KRIITIKA - Teet Veispak, Sure nagu daam, lahku nagu korjus – Postimees 11.04.2006

Mäng surmaga võib tunduda ahvatlev, kui ollakse väga noored ja tulevik näib olevat eesseisvate aastakümnete näol garanteeritud. Selline kindlus tuleviku suhtes annab vabaduse jahmatada vaatajaid sellise väljapanekuga nagu Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe «Leave like a Lady».

Mis on siis noorte kunstnike sõnum tavalisele vaatajale? Ela kiiresti ja tegusalt ning lahku siis, kui tunned esimesi väsimuse märke. 

Pseudomorbiidsus

Kunstnikud näivad lähtuvat arusaamast, et «tänapäeva noorusekultuslikus maailmas», õigemini küll kitsamalt popmaailma raamistikus, tähendab noorelt suremine võimalust muuta «oma legend lihtsaks, löövaks ja terviklikuks». 

Legendi biograafia piirduks sel juhul vaid peatükiga «Early years». Ei vanadust, ei sellega kaasnevaid kortse, ei talumatuid haigusi. 

Eksponeeritud pseudomorbiidsetel fotodel on «eesmärk mõjuda kaunilt, romantiliselt ja seksapiilselt». Muide, just nii nad mõjuvadki. 

Kuid häda on selles, et surnute rollis olnud modellid (kunstnikud ise) on üsna elavad. Ei mingit kooljajumet, värskete laipade asemel on fotodel pigem letaalsetesse poosidesse uinunud kaunid noored naised. 

Kahtlemist väärt näib autorite arvamine, et «hetk, mil edaspidisest naeruväärsusest loobuda, õilistab nii surijat kui ka tema puutumatuks jäävat müüti. 

See on tardunud elu, viimane vorm, mille elav organism võtta saab. See on kõige viimane lihv senisele kujutisele, kõige viimane salvestus artistiteest». 

Pigem on tegemist kunstnike pettekujutelmaga – viimase lihvi annavad ikka kosmeetikud, tõsi küll post mortem. Surmajärgset kosmeetikat on viimastel aastakümnetel nii laialdaselt praktiseeritud, et paljudki, kes elusast peast kurtsid mõne iluvea või keha vähese seksapiilsuse üle, on kosmeetikute hoole all leidnud oma soovide täitumise. 

Surm surma pärast

«Surmastseenid», nagu neid Jõgeva ja Kalamees eksponeerivad – bassein, auto, kukkumine, üledoos, vann, kiremõrv – on nii tavalised, et nende rakendamiseks ei pea sugugi popstaar olema. 

Mis sellest siin Eestis, kus popstaare pole kunagi olnud, ikka rääkida – enamik enesetapu kasuks otsustanutest (ja sellega oleme Euroopas esirinnas) ei tee seda ilusa surma ja kuulsuse, vaid ikka häda pärast.

Ilmselt hakkas ette võetud teema autoreid endidki hirmutama. Oma pressitekstis leiavad nad, et «loodetavasti jääb ka hiljem võimalus lahkuda nagu daam». Kindlasti jääb. Igal ajal on olnud oma ars moriendi. Kuid üks on kindel – elus inimene on ilusam kui kadaaver.