PRESSITEADE - Anders Härm, kuraatoritekst isiknäitusele Tallinna Kunstihoone galeriis 03.06.–13.06.2004

“Harjutus” on noore maalikunstniku Tõnis Saadoja bakalaureusetöö. Kunstiakadeemia õppesüsteemi kohaselt on tegemist viimase ettevalmistava tööga, viimase “harjutusega” enne kooli lõpetamist. See on kontekst, mis loobki antud näituse kontseptuaalse raamistikku. Hoolimata noorusest ei ole Saadoja eesti kunstis kindlasti mitte tundmatu nimi. Tema osalemine näitusel “Paratamatus elada ühel ajal” Eesti Kunsti Muuseumis, kus ta oli valitud esindama uusimat sõna eesti kunstis ja ühisnäitus Maarit Murkaga galeriis “Vaal” on garanteerinud Saadojale juba praegu, enne kooli lõpetamist “noore ja andeka” kunstniku positsiooni kaasaegses kunstipildis.

Kaido Ole õpilasena esindab Saadoja viimast sõna eesti maalikunstis, kus vanad maalised väärtused ning “auraatilisuse” ja “kunstniku puududtuse” retoorika on taandunud kontseptuaalse ja kontekstuaalse mõtlemise ees. Selle null-tasandi maalikunsti juured on küll hüperrealismis, kuid ta ilmneb siiski täiesti erinevas kontekstis. Ta tuleneb kultuurikontekstist, mis on üle elanud kontseptualismi ja sellele järgnenud muutused kunstikäsitlustes. Ta tuleneb kontekstist, kus “isikupärast” on saanud puhtaim reklaamistrateegia, millega meile müüakse kõike kaasa arvatud suhtumisi, väärtushinnanguid ja elustiile. Ta tuleb ja keeldub kaasamängimast. Maal kui selline on ainult kontseptuaalsete otsuste tulem, nende lõpp-produkt. Erinevalt Eesti Maalikunstnike Liidu esindatavast virilast suhtest oma meediumisse ei vaevle selline maalikunst alaväärsuskomplekside käes, vaid teab, et külmal ja distantseeritud kontseptuaalsel maalil on i olemas täiesti arvestatav koht kaasaegses kunstipildis.

Saadoja alustab kontseptuaalse suhte määratlemisega iseenda ja selle konteksti vahel, kus ta seda näitust peaasjalikult esitab- lõputöö. Seejärel jagab ta osadeks protsessi, mis ühe maali teostamisega kaasas käib, eksponeerides poolikuid maale selle valmimise erinevatest etappidest, kusjuures lõplik, valmis maal esineb ainult maalil, mis kujutab seda maali Linnagalerii seinal. Seeria koosneb kokku viiest pildist, mis kujutavad maali enda valmimise protsessi alusjoonisest kuni selle eksponeerimiseni välja: üks maal viies “vaatuses”!

Maal ise aga lubab vaimukaid allusioone maalikunsti mõistega- “plangumaalimine” kui maalikunstile tehniliselt kõige lähedasem tegevus - ning ühtlasi ka Eesti Maalikunstnike Liidu äsjase näitusega “Ich bin ein Maler” Tallinna Kunstihoones. Erinevalt sellest näitusest, kus organisaatorite põhiline aur läks virisemisele, kuidas kunstnike investeeritud energia, töö ja vaev, peale näituse lõppu jälle valge värvikihiga kattub, on Saadoja teinud “puhtast kulutusest” ühe oma kunsti võtmemõiste. Ta on kontseptuaalsetel alustel täiesti võimeline investeerima energiat projekti, mida pärast on raske sularaha vastu vahetada. Tegemist on niisiis suhtumisega, mis on sarnane n.ö projektikunstile, mitte vahetusväärtustel põhinevale kunstiturule- kellegi elutuba pole nii suur, et mahutada tervet seda seeriat. Nagu ka mitmed Saadoja varasemad seeriad nõuab aga ka “Harjutus”, et teda esitataks kontseptuaalse tervikuna, sest ükski pilt selles seerias pole käsiteldav “asjana iseeneses”, vaid üksnes osana teosest.

Anders Härm
Juhendaja

P.S. Tõnis Saadoja näituse nimi on “Harjutus”, mitte “Harjutused” nagu väidab näituseplakat. Tallinna Kunstihoone vabandab näpuvea tõttu tekkinud eksituse pärast.

Kunstnik tänab: ema-isa, Eero Talvistu, Lauri Tuulik, Kaido Ole, Eesti Kultuurkapital, Eesti Ühispank, A/S SAKU.