KRIITIKA - Triin Männik, Kulgemise viisid „KanaNahal" - Sirp, 2.08. 2002

Kui varakult tibusid lugeda, siis 25. ja 26. VII Rakveres ja Haapsalus toimunud kolmas tegevuskunsti festival “KanaNahk” on kriitikutelt-ajakirjanikelt välja meelitanud vist vähemalt sama palju artikleid kui oluliselt suurema külaliste arvuga Viljandi folgifestival. Arvestades suvist ürituste küllust on nii lai meediakaja hea tulemus, kuid siiani on ülevaateid antud siiski pigem festivali esimese päeva ettevõtmistest, nüüd veidi lähemalt ka “KanaNaha” Haapsalu päevast.

Kuigi korraldajad ise seda liiga palju esile ei tõstnud, näis kogu kolmas “KanaNahk” keerlevat ümber kulgemise ja jalutamise võimaluste – seda nii korralduse kui kunstitööde osas. Esiteks laotus programm mõlemal päeval üle linnasüdame laiali, mis andis sünniõiguse rohketele kohaspetsiifilistele töödele ja tekitas publikut ühendava palverännumeeleolu. Nii kulges mõlema päeva õhtustel tundidel läbi linna kunsti jälitavate külaliste protsessioon. Ka festival ise liikus ürituse keskpaigas bussitäite kaupa Rakverest Haapsallu, olles nii ilmselt nende päevade kõige kummalisem liikleja Eesti teedel. Kuna pikal teel pudeneb ikka mõndagi koormast, siis jõuti Haapsallu väikeste publikukadudega – sellest on kahju, arvestades teise päeva tugevat programmi.

lone twin pilvi tegemas
Haapsalus võis 26. juuli pärastlõunast kuni hilisõhtuni kohata kahte rohelistes sõjaväepontðodes veelähkritega relvastatud ringlejat: festivali esikulgeja oli britiperformanceduo lone twin – Gary Winters ja Gregg Whelan, kes tulid “KanaNahale” projektiga “The Days of The Sledge Hammer Have Gone”. Suurejoonelise projekti raamides on nad Haapsalus toimunuga sarnaseid aktsioone ette võtnud kunstiüritustel üle Euroopa. Lone twin kaardistab paiku, käies mitmete tundide vältel korduvalt läbi valitud marsruudi. Sageli jätavad nad oma rajale maha veejälje – Haapsalus täitsid nad oma lähkrid kuursaali juures, liikusid siis vaikselt nirisevate paunadega kindlaid tänavaid pidi linnasüdame poole ja seejärel tagasi mere äärde. Sellega sai vesi võimaluse pääseda korraks tagasi sinna, kus ta kunagi merena loksus. Ka lone twini töö teine pool tegeles vee kulgemisega: kunstnikud kiirendasid vee ringkäiku, et anda auru kujul loodusele tagasi osa päeva jooksul Haapsallu maha valatud veest. Winters ja Whelan kastsid oma jalutamisest ülekuumenenud keha Haapsalu lahe külma vette ning sellest tekkisid aurupilvekesed, mis said võimaluse vihmana maha sadada ja uuesti mereks vormuda. Külmas ja sääseohtras Haapsalu öös oli lone twini performancei lõbusat, kuid pikka teksti paljudel keeruline jälgida, kuid festivali lõppesinejaks oli valitud tõeliselt suurepärane töö. Lühimälulise lapskriitikuna ei oskagi siia kõrvale tuua ühtegi teist tööd, mis, olemata tüütu või pateetiline, suudaks rääkida korraga ja veenvalt nii globaalsest kui lokaalsest. Eestlane, kes näib öösiti muretsevat oma riigi vähese tuntuse pärast, võib rõõmustada, sest lone twin kõndis Haapsalu kaardile.

Punktist A kõikide teiste punktideni
Maailma oma personaalseks kaardiks jalutavale lone twinile omamoodi vastukaaluks sai Jaan Toomiku ja Jaan Paavle performance “Edasi”. Hüljatud lennuvälja betoonplokkidest raja tuuline serv märgib tee lõppemist, punkti, kus kõik jääb seljataha. Paavle ja Toomik võtsid maandumisraja otsa oma ärakulgemise alguspunktiks. Seljaga publiku ja maailma poole, lahkusid nad läbi prahvatava valge suitsupilve kõigi võimalike punktide suunas ja kadusid publiku silmist. Toomiku ja Paavle suur ja sõnadetagi lihtne performance vastandus ka ideetasandil briti lone twinile, kes asetas suure rõhu just oma aktsioonide äraseletamisele.

Roosad patseerijad ja skandaalialge Avangardilt
Kõige atraktiivsemad jalutajad Haapsalus olid kunstiühenduse Avangard poolt roosadesse T-särkidesse riietatud festivalilised. Läbi päeva kestev kunstiprojekt “Külalised tulevikust” tõi haapsallaste sekka patseerima külalised, kelle osalemist oodata ei oleks osanudki: bussidega sõitsid festivalile kohale performance- ja videokunsti huvilised vanainimesed. Avangard valmistas roosad külalised põhjalikult ette, pidades neile eelnevalt loenguid kaasaegsest kunstist. Külaliste segunemine festivali kunstiringkondadest pärit tavapublikuga meenutas õli ja äädikat, mis on korraks läbi raputatud, kuid mis seguna püsima ei jää. Avangardi ettevõtmist võib pidada väga õnnestunud projektiks, mis festivali korraldajate õnneks teenis ühtlasi ka elava reklaami ülesannet. Lisaks õnnestus Avangardil kõnealuse tööga tekitada “KanaNaha” trendiese, kuna Haapsalu päeva vältel hakkasid salakesi roosasse T-särki riietuma ka kunstitegelased ja kriitikud. Avangardile kuulub kahjuks ka festivali skandaalialgataja kahtlase väärtusega au: grupi Rakveres läbi viidud performance“Happy Holocaust” kutsus esile Chicago grupi Lucky Pierre liikmete süüdistused, et Avangard on astunud üle eetika piiride. Tõepoolest, publiku kinnihoidmine heeliumiga täidetud ruumis nende endi soovi vastaselt on vilets idee, hoolimata sellest, et kohal on olukorda valvav meditsiinimeeskond. Tundliku teema torkimine osutus kasulikuks ainult diskussiooniloomise aspektist, sest arutelud Avangardi performancei üle ulatusid varastesse hommikutundidesse.

Just Avangardi töö põhjal tekkinud arutelud sunnivadki toetama Ants Juske Postimehes välja käidud ideed tuua üritusele edaspidi ka mainekaid kunstikriitikud, kuigi, nagu seni ilmunust näha, murtakse sellesuvisest “KanaNahast” läbi veel kohalike kriitikajõududega. Kunstnike osas ürituse taseme tõstmine võib tingimusi arvestades keeruliseks osutuda, sest briti lone twin ja ameeriklaste Lucky Pierre (keda kohalikule publikule ehk edaspidi ka sügavamalt tutvustada tasuks) koos kohalike tähtedega on lati kõrgele upitanud. Kui “KanaNaha” orkestrantide kallal siiski veidi viriseda, siis tuleb kurta selle üle, et ülitäpselt üksteise otsa lükitud etteastete jälgimiseks on vaatajal vaja täpset aja ja koha kava, seekord osutus päevaplaan defitsiitkaubaks. Ometi jäi see üheks vähestest hästi tegutseva meeskonna möödalaskudest, mida on kanalt neljanda naha koorimisel lihtne parandada.