KRIITIKA - Reet Varblane, Surm kevadises Tallinnas ehk kunstnike valuline reaktsioon meie ajale - Sirp 21.04.2006

Mark Soosaare näitus “Aeg” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 23. IV, Jaan Paavle näitus “1 minut” 3. – 15. IV Draakoni galeriis, Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe “Leave like a Lady” Draakoni keldrisaalis 4. – 15. IV, Marianne Männi näitus “Paradiis” Hobusepea galerii 5. – 17. IV.

Aprillikuu seostub tärkamise, uue tekkimise, kasvamisega, kuid Tallinna galeriides ringkäiku tehes hakkab silma otse vastupidine tendents: surm, nii üldisemas, isegi transtsendentaalses, kui ka konkreetsema laastamise ja hävingu mõttes näib olevat haaranud kunstnike mõtted.

Mark Soosaar on Tallinna Kunstihoone galerii näituse nimetanud “Ajaks”, kuid suur osa neist töödest oli paar aastat tagasi väljas Pärnu uue kunsti muuseumis pealkirja all “Surm Mongoolia moodi”. Soosaare puhul pole mingit põhjust osutada tema fotode täpselt välja timmitud kadreeringule, kompositsioonile. See on tema filmimehe kogemuse juures enesestmõistetav. Ka eksistentsiaalsed teemad nagu sünd, surm ja igavikulisus on Soosaart tema dokumenalistikas ikka köitnud. Isiklik puudutuski pole talle võõras olnud. Ku galerii väljapaneku teeb valuliselt hõrguks Soosaare ruumitunnetus: näiliselt pole ta midagi erilist teinud, pole ehitanud vaheseinu, värvinud seinu, kuid suuremõõduliste kangale trükitud fotode ülevus ning emotsionaalne täpsus meeleolu ülekandmisel ühest tööst teise on teinud pretensioonitust, mõnikord ideele raskesti allutatavast paigast pühamu. Küsimus pole selles, kas budistliku templi õue või protestantliku kiriku interjööri simulatsioon on tõene või mitte, isegi mitte selles, kas vaataja teab kõiki Mark Soosaare isiklikke jutustusi (poja ning tema vanaisa suhe, vanaisa saatus), oluline on väljapanekust tulvav tõdemus, mis sisendab üheaegselt rahu ning aukartust, aga ka ohutunnet.

Jaan Paavle Draakoni galerii maalinäitusel on käsitletud samuti aega. Paavle ei loo simulatsiooni ega ka ruumitervikut. Tema puhul mängivad üksikteosed ning selgelt, isegi liiga avali kuulutatud autoripositsioon, et seda lõpuni tõsiselt võtta. Kuid Paavle maalid ei ole mäng ega nali, kaugel sellest, ka neis on eksistentsiaalset mõõdet, ängi ja hirmülevust. Kuid eelkõige on Jaan Paavle tõeotsija, kes kompromissitu lõpuniminekuga ning igal hetkel endas kui kõikvõimsas autoris ehk Suures Loojas kahtlemisega paneb oma maale tõsiselt võtma ka suurimad ratsionalistid, kelle arvates esoteerika on jama ning hakkama on võimalik saada ainult oma jõu ja mõistuse abil. Ja veel, kui mõne aasta taguse Hobusepea galerii maalinäituse puhul polnud päris kindel, kui hea maalikunstnik Jaan Paavle ikka on, siis nüüd on ta oma maalikunstniku positsiooni igati tõestanud. Jaan Paavle on kunstnik, kelle ausat, mõnikord veidi ebamugavustunnet tekitavat loomingut tuleb tõsiselt võtta.

Kui Soosaar paneb surmast mõtlema eksistentsiaalses mõttes ja Paavle puhul on surmateema rohkem tausta, konteksti tasandil, siis Draakoni galerii keldrisaali on kaks noort naist Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamees loonud noorte kaunite staaride-enesetapjate mütoloogilise ruumi. Painajalikult haiglasliku ruumi, mis lausa sunnib kasutama klišeeks muutunud epiteeti “postmodernistlik”. Jõgeva & Kalamehe postmodernistlik ruum sisaldab noorelt suremise romantilist müüti, noorte melanhoolsete enesetapukalduvustega naiste müüti, depressiivsete staaride müüti. Seal on vihjeid XIX sajandi prerafaeliitidele, aga ka XX sajandi naiselikkuse ideaali Marilyn Monroe hukatuslikule saatusele, samuti feministlikule kunstile (Cindy Shermanile jt). Seal on rollimängu: enda ja oma saatuse proovilepanemist. Ent ei puudu ka oht, et teadlik mäng, mõõdukas kõditustunne ei allu enam kontrollile, kasvab enesehävitusihaks. “Leave like a Lady” ei ole ainult manipulatsioon vaatajaga, selles on tubli annus (äkki liigagi palju) manipulatsiooni iseendaga. Romantilise kunstitunnetuse mõttes on piiride kadumine ainuke tõsiselt võetav kriteerium: ilmekam näide on seotud Byroni ja tema sõprade kunsti- ja elupiiride lõhkumine, mis lõppes vähemalt ühele seltskonnast, Mary Shellyle päris kurvalt, kuigi kultuuripärandi mõttes hindame seda seltskonda eelkõige just loomingu tõttu, mis sai tekkida ainult enesehävituslikus keskkonnas.

Mitmesuguste konnotatsioonide võimalikkusele vaatamata on Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe projekt autistlik. Marianne Männi kasutab oma sõnumi edastamiseks ka iseennast: autoportreelisena ilmub ta vaataja ette “Püha õhtusöömaaega” meenutavas kompositsioonis, iseendast (ja hoolimatusest, nagu kordab ansambel Koera taustalaul) saastatuna muutub ta kärbseks (ja isegi naudib seda) jne. Marianne Männi ei ole sugugi autist. Ta on üllatavalt eetiline, isegi võitlevalt eetiline kunstnik. Temas puudub arrogants, tema sotsiaalsus kõnetab tema publikut, sest kõik see, millest Marianne Männi oma kunstis kõneleb, on juhtunud just siin ja puudutab seetõttu meid kõik.

Ka Tallinna Kunstihoone “Vägivald ja propaganda” on sotsiaalne, isegi eetiline näitus, kuigi kõik, mida seal käsitletakse, ei puuduta (veel) meid vahetult. Jõuliselt meieni tungiv äng küll. Õnneks on meie maailmal ka positiivsem poolus ja sellele osutab eile Tallinna Linnagaleriis avatud Mari ja Kaarel Kurismaa ruumiinstallatsioon “Teine süütus”. Väljapanek, millega nad tähistavad oma hõbepulmi (stabiilsust, järjekindlust, hoolivust) ja millega osutavad ka postmodernistliku inimese vajadusele tunnetada maailma vahetult, sest kui “esimene süütus” pole enam võimalik, siis peame selle asendama “teise süütusega”.