KRIITIKA - Andri Ksenofontov, Kultuuripomm: Surma ilu olemus ON ELU – Postimees, 15.04.2006

Kui Maria munaga keisripaleesse jõudis, oli Kristus juba üles tõusnud. Seda sõnumit ta viima läkski. 

Imperaator Tiberius ütles, et seda on nii raske uskuda, nagu valge muna muutumist punaseks. Nende sõnade peale värvus muna punaseks. Lihavõttemuna tõestab lunastaja võitu surma üle.

Surma kujutamine võidab surma. Nimetades surma, kinnitame, et oleme elus. Surm ei ole hirmus, kui seda mängida. Surm on hirmus siis, kui see laibakuurist või pantvangikongist meediasse tirida, kui sellega päriskujul, üle mõistuse absurdsel ja hullumeelsel kujul närvikõdi tehakse. 

Tapmine ja enesetapmine on sama palju surmafantaasia teostamine kui telerile pildi ette manamine rusikahoobiga selle ehitust tundmata. Tapja ei tea kunagi mida ta teeb.

Sandra Jõgeva ja Kristi Kalamehe näitus «Leave Like A Lady» Draakoni galeriis on kunst, süngelt lõbus. 

See sobib lääne absurdimaitselise moraaliga, mis mitte ainult ei kummarda surnud meest, vaid on ka uhke, et võib selle surnud mehe üle naerda. 

Seda näitas ilmekalt üleilmne käramine Muhamedi pilapiltide ümber. 

«Leedi lahkumise» stiilienesetapud on surmtõsised. Ent sellegipoolest mängulised, seades kokku ja lahutades nii hästi üllatusi kui ka tuttavaid kujundeid sürrealismist, fotokunstist, filmist. 

Leedi kukub siis, kui puu varju traagiliselt langev joon, nagu hetkeks ühinenud tunni- ja minutiosuti, on valmis laipa lumelt pühkima. Kell neli läbi 21 minutit ja 49 sekundit. Vannis lebaja kumeral rinnal kumab punane tempel nagu kauplusemuna. 

Seal ta hõljub oma seelikuvoltides kui sibulakoortes, värvudes veeniverest punaseks. 

Nagu esimene lihavõttemuna.