INTERVJUU - Andreas Trossek. Eero Epner:"Laemaal on osa loomingulisest platvormist NO99." KUNST.EE 2013, 1, 5-16

Intervjuu Teater NO99 dramaturgi Eero Epneriga Sakala tänava teatrihoone laemaali valmimise puhul, küsimusi küsis Andreas Trossek.

Tõnis Saadoja laemaal Teater NO99 peahoones (Sakala 3, Tallinn) valmis 2012. aasta detsembris pärast ligi aastapikkust tööd. Seda suurprojekti rahastas nii erasektor (kunstikoguja Rain Tamm, AS Peri) kui ka maksumaksja (Eesti Kultuurkapital), aga kust tuli ikkagi idee? Või oli algmõte sul igavledes-arutledes sõna otseses mõttes laest võetud?

Kui teater üldse saab olla haridusasutus, siis kindlasti suudab ta õpetada kollektiivset loomingut: laemaal ei olnud "minu idee" ega "Tõnise teostus" või midagi muud säärast. Idee läbis palju vahelülisid, sh erinevate inimeste päid ja silmatorkavalt palju aega. Ent olulisim on idee tekkimise pesa: see, et nii meie teatri lavastajad kui ka näitlejad suhtuvad nüüdisaegsesse kunsti suure sümpaatiaga ning et meie jaoks ei ole laemaali näol tegemist "huvitava garneeringuga", vaid ühe osaga NO99 kui loomingulise platvormi tegutsemisest eri kultuuriväljadel.

Ja ega algmõte ei puutugi asjasse: kõige veetlevam peab olema ju ikkagi lõpptulemus, loodud kunstiline kujund, sest ideest enesest ei piisa eriti mitte millekski. Kristalselt aus olles: ühel päeval tekkis lihtsalt tunne, et oleks lahe, kui seal laes oleks laemaal. Kõik muud konstruktsioonid olid juba hilisemad.

Niisiis, teater kui kollektiivne Gesamtkunstwerk? Sa ise oled oma põlvkonna aktiivsemaid kunstiajaloolasi, teatri kunstiline juht Ene-Liis Semper on olnud alates 1990. aas- tate lõpust rahvusvaheliselt edukas performance'i- ja video- kunstnik, NO99 graafilise disaineri Martin Pedaniku seotus kohaliku kaasaegse kunsti areeniga ei ole samuti mingi sala- dus. Ometigi ei meenu mulle enne antud laemaali projekti (kui ehk välja arvata lavastus "Kuidas seletada pilte surnud jänesele?"1), et NO99 oleks otsustanud kunsti kuidagi otseselt ja konkreetselt "teema" või "tööriistana" oma poliitikas kasutada? Seega, kas: a) kunst ei ole olnud teatripraktika foonil piisavalt huvitav, b) kunst on nagunii juba teatripraktikasse lahustunud või c) asi on hoopis milleski muus?

Tõsi, me ei ole kunsti teemana oma lavastustesse võtnud (v.a "Kuidas seletada..."), kuid teatud abstraktsemat ühisosa tajume me ise nüüdiskunsti põhimõtetega küll. Näiteks realismi asemel reaalsuse otsimine (ja loomine ning mõjutamine), isiklikkuse suur osatähtsus (nii teema kui lähtepunktina), esteetiliste ja moraalsete piiride suur amplituud, poliitilisus, aeg-ajalt provokatsioonide tekitamine, isiklike ning kollektiivsete traumade puudutamine, sageli vormiline lakoonilisus ühenduses mastaapsusega (seda nii lavastuste keeles, näitlejate mängus kui ka lavastuskujundustes), performatiivsuse suur osakaal, aga ka spetsiifiliselt lavastajaks või näitlejaks olemise asemel pigem laiahaardelisema ja mitme- külgsema kunstniku rolli poole püüdlemine. Kõige keerulisem on selgitada ehk kõige olulisemat: nüüdisaegne kunst on suuresti kujundanud meie maitset. Mis puudutab nähtavamaid kokkupuutepunkte, siis kerkivad silme ette linnaruumis paiknenud installatsioon nimega NO99 Põhuteater, meie plakatite, ajakirjade ja muude trükiste disain ning Martin Pedaniku objektid fuajees, Mark Raidpere suured näitlejate fotod.

Valminud laemaali ümber on palju juttu avalikkusest, avalikust ruumist, poliitikast, kunstist ja kunstiajaloost, aga mis oleks ikkagi n-ö pähklikoores kogu selle žesti mõte? Et laemaal kui lihtsalt NO99 kingitus Eesti avalikkusele? Või on see ennekõike nüüdiskunsti rahvale, s.o teatrikülastaja- tele, lähemale toomine? Teater on Eesti ühiskonnas kahtlemata hulga populaarsem kultuurisfäär kui seda on kunst, nii et ka säärastest kunstivälja suhtes veidi patroneerivatest tõlgendustest te ilmselt ei pääse.

Miks me peaksimegi pääsema? Iga kunstiteos on tõlgendustele avatud, muidu oleks ta lihtsalt mingisugune asi. Ja nüüdiskunsti rahvale lähemale toomine – mis kahtlemata oli üks eesmärke (kingituse-retoorikat ma ei mäleta) – on küll asi, mida teater võib teha. Oleme teinud ka muid samme sel- les suunas ja kavatseme jätkata nüüdiskunsti selgitamist rahvale, andes endale samas aru, et me ei suhestu abstraktselt kogu nüüdiskunstiga, vaid ainult teatud lähenemistega – sellise kunstiga, mis meile meeldib.

Laemaali olete suureliselt võrrelnud näiteks Stalini ajal valminud rahvusooperi Estonia (Estonia pst 4) laemaaliga, mis valmis samal aastal kui NO99 praegune põhihoone ja mis on osa Eesti kunstiajaloo sotsrealismi krestomaatiast. Ent rangelt võttes paikneb Saadoja laemaal sisuliselt ikkagi n-ö teatrisaali ooteruumis, s.o sekundaarsel pinnal, ja samuti pole välistatud, et NO99 siit hoonest mingil tulevikuaastal suuremate publikunumbrite ootuses üldse ära kolib? Või ongi see laemaal ühtlasi tähelepanu tõmbamine teatri ruumiprobleemidele?

Estonia laemaaliga võrdlemine on ühelt poolt arusaadav, teisalt... Kui tegemist ei ole otsese suhestumisega rahvuslik- riikliku temaatikaga, siis võiks paralleele tõmmata ka kaugemale, monumentaalmaalide tähenduskihtidele mujal. Pealegi on Estonia puhul tegemist siiski tähenduslikult väga erineva olukorraga: toona oli tegemist rahvuskehandi jaoks olulise ruumi kaaperdamisega, "uue identiteedi" ruumilise konstrueerimisega, jättes algse teatriruumi küll puutumata, ent täiendades seda ideoloogilise laemaaliga. NO99 majal puudub rahvuskehandi jaoks eriline väärtus, enamgi veel: 1930. aastate projektile liideti hilisema ehituse käigus ka nõukogulike viljavihkudega aknakaunistused ning veel viiteid uuele ajastule, mistõttu siinne ruum on tänaseks ideoloogiliselt aegunud, ta on minevikuvari. Meie eesmärk oli aga hoopis mõnevõrra modernistlik: Tõnise laemaal tõukub ennekõike ruumi loogikast ja esteetikast ning see, et see maja oli planeeritud Eesti Vabariigi kaitsejõudude keskuseks, et seal hiljem asus poliithariduskeskus või et seal praegu on teater, on toredad nüansid, mis lubavad meeldivaid lisatõlgendusi. Näiteks seda, et kui teatrietendus kestab kaks tundi ja on siis jäädavalt läinud, siis see laemaal on võib-olla ka 200 aasta pärast täpselt samasugusena täpselt samas kohas.

Põhimõtteliselt võiks neid kõlanud mõtteid ka niimoodi ümber sõnastada, et te olete just nagu stalinistlikku majja toonud IKEA riiuli? Modernistliku esteetikaga üritanud omakorda "kaaperdada" hoonet, mis ehitati valmis ühel vägivaldsemal ajal Eesti ajaloos, kui juuniküüditamine oli juba toimunud, aga märtsiküüditamine alles ees, nagu ka kolhooside loomine jms stalinistlikud reformid?

See vaimude väljaajamine on ideena ilus, kuid maja ajalugu ning ka esteetika ei luba nii julgelt kõneleda: hoone põhiprojekt valmis veel 1930. aastatel ning hiljem seda küll muudeti, kuid põhimahud ja -lähenemine minu teada ei muutunud. Pigem tahtsime tagasi kaaperdada avalikku ruumi kui säärast – kuigi teater on vaid poolavalik ruum, sule- tud piletihinna kaudu –, millega oleme ka varem tegelenud. NO99 Põhuteatri ideoloogia nägi ette tarbimisvaba avaliku ruumi loomist, kuid alles mõned kuud tagasi küsiti meilt luba võtta ühe pangareklaami jaoks kasutusele Põhuteatri nimi ja stiliseeritud kujutis. Pidev oht saada kaasatud kommertsrituaalidesse saab ehk leevendust, kui vaadata antud puhast kulutust: laemaali, mis asub mh ka väljaspool kunstituru objektivahetamise ringkäiku. Laemaali omamine on vaid sümboolselt ning abstraktselt võimalik, kuid ennekõike oleks see absurdne. See mõte on küll lootustandev.

Tõepoolest, selline n-ö antikommertslik lähenemine ise- loomustab üldsuundumusena ka suurt osa nüüdiskunstipraktikast. Näiteks kasvõi firma OÜ Visible Solutions kapitalismikriitilisi "produkte", mis osutavad "antikapitalismina kapitalismi kuues" kriitiliselt nn puhta kunsti nimel töötamise ideaali järkjärgulisele kadumisele, mis on progresseeruva protsessina leidnud aset ka taasiseseisvunud Eestis. Teisalt demonstreerib kasvõi Saadoja laemaali finantseerimismudel, mis kombineeris edukalt erakapitali ja maksuraha n-ö ühist rõõmsat ärapõletamist, et süvenedes on kommertsrituaalid ja nn puhas kunst peaaegu alati pigem tihedalt läbi põimunud ja teineteisest isoleeritud kunsti- ja majandusväljadest saab endise Ida-Euroopa tingimustes rääkida vaid see retoorik, kes millegipärast arvab, et riigi raha põletamine on kuidagi a priori eetilisem tegevus kui erakapitali kasutamine. Neoliberalist ja natsionalist mõistavad teineteist tegelikult suurepäraselt, sest mõlemad on huvitatud selle kalli lõbu – oma riigi – jätkusuutlikust ülalpidamisest. Esimene selleks, et kogutud kapital säiliks ja kasvaks, teine selleks, et kohalik kultuur säiliks ja areneks.

Võib-olla kõlab see liiga pessimistlikult, kuid "lootustandva" all ei mõtle ma lootust kusagilt välja pääseda, sest välja pääseda ei ole võimalik. Iga tegu on täna kohe ka süsteemi kinnitav rituaal, mida mõeldakse rakendada või siis rakendatakse teo sooritaja tahte vastaselt ühe või teise eesmärgi ette, kusjuures eesmärk on tavaliselt pragmaatiline. Seetõttu on äärmiselt meeldiv mõelda kunstist kui "puhtast kulutusest", ose-loseolukorrast, ja hindan näiteks kõrgelt igasuguse irrat- sionaalse teo kriitilist potentsiaali, aga aususe tõttu ka tead- likku eimillegi tegemist. Tänases ritualiseeritud ühiskonnas meenutab igasugune käitumine kärbest ämblikuvõrgus: sa oled juba kinni võetud ning sinu võimalused on letargiliselt lebades surma oodata või õrna vastupanu osutades end veel rohkem sisse mässida. Kuid vähemalt kaks võimalust on vist veel: olla nii jõuline, et võrku mingigi auk tekiks, või siis püüda alandavates tingimustes leida pealtnäha teostumatu võimalus olla väärikas. Ma tean, et viimane viitab kompromissidele, kuid pidades silmas argipäevaste valikute tingimustes tegutsevaid inimesi, hindan sääraste žestide lootustandvust sama kõrgelt kui võrku augu tekitamist.

Miks ikkagi laemaal, miks mitte näiteks... seinamaal? Eesti inimeste kunstiarusaamu võiks kokku võtta ka sellise karikatuurse buržuaa-žargooga, et kas pilti ikka passib seina peale panna, külalistele näidata, osta-müüa.

Vormi tingis ennekõike ruum: suur sõõr laes oli nagu tühi raam ning selle täismaalimine tundus ruumiloogikaga piisavalt harmoneeruv ning vajalikul määral ootamatu. Seinamaali jaoks polnud nagu sobivat pindagi, seinad on sageli kõige närvilisemad ruumielemendid, mida katkestavad uksed, liistud, piidad, lambid, pildid ja muu säärane. Lagi on seevastu puhas vorm, ilus, puutumata, keegi seal kunagi ei käi – sinna minek on nagu mägedesse kõndimine.

Seega, hüpoteetiliselt, kui näiteks mõni valgustite maaletooja pakuks Saadoja laemaali tsentrisse Swarovski kristallidega lühtrit, et nagu reklaamiks oma luksuskaupa või nii, siis saadaks teater ta piltlikult öeldes... metsa?

Ma kardan küll. Meie teater ei ole eriti osav klassikaliste sponsorsuhete austaja.

Räägime autorist: miks Tõnis Saadoja?

Sest ta suudab ajastu pulssi hoides olla kriitilise meelega ning poeetilise sõnavaraga. Lisaks avaldas muljet tema süvenemise aste, enesekriitilisus, võime ümberlülitusteks ja samal ajal teatud otsustele kindlaks jäämine, ideelise plaani mitme- külgne ülesehitus koos tehnilise teostuse läbimõtlemisega.

Räägime ka laemaali motiivist: miks puud, mets ja see pea kuklasse ajamise ülendav tunne? Ja kui eeldada, et iga kunstiakt on olemuslikult ühtlasi poliitiline, siis mis sõnumi edastab see motiiv Eesti avalikkusele?

Ma arvan, et antud juhul ei mõju poliitilisena niivõrd motiiv kui tegu, aga ma ei vaataks sõnumist kõneledes maali tähenduskihte teineteisest eraldi. Pigem võiks kõneleda sõnumi pidevast liikumisest eri kihtide vahel, nagu see vist on küll igasuguse hea kunstiteose puhul. Näiteks motiivi tea- tud kodumaalisust tasakaalustab selle vaate täielik banaal- sus, mis omakorda õilistub mastaapse vormi kaudu, muutudes seeläbi ka – sõltuvalt vaatenurgast – kas irooniliseks või hapraks. Mis puutub pea kuklasse ajamisse, siis siin meeldib mulle isiklikult väga vaatamisrežiimide teadlik kasutamine: sageli ei võta laemaalid arvesse enda vaatamisel tekkivat nurka ning võiksid samahästi olla ka seinal, samas kui antud juhul näeme me pead kuklasse ajades seda, mida on võimalik ka tavaelus näha ainult pead kuklasse ajades. Teatud mõttes hoiab kunst siin elule pöialt.

Ent see mainitud sõnavara? Kriitiline ja poeetiline – kas need ei ole nüüdiskunstis peaaegu teineteist välistavad kritee- riumid? Või, teisiti küsides: mis õieti on see poeetiline ja mis kriitiline? Et kas, ütleme, hüperrealism on kuidagi olemuslikult kriitilisem võrreldes näiteks abstraktse maalikeelega? Või kas on mustvalge hüperrealism siis justkui automaatselt poeetiline, sest ta viitab nostalgiliselt nõukogude ajast tuttavale mustvalge fotograafia domineerimisele, TASS-i profi- fotograafidest kuni oma vannituppa pimiku ehitanud hobiamatöörideni välja?

Minu jaoks ei seostu ükski žanr "kriitilise" ega "poeetilisega", s.t. ükski žanr pole automaatselt ja olemuslikult "midagi". Fotograafia ei ole automaatselt dokumentaalne, abstraktne maal ei ole automaatselt romantiline, hüperrealism ei ole n-ö laksust kriitiline. Kõik sõltub autori hoiakust, veelgi enam aga konkreetse teose hoiakust. Tõnis Saadoja kriitilisus ja poeetilisus – ma tean, kui libedal jääl ma praegu ilma ühegi pidepunktita koperdan – on näha ka tema teistes töödes. Näiteks "Kodulinn Tallinn" (2008): selle temaatika ning motiivistik oli enamjaolt kriitiline (negatiivsete muutuste märkamine linnaruumis) ja osaliselt romantiline (isikliku mäluga seotud paikade kujuta- mine), seeria n-ö maalikeel oli enamjaolt poeetiline (teosed olid tehniliselt hästi, nüansirohkelt maalitud, mõnede tööde fookus valgusele ning varjule, tonaalsuste üleminekutele jm lõid poeetilise atmosfääri) ja osaliselt ka kriitiline (akvarellitehnika rekontekstualiseerimise kaudu). Minu arvates kriitiline ja poeetiline ei välista teineteist sugugi, võib-olla lihtsalt ühel hetkel hakati "poeetilise" all mõistma "ilusat" ning siis heideti nüüdisaegsele kunstile ette selle puudumist ja autorid omakorda aeg-ajalt nagu häbenesid "poeesiale", nii ideeliselt kui teostuslikult, tähelepanu pöörata, samastades ka ise seda "iluga" või "lürismiga". Kuid igasugune õnnestunud kunstiline kujund on veidi poeetiline, selle kadu ei ole ma ausalt öeldes kunagi märganud: Marco Laimre või Félix González-Torres on mõlemad poeetilised autorid. Pigem tekitab muret kriitilisuse vähene osakaal kunsti kogumassis. Või siis kriitilisuse juures suut- matus või tahtmatus leida oma poliitilisest/sotsiaalsest ideest midagi enamat kui kommentaar või siis piirduminegi ainult ideega ning suutmatus/tahtmatus leida ideele ka lahe, värske, poeetiline, kõnetav ja hästi tehtud kujund.

Nõus, aga ikkagi – kriitilisus kui kunstniku lähteprintsiip ei tööta Eesti ühiskonnas laiemal tasandil siiski vist nii efektiivselt kui poeetilisus? Kujutan elavalt ette, et Marco Laimre võiks vabalt karjatada, et Tõnis on teile sinna lakke lihtsalt mingi kena ja toreda loodusfoto maalinud! Kui ma oleks muusikakriitik, ütleksin "uusromantism". Nädalalehe Eesti Ekspress kultuuritarbimise rubriigis õhkas ansambli Pia Fraus liider Rein Fuks, sisuliselt Tõnise põlvkonnakaaslane, alles hiljuti, et Saadoja looming on ikka uskumatult ilus, et ilu pole veel maailmast ära kadunud.

Jah, seda ma silmas pidasingi: eesti kultuuris pole poeesiaga kunagi probleeme olnud, kriitilisusega aga küll, ning kardetavasti jääb kriitilisus ka laiema publiku jaoks alati tõkkepuuks. Kuid ma väga ei põe, kui keegi nimetab Saadoja maali ilusaks. Ja ma ei saa aru uuskonservatiivide rünnakutest nüüdisaegse kunsti "koleduse" vastu sest kas pole küsimus "ilu" olemasolust või puudumisest veidi nagu pseudoprobleem? See on ainult üks kategooria kirjeldamaks kunstilist kujundit, ja sugugi mitte peamine. Seetõttu on millegi liigitamine vaid 15 "ilu" olemasolu kaudu heaks, aga ka halvaks ebapiisav, samas kui "poeetiline" – mida palun mitte segi ajada "lüürilisega", "luulelisega" ja muude romantiliste konnotatsioonidega – on laiema tähendusväljaga. See ütleb minu jaoks seda, kas loo- dud kunstiline kujund on avaram kommentaari kitsastest piiridest, kas kunstnik on näinud piisavalt vaeva, et luua tõesti midagi, mis on võimalik vaid kunsti vahenditega. Sealjuures võib ka lihtne reaalsuse markeerimine olla täiesti poeetiline akt. Minu jaoks on ka näiteks Raidpere "Io" (1997) või Laimre "Sugar Free" (1996) "poeetilised", mitte aga "ilusad". Ja seetõttu ei saagi ma uuskonservatiivide vihast aru: sest kuidas nad küll ei näe, et nüüdisaegses kunstis on äärmiselt palju väga poeetilisi kujundeid, ning rõõmustaval kombel on neil ka midagi kriitilist öelda, mitte ei kasutata lihtsalt kujundit kujundi enese kauniduse pärast.

Mis puutub Laimre võimalikku karjesse, siis sellest saan ma paremini aru, kuulen tema hääles vaba radikaali õigusta- tud pahameelt, kuid ju on minu maitse lihtsalt liiga "pehmo".

Oled öelnud, et "Saadoja maalikeel ei ole populaarne"2, millele ma tahaksin kogu lugupidamise juures jätkuvalt opo- neerida: vastupidi, kui Eestis on üldse mingi žanr või võttestik, millega nooremapoolsel maalikunstnikul on eeldusi saada ühiskonnas laiapõhjalise – lapsest vanaemani – heakskiidu osaliseks, siis on selleks just säärane n-ö mõtestatud fotorealism. Niisugune uuskontseptualistliku lähenemisega hüperrealism, mida Saadoja juba aastakümne jagu viljeleb, hakkab võrdselt tööle nii proffide kui ka kunstikauge publiku puhul. Esiteks on fotorealistlik maal väga lihtne, vaataja jaoks no-brainer. Kuna ta on maal, siis on ta n-ö kõrgkunst, ja kuna ta põhineb fotokujutisel, siis on tal ka "äratuntavuse" printsiibi toel oma koht harjumuspärases realismikaanonis. Teisisõnu ei pea sa kunstiajalugu tundmagi, häbenesid "poeesiale", nii ideeliselt kui teostuslikult, tähelepanu pöörata, ja rasket tööd oskab ju üks õige eestlane juba oma seljaaju tasandil austada!

Öeldes, et "maalikeel ei ole populaarne", mõtlesin ma Saadoja kunsti ennekõike võrdluses sääraste kunstiliste lähenemistega, mis on tõesti väga laia publiku jaoks mitte ainult meeldivad, vaid peaaegu et kunsti sünonüümid: huvitavate värvikooslustega poolrealistlikud või abstraktsed teosed, kus kunstniku käekiri on selgelt tajutav ja äratuntav. Nende mõõdikute kohaselt ei muutu Saadoja kunagi rahvakunstnikuks – usun seda täiesti siiralt. Kuid mind häirib tugevalt siinkohal mu enda toon: selleks et tõestada, et Saadoja on hea kunstnik, defineerin ma teda vähese publikumenu kaudu. Sinu küsimuses näen ma aga kohe mitte ainult küsimust, vaid ka implitsiitset Eesti kunstimaailma irooniat või kõhklust kõige suhtes, mis on n-ö neelatav lastest vanaemadeni. Miks ma küll nii teen? Võib-olla seetõttu, et igasugune publiku kaudu enese määratlemine on nüüdisaegses kunstis väga levinud: ühelt poolt kurdetakse vähese publikuhuvi üle, teisalt tekitab liigne menukus kahtlusi, kas kunst pole muutunud liiga kommertslikuks. Sealjuures piisab "liigse menukuse" saavutamiseks õige vähesest ja seetõttu ilmselt ka suur umbusaldus teatri suhtes, mis laiutab keset peaaegu sündsusetult mastaapset publikuhuvi. Kõik see on kord arusaadavam, kord koomilisem, kord on kahtlused enese muutmise aluseks, teine- kord on tegemistscene'i-sisese ringmänguga, kus publikuga mittekommunikeerimist või enesele sobiva publiku valimist peetakse täitsa okei nähtuseks või isegi kvaliteedimärgiks. Isiklikult suudan banaalse inimese kombel lähtuda ainult kõhutundest: millal viitab populaarsus maotusele ja millal sellele, et kunstnik ongi teinud midagi lahedat, mis paljusid kõnetab.

Ent spetsiifiliselt hüperrealismist rääkides võib kriitiliselt viidata ka ju sellele, et tegemist on teatud uue esinduskunstiga, mis on asendamas funktsionalismi nn eliidi enesemääratlemisel. Kui 1990. aastatel osteti endale väärikas kuvand funkmajadega, siis nüüd kaubeldakse endalecoolkuvand "hüperiga". On ju ka Rain Tamm, olgem ausad, suhteliseltcool'i kuvandiga ning tema kollektsioonis on hüperrealismil täiesti kindel koht. Kuid olles kursis nii mõnegi kunstikoguja valikuprintsiibiga, olen juba mitmeid aastaid juurelnud selle üle, mis võimalused on kollektsionääril, kui talle juhtumisi meeldibki säärane kunst, mida ta ostab. Kui lisaks sotsiaalse kapitali kogumise soovile mõnele kogujale meeldibki näiteks impressionistlik värvidemäng või hüperrealismi võime kõnetada jahedalt, kriitiliselt ja kujundlikult nüüdisaega? Kui mõni teine sarnaste žanride abil endale mingit kuvandit ostab või kui tema sotsiaalsele klassile atribueeritaksegi juhtumisi neidsamu maitseotsustusi, siis – olles ka näiteks teadlik oma maitse sotsiaalsest kujunemisloost, kuid samas ka võimetu selle vastu võitlema, sest lihtsalt, peaaegu et afektiivselt talle mõni kunstiteos "meeldib" – mida ta tegema peaks? Ja mida peaks tegema kunstnik? Žanri vahetama? Aga kui ka talle tundub, et just antud žanris töötamine on tema jaoks kõige ausam, parem ja tabavam viis kunsti luua, siis kas me ei võiks usaldada oma kõhutunnet või maitsemeelt ning öelda, et jah, teatud hüperrealistlikud autorid on tänapäeva Eestis võrd- lemisi kommertslikud ja mõned teised, kelle sekka loen isiklikult ka Saadoja, ei ole seda. Ja ma tean, et "maitsmismeel" kõlab greenbergilikult kõrgilt, kuidc'mon!– mille muu alusel me tegelikult kunsti üle otsustame? Ja see "maitse" pole mingi kaasasündinud erakordne anne, vaid miski, mille arendamine on kõigile kättesaadav.

Eero Epner on kunstiajaloolane ja -kriitik, töötab Teater NO99 dramaturgina.

Andreas Trossek töötab KUNST.EE peatoimetajana.

1 Vt KUNST.EE 2009, nr 1–2, lk 36–40.
2 Eero Epner, Kunst loob avalikkust. – Sirp 9. II 2012.