KRIITIKA - Mare Tralla, Võrgustunud kultuuri inimliku näo jälil. – Sirp, 10.06.2011
/.../
1990. aastatest on Eestis uhkusega ning tihti eufooriliselt räägitud kõikvõimalikest kohalikest infotehnoloogia saavutustest: esimeste avalike Interneti-punktide loomisest, e-riigist, Skype’ist kuni kübersõjanduse ekspertiisini. Infotehnoloogia valdkonnast on saanud Eesti uhkus. Eesti kodanikud on, kas nad seda soovivad või mitte, katsealused riigi tsentraliseeritud andmebaaside eksperimendis, mis teeb igapäevase asjaajamise instantsidega mugavaks, kuigi meie privaatsus ja isiklikud andmed võivad seetõttu olla vägagi kergesti ühest allikast kättesaadavad ka pahatahtlike kavatsuste korral. Kui Suurbritannias on tekitanud skandaali ja kriitilist arutelu andmebaaside turvalisus isikuandmete kaotamise avalikukstulekuga, näiteks andmebaasi infot sisaldava DVD või ametniku lohakusest kaotatud sülearvuti tõttu, siis Eestis usutakse süsteemide töökindlusse ja turvalisusse, inimliku vea või eksimuse tõenäosusega näiteks isikuandmete lekkimise osas eriti ei arvestata. Niisiis eksisteerivad tehnoloogilised süsteemid eestlase teadvuses kuidagi ilma inimfaktorita. Timo Tootsi „MEMO ПOЛ II ” üritab seda naiivset arusaama jõhkralt illustreerida, võimaldades külastajal isikudokumendi sisestamisel saada ettekujutus oma digitaalse jälje kohta, kui kasutada admebaasides ja Internetis kättesaadavat informatsiooni. Selliseid meediakunsti teoseid, mis kasutaja kohta Internetist infot otsivad, on varemgi loodud ning selles mõttes ei ole Tootsi teos kuidagi originaalne. Niisugust üle igasuguse piiri ebamugavat ruumiliidest ei ole ma siiski varem kohanud ja pean paraku nentima, et see muutus asjaks iseenesest ja hakkas segama teose kriitilisest sõnumist arusaamist. Näitusel eksponeeritud teosed võikski laias laastus jaotada kaheks, olenevalt sellest, millisel positsioonil kõikvõimalike nähtavate ja nähtamatute informatsioonivõrgustike suhtes on inimlik mina. See mina on võtnud kas kriitiliselt aktiivse positsiooni informatsiooni tõlgendamisel või piirdub pelgalt passiivse võrgustikke illustreeriva hoiaku esitamisega.
/.../