KRIITIKA - Hanno Soans. Ideoloogilisi hõrenemisi Ida-Euroopa tasandikel. – Sirp 02.11.2012

Tanja Muravskaja ja Marina Napruškina ühisnäitus „Kadunud utoopia” Tallinna Kunstihoone galeriis 5. – 28. X.

Eesti kunstikontekstis pole üldiselt just tavaline käsitleda utoopia mõistet, õigupoolest juhtub seda haruharva, kui keegi seda süstemaatiliselt teeb. Samuti pole nõukogude aja seostamine idealistlik-utoopilise mõõtmega just ülemäära populaarne idee. Tanja Muravskaja ja Marina Napruškina Tallinna Kunstihoone galerii ühisnäitusel „Kadunud utoopia” aga just seda tegid: sidusid kaotatud utoopia mõiste kaduma kippuva ühiskondliku ja privaatse mäluga, mis viitab tagasi nõukogude aega Valgevene kunagise linnaarenduse ja Ukraina praeguse külaelu paralleelses viiteraamistikus. Näituse tegi sugestiivseks autorite vägagi erinev fookuspunkt ja vaatenurk materjalile ning aegruum, mida nad on oma jutustuse käivitamiseks kasutanud.

Huvitav on seejuures just see, et teineteiseta need näituse kaks poolt vaevalt meid sama veenvusega kõnetaksid: mõlemas materjalis on ütlematajätmisi, mis ilmselgelt toetuvad teise autori väljendusregistrile ja temaatikale. Nii andsid Napruškina video „Üldplaneering” (2011) kunagiste nõukogude aja staararhitektide jutustused Minski sõjajärgsest ülesehitamisest ja ühe arhitekti naise käsikirjalistel mälestustel põhinev koomiksilaadsete joonistuste sari utoopiale praktilise väljundi arhitektuurivisioonides. Napruškina videos ei puudu ka sotsiaalne ja kommunaalne mõõde, mille najal annab utoopia elluviimist koos reaalsest sotsialismist tulenevate moonutustega vaagida. Muravskaja töödes puudub viide utoopia praktilisele sotsiaalsele kontekstile.

Õigupoolest on see just Napruškina video peategelaste, turjakate, õhetavate, autasudega üle külvatud kunagiste kõvade tegijate kõnepruuk, praeguses kontekstis lootusetult arhailisena tunduv väljendusviis, milles pidevalt korduvad parema tulevase ühiskonna nimel ühise pingutamise motiivid, see natuke õõnes ja piisavalt distantsilt isegi natuke liigutav retoorika, mis viitab utoopia kadumisele. Iseenesest kaunis sirgjooneline materjal. Kogu pinge, ka iseenesest küllalt habrastes jutustustesjoonistustes, on Napruškina jätnud kommunaalsele teljele; vaevalt et vaataja siseneks personaalsele või privaatsele tasandile, kui suhestub Napruškina peategelastega.

Kui Napruškinal toimub kõik justkui viidetega minevikku ja ajaloolise perspektiivi kaudu, siis Muravskaja näitusepakett, üksteist keskmises formaadis värvifotot ja pooletunnine dokumentatsioonivideo vanaisa pidulikust pikkade kõnedega matusetalitusest, lisavad sellele olevikukihistuse privaatse meditatsioonina kaduvuse teemadel. Näikse, nagu käivitaks igati eraviisiline sündmus, vanaisa Kapiton Antonovitši surm kauges Ukraina külas, Tanja Muravskajas mingi laiemalt sotsiaalselt pinnalt tõukuva ilmaoleku ja leinatunde, nagu oleks kadunud vanaisa olnud see viimane personaalne mälulink kuuendikul planeedil laiuva rahvaste sõpruse riigiga. Küllap nii oligi. Ja sealjuures igasuguse irooniata, kuigi võib-olla küsides ja kaheldes.

Millest siis jutustavad Muravskaja intiimsed pildid? Mida ta meile näitab? Hilissuvine Ukraina küla, küllap nii mitutki riigikorda mäletavad etnograafilise rariteedi välimusega vanamemmed vingete veenilaiendite ja nunnude lastelastega kusagil seina ääres konutamas. Paksult vilju täis õunapuu, mille all poseerivad ilmselt kaks venda ja üks poiss, küllap ühe poeg, naeratus näol ja palged õhetamas. Üksik heinakuhil hommikuses uduhahetuses auramas. Kepi, säärikute ja soniga põllumees oma maatüki serval, näol päikese põletatud sügavad kurrud. Vaikne metsatihnik, hobusekronu otsas poosetav poisike. Tüdruk ratsa, veidi fookusest väljas. Looduse ja inimese rahulik kooseksistents kusagil Ida-Euroopa tasandikul, kus justkui ajaloo suur pendel oleks seisma jäänud ja elu koosneks vaid privaatsetest intiimsetest momentidest. Need on usaldusväärsed, vaikelulised pildid, mis oma rahuliku ja asjaliku faktitäpsusega näikse justkui autori jaoks konstitueerivat mingit uut, laiemat perekonda, esindavat tema juuri ja identiteeti selles ideoloogiliselt hõredaks jäänud ruumis.

Näituse saatetekstis oli üks lause, millest arusaamiseks pidin selle hea mitu korda ajukurdude vahelt läbi laskma: „Tanja Muravskaja vaidlustab võimaluse lülitada monoetnilise kultuuri raamistikku temast erinev, teistsugune kultuuriline alge.” Kas see just täpselt niipidi on, aga pikapeale, pilte uuesti vaadates, hakkan sellest nagu aru saama. Ja lähemale tavaliselt nii konkreetse väljenduslaadiga kunstnik vaatajal endale seekord tungida ju ei lasegi.