PRESSITEADE - Reet Varblane, kuraatoritekst näitusele “Lucky Losers” Tallinna Linnagaleriis 16.04– 3.05.2009

SA Tallinna Kunstihoone Fond teatab, et kolmapäeval, 15. aprillil kell 18 avatakse Tallinna Linnagaleriis Tanja Muravskaja näitus „Lucky Losers”.
Näitus on avatud 16. IV – 3. V 2009.

Tanja Muravskaja jätkab ka seekord portretistina, ka seekord puudutavad tema portreed portreteeritavate avamise kõrval veel midagi – midagi, mis iseloomustab portreeritavatest väljaspoole jäävat sootsiumit, selle valupunkte. Portreede kõrval konstrueerib kunstnik kogu galeriiruumi vaatajat kõnetavaks tervikuks, veelgi enam – ta soovib, et vaataja reageeriks ise sellele, mida talle näidatakse, et ta astuks dialoogi (Tallinna Linnagalerii 2007. aasta näituse „Positsioonid” puhul tekitas sinine vaip piduliku, ametlikult esindusliku meeleolu, Vaala galerii 2008. aasta näituse „Nemad, kes laulsid koos” mikrofon tühistas fotoportreede esindusžanri lõpetatuse, perfektsuse tähenduse).

Seekordsel näitusel on kunstnik asendanud fotomeediumi video vastu: meil on tegemist videoportreedega. Kuid tüüpilise videolahenduse asemel pakub Tanja Muravskaja välja klassikalise maaliportree lähenemisviisi: tema portreteerivad on antud rindportreedena, taust on puhastatud kõrvalistest detailidest, portreteerivale iseloomuliku toob välja talle suunatud valgus ehk teisiti öelduna Tanja Muravskaja on ehitanud oma videoportreed üles analoogiliselt Rembrandti portreedele. Või veel edasi spekuleerides: kui Rembrandti suurust ei mõistetud tema ajal, XVII sajandil, siis tema tähendus avastati XIX sajandil ning ta kirjutati just siis „suurde, klassikalisse kunstiajalukku”.

Kogenud fotograafina ei suru Tanja Muravskaja portreteeritavad kindlatesse raamidesse, vaid ta jätab vaatajale nende avamis-, tõlgendamisruumi ehk portree kui sellise lõpliku konstrueerimisõiguse.

Näituse nimetus „Lucky Losers” on sporditermin, mis tähendab, et ka kaotuse korral on võimalik edasi pääseda tänu kellegi teise kaotusele.
Õnnelik kaotaja on see mängija, kes on kaotanud ja võistlustel ei osale, aga saab õnneliku võimaluse (šansi) edasi osaleda võistlusel. Ta on küll kaotanud, aga jätkab tänu sellele, et ta tulemus (punktide arv) on kaotanute seas parim. Kõige ilmsemalt toimib „lucky loser’i” väljend jalgpalli meistrivõistluste alagruppide mängude puhul. Tanja Muravskaja on valinud „Lucky Losers’i” modellideks ehk õnnelikeks edasipääsenuteks seitse Eesti vene rahvusest avalikkusele tuntud edukat inimest: Dmitri Klenski, Adolf Käisi, Anna Levandi, Tatjana Muravjova, Mihhail Stalnuhhini, Eduard Tomani ja Boris Tuhhi. Kõiki neid on filmitud nelja minuti jooksul ning filmitute tahtmatud liigutused (naeratus, vaevumärgatav peapööre, silmapilgutus, huuletõmblus) toovad esile nende olemuse või või ennast kultuuriliselt sobivalt esitleda (kontsentratsioonivõime, haavatuse, avatuse). Või kui täpsem olla, siis neljaminutilise peaaegu liikumatu videoklipi kaudu jäetakse vaatajale õigus konstrueerida oma arusaam, oma lugu portreteeritavast.

Kunstnik püstitab projekti abil küsimuse, kas Eestis, kus kolmandiku elanikkonna emakeel (igapäevane suhtlemiskeel) on vene keel, on võimalik taastoota vene keelel (ja kultuuril) põhinevat identiteeti, mis vaieldamatult eeldab tugevat diasporaad, väljakujunenud intellektuaalset eliiti, krestomaatilisi liidreid?

„Lucky Losers” ei ole lõpetatud projekt, see on alles protsessi algus. Seitsme „lucky loser’i” asemel võib järgmisel korral olla viisteist, kakskümmend … Küsimus on optimaalses aktiivsete väljapaistvate intellektuaalide arvus, et võiksime rääkida ennast kultuuriliselt taastootvast diasporaast, mis rikastaks igasugust avatud ühiskonda. Ka Eesti ühiskonda.