:

Inimesed võtavad tänapäeval oma füüsilist puutumatust kui inimõiguste lahutamatut või isegi peamist osa. Otsene füüsiline vägivald on keelatud, samas vaimsele ei pöörata niivõrd tähelepanu; on ju see palju raskemini defineeritav ja seetõttu märkamatumalt läbiviidav. (Jälgi ei jäta, hullem veel kui professionaalsete ülekuulajate poolt harrastatav neerudesse peksmine.) Tulgu see siis kolleegidelt, konkurentidelt või kõige lähedasematelt inimestelt.

Performance “Kadalipp” oli kontekstuaalne – arvestasin, et tegemist on mõnes mõttes nn eurotellimusega; näituseprojektiga, mille eesmärk on prostitutsiooni pahupoole esiletoomine, sotsiaalse teadlikkuse tõstmine ning et suur osa kunstnikke teeb kunsti etteantud teemal, millega neil isiklik kontakt puudub. Loomulikult oli näitusel selles mõttes erandeid – nii proud-to-be-a-hooker Annie Sprinkle, võitlev feminist Shula Keshet, kes on oma kodumaal Iisraelis saavutanud nii mõnegi bordelli sulgemise, kui endine meesprostituut Teemu Mäki, kes leiab, et see amet tuleb demüstifitseerida. Samas tuli näitusele nii endaga rahul euroametnikke (nende hulgas päev hiljem diskussioonil esinenud ELi rahaga sotsiaalset teadlikkust tõstvaid filme väntav režissöör, kes ei varjanudki oma prostituutide “tarbimist” kui “hobi” – “Mõni käib ooperis, mina lõbumajades”) ja lihtsalt inimesi, kes ootasid närvikõdi. Hiljem nähti inimesi videoboksides onaneerimas. Viimati kirjeldatud publikule olidki määratud kaheksa piitsahoopi kaheksalt Kunstihoone trepil seisnud domina’lt.

Me ei puutunud klassikaliselt naisi ega lapsi. Samas oli see mäng selletaoliste teemaasetustega alati esile kerkiva “Kõik mehed on sead, kes vaeseid prostituute ära kasutavad”-retoorikaga. Ja nii pühaks peetava isikliku puutumatuse testimine. Isikliku füüsilise puutumatuse, millest hoolimata on maailm täis tehislikku, kuid äärmiselt realistlikku vägivalda, mille tulemusel koolipoisid, kes pole iial elus pahanduste eest peksa saanud (tabu!) ning kes selle tulemusel, füüsilisest valust võõrandumise tõttu, piinavad surnuks oma klassikaaslase või valavad happega üle sõbra kassi. Ja mis puudutab võimalikku ohtu publikule, siis ka parimate kavatsustega, kõige puhtama kristliku sõnumi edastamiseks mõeldud Mel Gibsoni “Kristuse kannatusi” vaadates suri vähemalt üks inimene infarkti. Minu performance’i tõttu ei saanud keegi viga, suurema osa publiku reaktsioon oli üllatus ja naer. Olime arvestanud, ka avamisel pakutava alkoholi tõttu, et mõni inimene võibperformance’is osalenud tütarlaste suhtes agressiivseks minna ning meil oli ka plaan – sel juhul ründame agressorit kõik koos. See plaan läks käiku. Minus tekitab õudu ja kerget põlastust ühiskond, mis reageerib skandaaliga kaheksale ritualiseeritud piitsahoobile, samas kui enamus naudib meelelahutusena täiesti reaalsete inimeste füüsilist ja vaimset viimase piirini ajamist ja kannatusi, kohati varjamatut alandamist, olgu selleks meelelahutuseks siis tippsport või kõikvõimalikudreality-show’d.

Sandra Jõgeva

 

 

Mari Saadi kommentaaride kommentaar

Mina mõtlesin, et minu lugu võib ehk ajendiks olla mingile rahulikule diskussioonile etenduskunsti võimalikest ohtudest või ka eetilistest piiridest. Et need piirid on igaühel kusagil intuitiivselt olemas, seda näitas Ali üks vihje, et tema jaoks oli liig Sandra korraldatud gaasikamber [Pink Punki performance “Happy Holocaust” “Kananaha” festivalil Rakveres, 2002]. Sandra jälle pareeris selle päris hästi ära… See näitab, et etendusi tehes igaüks siiski säärastele asjadele mõtleb – miks siis sellest ei võiks rääkida?

Kallastu ütles oma kommentaaris, et minu loogika järgi peaks ka publiku köhatused ära keelama. Siin ta küll eksib: on suur vahe, kas tegemist on juhusliku köhatusega (kusjuures viisakas inimene läheb, kui tõesti tuleb äge köhahoog, saalist välja) või ettekavatsetud väljavilistamisega, mida näiteks vanadel aegadel mõnikord korraldati.

Al ütleb, et etenduskunst peabki olema impulsiivne, intuitiivne jne. Minu meelest käib selle kohta väga hästi Sandra kommentaar, tema üks lause, mis oli lausa pärl – nad arutasid tüdrukutega läbi võimaluse, et kui keegi publiku hulgast mõnele neist kallale tuleks, siis lähevad nad kõik kambaga kaaslast kaitsma. Väga võimalik, et just seepärast, et nad selle võimaluse oskasid läbi arutada, kõik nii hästi õnnestus – tõesti, see M. Li etteaste oli justkui nende etenduse täiendus.

Sellega tegelikult Sandra näitas ka, et austab oma kaaslasi, kuigi need olid vaid n-ö statistid. Minu meelest mõjuvad aga Ali ja Kallastu kommentaarid RAMi suhtes halvustavatena – kuidas sa kutsud teist endale partneriks, kui sa teda halvustad.

Veel pahandatakse, et ma säärase “kollase kirjanduse” nagu Postimees või Eesti Päevaleht laimu najal oma tudengeid õpetan. Tegelikult kasutatakse kogu maailmas selletaolistes seminarides ajaleheartikleid. Seda võib võtta samasuguse mänguna nagu etenduskunsti. Minu seminarid ei käi sugugi nii, et võetakse ette ajaleheartikkel ja hakatakse selle najal kedagi materdama. Üliõpilased loevad artiklid läbi ja siis valivad endale osad. Näiteks selles seminaris pidi üks rühm kaitsma kunstnikke-korraldajaid, teine RAMi, kolmas publikut, neljas Villet&Remot ja viies olema seminari juhiks, kes liiga ülemeelikud korrale kutsub või liiga uniseid küsimustega ergutab, et lõpuks mingile enam-vähem kompromisslahendile jõuda. Säärased seminarid ei õpeta just eetikateooriaid tundma, aga tudengitele need meeldivad, ja eks need natuke harjuta eetilisi probleeme nägema…

Minu jaoks vist üks kõige hirmsam seesugune etendus on kirjeldatud ühes väikses novellis, mille pealkirja ja autorit ma ei mäleta. Lugu oli nii. Mingi Osmani impeeriumi tähtis mees sai teada, et üks mees on tema ühe liignaise armuke. Türklasel õnnestus see armuke kuidagi pista suurde pudelisse, pudelile kork peale panna ja veeretada pudel lavale publiku ette. Mees pudelis kargles, aga ei ulatunud korgini, siis hakkas vingerdades lämbuma ja püüdis publikule kuidagi märku anda, et tal on tõsi taga, publik aga rõkkas naerda, sest keegi ei saanud aru, et ta tõepoolest lämbub.

Minu meelest on see midagi palju hirmsamat kui näiteks orjade võitlus vanas Roomas või härjavõitlus. Sest orja- ja härjavõitlustest osavõtjaid austati (austatakse), aga seal naerdi abitu üle. See on minu meelest natuke sarnane tolle etendusega, kus publiku silme all tapeti siga Täpi. (Sellest oli kord suure pildiga võrdlemisi neutraalselt kirjutatud ajalehes). Seatapmise uudistava rahva silme all tegi minu jaoks õudseks see, et ma ei usu, et keegi sealsest rahvast tõsimeeli ja oma südames sea käest andeks palus, nagu seda teevad näiteks grusiinid või aserbaidžaanid, kui nad oma lammast tapavad, ja nagu seda tehti ka vanasti Eestis…

Kui aga nüüd veel korra selle Pärnu etenduse juurde tulla, siis enda meelest ei öelnud ma midagi pahasti V&R kohta – nemad tegid oma etendust. Mina küll V&R hukka ei mõista; mina ei oleks ka oma nooruses võib-olla suutnud 20 minutit paigal seista, käed rippu. Kui RAMi oleks austatud ja temaga läbi mängitud – nagu Sandra oma tüdrukutega võimaliku kallaletungi läbi mängis –, kus võiksid võimalikud pudeliklirinad hästi kõlada, ma arvan, et sellest oleks palju huvitavam etendus tulnud kui nüüd, kus RAM lihtsalt lahkus.

Kas säärane Schönbergi ja koorilaulu täiendus – n-ö helipildi ülepritsimine – võiks hästi õnnestuda, seda oskaks vist kunstnikest paremini öelda keegi, kes tunneks koorilaulu… Selliseid inimesi meil ikka vist on. 

Mari Saat

 

P. S. Eesti Arnold Schönbergi Ühing koostöös Academia Non Grata, Pärnu Nüüdismuusika Päevade ja In Graafikaga on kavandamas juba järgmist suurüritust “Big Performance 2008”. Toimub senitehtu analüüs ning stsenaariumi täiendamine ja parandamine.