KRIITIKA - Maarin Ektermann, Saadoja on Photoshop. – Agent 2007, 7, nr 11

Seeria “Mainstream” (2005–2007) jõudis Tõnis Saadoja esimese panusena Eesti Kunstimuuseumi kogusse Hobusepea galeriis 2006. aasta mais toimunud samanimeliselt näituselt. Kahekümne ühest tööst valiti spetsiaalselt muuseumi jaoks välja kümme.

Maniakaalse järjekindlusega sulavaid jääkuubikuid, plankaeda ja päevaraamatut
mixed-media’s taasloonud Saadoja seekordne seeria kasutab oma programmilise rangusega teostatavate uuringute ainesena Saksa suurkunstnikku Gerhard Richterit. Formaat tõukub Richteri tööst “48 portreed”, tuima täpsusega üles maalitud 19. sajandi suurkujude ensüklopeediafotode seeriast. Müriaadi suurkujude asemel piisab Saadojale vaid ühest – härra Richterist endast, täpsemini suvalisest internetis leidunud jpg-failist. Vastupidi 48 portree täpsele kopeerimistaktikale on Saadoja Richteri enda kujutisega vabalt ringi käinud, manipuleerides seda must-valgetes variatsioonides võimalikult erinevate tehnikatega. Näopilt lahustub, valgub laiali, kobrutab, mureneb ning muutub mõne faasi järel jälle äratuntavaks.

“Mainstream” on manuaal-tehniline eksperiment, Ding-an-Sich ja pühendumine
puhtale vormimängule. Katsetades palju erinevaid võtteid Richteri taaskujutamisel, võiks seeria edukalt toimida õppematerjalina, vastates paljude eri häältega küsimusele “kuidas?”. Nii nagu ei leia Photoshopi manuaalist vastust küsimusele “Miks?”, ei leia seda ka Saadoja töödest. Basic-pilditöötlusprogramm annab ette võttestiku, kunstnikust saab jälle käsitööline ning kaugemale kui teose pinnas polegi vaja vaatajal kaevuda.