KRIITIKA - Janno Zõbin, Sinimustvalge junn... no mis kunst see ka on?! - Eesti Päevaleht, 02.05.2003
Noored naiskunstnikud avasid moodsa kunsti seletamiseks erootikatelefoni põhimõttel kunstitelefoni “Kõik, mida sa oled alati tahtnud kunsti kohta teada, aga pole kunagi julgenud küsida”
Selle slõuganiga reklaamivad ilmselgelt massikultuuriga flirtivad kolm noort naiskunstnikku värsket projekti. Krista Rambak (24), Sandra Jõgeva (26) ja Kristin Kalamees (24), kel taskus Kunstiakadeemia diplom, avasid 1. maist erootikatelefoni mudelil põhineva telefoniliini, millele helistades on igaühel 24 tundi ööpäevas võimalik nõu küsida kõiges, mis puudutab kunsti.
Ehk nagu tegijad ise manifesteerivad: “Hallide habemetega akadeemikute asemel on autoriteedi positsiooni hõivanud noored naised. Telefoniliini teises otsas nurruv seksuaalobjekt on ühtäkki muutunud arvamusliidriks. Roosades kombineedes naiskunstnikud – need hundid lambanahas – on tõstnud mässu.”
Teie idee on üsna kummaline, selline heas mõttes friik. Millest see alguse sai?
Margus Tamm (25), projekti aktivist ja kaasosaline selle ettevalmistusosas, glamuurse flaieri kujundaja: “Töötusest.”
Kristin: “Tegelikult sellest, et täita tühimik vaataja ja kunsti vahel. Paljud inimesed ütlevad, et “ma niikuinii ei saa moodsast kunstist aru, mida ma sinna galeriisse lähen”. Seda eelarvamust me tahamegi kummutada. Üldjuhul on nii, et kunst väga tihti galeriist ei välju. Selle projekti puhul aga küll.”
Sandra: “Kaasaegne kunst on Eestis üsna vihatud nähtus. Ma kujutan ette, et meie projekt üritab viha leevendada.”
Kuidas te probleemsete helistajatega hakkama saada kavatsete?
Margus: “Telefonile vastame vahetustega. Kui on raskemaid küsimusi, võime kõik omavahel kokku saada ja probleemi põhjalikult arutada, enne kui vastuse anname. Kui inimene niisama nalja teha tahab, siis muidugi pannakse toru hargile.”
Sandra: “Oleme nõus ära kuulama ka sajatusi moodsa kunsti aadressil.”
Kristin: “Me ei tohiks unustada, et meil on turumonopol, ja kui oleme lubanud vastata kunsti puudutavatele küsimustele, siis seda ka teeme.”
Kuidas te projektile reklaami teete?
Sandra: “Oleme jaganud tuhandeid flaiereid inimestele tänaval ja kõikvõimalikesse lõbustusasutustesse viinud.”
Margus: “Kuna oleme mittetulunduslik organisatsioon, siis reklaampinda eraldi osta ei jõua.”
Kristin: “Aga kui keegi tahab meid reklaamiga toetada, siis palun väga, oleme väga tänulikud.”
Kuidas inimesed tänaval reageerivad, kui aru saavad, millega tegu on?
Sandra: “Juba on olnud lühidiskussioone kunstiteemadel. Täna küsiti tänaval, et kuidas suhtuda sellesse, et enne kui Toompeal heisati sinimust-valge lipp, oli juba Kunstihoones näitusel teos, mis koosnes sinisest, mustast ja valgest junnist. Ütlesin, et seda võib võtta kui väikest nalja, mis tehti seoses sinimustvalge hüsteeriaga. Ja siis ma sain sõimata.”
Kristin: “Mõnele tuleb flaierit ulatades kahtlustava pilgu peale lisada, et tegu on kunstiprojektiga. Siis võetakse parema meelega vastu, isegi üllatutakse ja tänatakse.”
Kuidas teie kunstikauged sugulased teie projekti ja loomingusse üldse suhtuvad?
Sandra: “Ma ei suhtle oma kunstikaugete sugulastega üldse.”
Kristin: “Minul on küll ette tulnud pikemaid vaidlusi, kasvõi elementaarsete asjade osas. Et kui pildil on kujutatud paljas mees, siis see ei ole tavaliselt ainult paljas mees. Konkreetne näide on näiteks see, kui mõned aastad tagasi Ly Lestbergi näitusel Linnar Priimägi koos oma armukesega piltide peal alasti oli. See tekitas hästi palju furoori ja mul läks umbes paar tundi, et oma emale ja ta sõbrannale enda vaatenurk ära seletada.”
Kas teie projekti võib pidada feministlikuks?
Sandra: “Vaata, klassikalise feministliku kunsti ja meie projekti vahe ongi see, et me ei parodeeri neid rolle, mis seavad naise seksobjekti ossa. Me kasutame seda enda heaks ära, me suhtume sellesse positiivselt.”